Üksikasjad

Avaldatud: 04 märts 2009

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Andres Reimer

Eesti majanduse alustala väikeettevõtlus on töövaidluskomisjonid üle ujutanud vallandamisel ebaõiglust tunda saanud tööliste kaebustega.

Majanduse õitseajal sõlmitud lootusrikas äripartnerlus või tööleping osutus ühtäkki koormaks, millest vabanemiseks läheb vend venna ja sõber sõbra vastu. Mida veel loota tänavalt võetud töömehel? Sageli unustab tööandja vallandamisel just selle kõige tähtsama paberi vormistamata.

Kuid tuleb ette juhtumeid, kus tellimusteta jäänud ettevõtja püüab distsiplinaarkaristusi pähe määrida töölistele, kelle meelitamiseks oli ta alles hiljuti pidanud konkurendid üle maksma. On ka juhtumeid, kus tööluusi teinud napsimees läheb töövaidluskomisjoni, sest vallandamise järel pole enam võimalik uut, suurema palgaga tööd leida.

Suurfirmas saab juht oma ebakompetentsust delegeerida alluvatele või maandada struktuuriüksustesse. Väikeettevõttes peab juht sageli lisaks firma ohjamisele ise toime tulema personalitöö, turunduse, tootearenduse, transpordi ja vahel isegi lume rookimisega.

Pole siis ime, et väikeettevõtet juhitakse tunnete ja isiklike suhete tasapinnalt. Juhist võib nii saada yuppie-jumal, kes peab oma isiklikku otsust seadusetäheks, ja püss tõuseb kohe palgele, kui kerkib ootamatu raskus.

Töövaidluskomisjonid ei jõua nüüd kaebusi isegi õigel ajal menetleda, sest neil ei jätku kirjatööks ametnikke. Kui seaduse järgi peab kaebus jõudma istungile ühe kuu jooksul, siis praegu kulub selleks 2,5 kuud.

Töötajad pole lambad

Tänavu suvel läheb olukord veelgi keerulisemaks, kui jõustub uus tööseadus. Kui ettevõtjad ei suutnud vana seadust 16 aasta joksul selgeks õppida, siis uus seadus toob kaasa uue segaduse: töölised ja väikeettevõtjad ei oska avaldusi koostada ega oma väiteid seaduslikult põhendada.

See, et töötajad töövaidluskomisjonides ägedalt protsessivad, annab lootust, et nad pole mingid lambad – tõugata ja lükata. Võib-olla hakkab mõni tööandjat võitnud tööline hoopis ise väikeettevõtjaks, sest enamik seniseid ettevõtjaid praegu koondab ega vaja uusi töötajaid.

Üksikasjad

Avaldatud: 04 märts 2009

• TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS
• Tööinspektsioon

Alates tänasest, 4. märtsist on Tööinspektsiooni kodulehel www.ti.ee võimalik kõigil kontoritöötajatel hinnata oma töökeskkonna terviseriske, kasutades selleks Eesti töötervishoiu spetsialistide poolt loodud internetipõhist tarkvara nimega OTT (ohutu tööelu tarkvara).

Sotsiaalministeeriumi ja Tööinspektsiooni koostöös valminud online-töövahendi avalik testversioon on loodud selleks, et muuta igas kontoris kohustusliku töökeskkonna riskianalüüsi läbiviimine võimalikult mugavaks ja lihtsaks. Juhendeid, enesehindamise küsimustikke ja riskikalkulaatoreid sisaldav tarkvara annab nii tööandjatele kui töötajatele ülevaate, millised ohutegurid võivad peituda nende igapäevases tööruumis.

„OTTi kasutades on nüüd ettevõtetel võimalik teha kontori töökeskkonna riskianalüüs tasuta tarkvara abil, mis ei nõua mingeid erioskusi, vaid lihtsalt veidi süvenemist,“ kommenteerib tööelu arengu osakonna peaspetsialisti Mari Tupits, lisades et valminud tarkvara on oluline, sest paljudes ettevõtetes on kohustuslik töökeskkonna riskianalüüs siiani tegemata.

Samas näitab mitmete Eesti ettevõtjate senine kogemus, et riskianalüüsi läbiviimine omab nii tööandja kui töövõtja jaoks ühest positiivset mõju. Paraneb töötajate füüsiline tervis, suureneb rõõm tehtavast tööst ning vähemtähtis pole ka tõsiasi, et stressivabas keskkonnas tehtav töö on märkimisväärselt tulemuslikum.

Alates tänasest oodatakse kõiki ettevõtjaid kasutama OTTi oma kontoris riskianalüüsi läbiviimisel. Ettevõtjate ja kontoritöötajate kommentaarid ning tagasiside ohutu tööelu tarkvara kontoritöö testversiooni kasutamise kohta on teretulnud e-maili aadressil .

Tarkvara valmimist on rahastanud Euroopa Sotsiaalfond. Tarkvara kasutamise turvalisus on kontrollitud ning selle abil läbiviidud riskianalüüsi tulemused on nähtavad ainult kasutajale.

Tarkvaraga saab tutvuda /ott/

Lisainfo:
Mari Tupits
Peaspetsialist
Tööelu arengu osakond
Telefon: 626 9198
E-mail:


Heidi Vilu
Teabeosakonna juhataja
Tööinspektsioon
E-mail:

Üksikasjad

Avaldatud: 04 märts 2009

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Andres Reimer

Avalduste alla mattunud Tallinna töövaidluskomisjonide arvu suurendatakse neljale.

Raskustesse sattunud ettevõtjad on hakanud raha säästmise nimel töötajaid vallandama vaenulike trikkidega või „hooletute näpuvigade” tõttu. Töövaidluskomisjoni esitatud avalduste põhjal on enamasti tegu väikese ehitus- või teenindusfirmaga, kes üritab pärast tellimuste kaotamist töötajad lihtsalt ukse taha saata.

„Nüüd pole enam hool ega hoobil vahet,” ütles Põhja inspektsiooni teise töövaidluskomisjoni esimees Enn Reinsalu. „Piisava kannatuse ja järjekindluse korral saab tööandja formaalselt õigesti lahti ükskõik kellest – isegi rasedast ja alla kolmeaastase lapsega emast. Kuid tööandjatel ei jätku oskusi ja kannatust.”

Töövaidluskomisjonis endistele töötajatele kaotanud ettevõtjad tunnistavad, et nad jätsid iga kord vaid ühe paberi õigesti vormistamata.

„Vallandasime ühe nõrga töötaja, kuid vormistasime selle lohakalt,” ütles vaidluse kaotanud Bestclean OÜ juhataja Kuldar Kutti. „Varem juhtus vähemalt kord kuus, et inimene kukkus jooma ja kadus ära, mispeale vallandasime ta tagaselja. Nüüd enam nii teha ei saa.”

Bestclean maksab nüüd lõpparve välja üksnes kontoris ja peo peale, sest siis saab raha järele tulnud inimeselt vallandamiseks vajalikud allkirjad dokumentidele võtta. Kuna uut töökohta pole võimalik kohe pärast vallandamist leida, ollakse varasemast palju sagedamini valmis oma õiguste eest võitlema.

„Sattusime olukorda, kus üks noor inimene lihtsalt soovis meie arvel paarkümmend tuhat krooni teenida,” ütles renditööjõu firma NordicProStaff juhataja Ove Inkinen. „Firmad peavad oma paberimajanduses praegu väga täpsed olema, et mitte lisakulutusi kanda.”

Töövaidluskomisjonid ülekoormatud

•• Tänavu kahe kuuga on Põhja piirkonna töövaidluskomisjonile laekunud juba pea 1000 kaebust. Kaks aastat tagasi oli kaebusi kogu aasta peale ligi 2700, mullu aga üle 4000.

•• Seaduse järgi peab kaebus jõudma istungile ühe kuu jooksul, nüüd kulub selleks 2,5 kuud.

•• Tänavu suvel läheb olukord veelgi keerulisemaks, sest rakendub uus tööseadus.

•• Põhjendamatuid kaebusi tuleb ette suhteliselt harva. Inimesed tunnevad sageli, et nendega on ebaõiglaselt käitutud, kuid nad ei oska oma kaebust sõnastada ja seadustega põhjendada.

•• Töövaidluskomisjon menetleb kaebusi, mille nõue ei ületa 50 000 krooni. Suuremate nõuete korral tuleb need tükeldada või pöörduda kohtusse, kus piiranguid ei ole.

•• Raskustesse sattunud ettevõtetel on välja kujunenud tüüpkäigud, millega püütakse töötajast ilma liigsete kulutusteta vabaneda. Töötaja juures hakatakse otsima distsiplinaareksimusi. Kuna keegi pole veatu, nõuab vigade leidmine üksnes piisavalt aega ja kannatust.

Üksikasjad

Avaldatud: 03 märts 2009

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Agne Narusk

Wendy Holdeni bestselleris „Full Mon­ty” sätib auväärt keskealine majaomanik igal hommikul lipsu kaela, võtab portfelli näppu, suudleb naist ja läheb… pargipingile pilvi vaatlema.

Keskpäeval harutab võileiva paberist välja ja vaatab kella: „töölt” kojuminekuni on jäänud neli tundi.

Kui see Inglismaa teraspealinna kurbus samanimelise filmi kaudu Eestisse jõudis, kõkutati siinmail mõnuga naerda. Miks ka mitte, esimene suur Nõukogude aja järgne koondamislaine oli üle elatud ning elu läks ülesmäge. Nüüd seisab kalendris 2009 ja ma – palun ärge naerge – tunnen üht eesti meest, kes igal hommikul ajab habet, topib lapsed autosse ja viib kooli ning… sõidab linnast välja metsa sülearvutist tööportaale kammima. Et jumala eest leida enne, kui sugulased teada saavad, uus töökoht. 34-aastane tehnikaülikooli magistrikraadiga mees oli seni töötanud puidufirmas projektijuhina. Palk oli hea, lips kohustuslik ning staatus omade seas üle keskmise.

Hea haridusega ja edukatest, seni valdavalt juhi või spetsialistina töötanud inimestest on saanud tööturul jõudsalt kasvav varjatud riskirühm – seda kinnitas hiljuti vestluses ka tööturuameti peadirektor Tiina Ormisson. Keegi ei tea, kui palju neid tegelikult on. Harva pöörduvad nad tööst ilma jäänuna tööturuametisse, sest arrogantsi pole koondamisteade enamasti vähendanud.

On „nemad, töötud” ja mina, kes „praegu olude sunnil veidike ringi vaatab”. On üldteada tõde, et tööturuameti stendidel ripub üliharva samaväärseid pakkumisi senisele projekti-, valdkonna-, osakonna-, töögrupi-, turundus- või keskastmejuhile. Nagu seegi, et viis aastat Tartus või Cambridge’is õppinule pole pakkuda tööturukoolitust, mis arvestaks tema olemasolevaid oskusi-teadmisi. Tõsi, mõni finantsdivisjoni juht õpib pottsepaks ja elab õnnelikult oma kätetööst rõõmu tundes elu lõpuni. Igaüks pole nii kardinaalseks elumuutuseks valmis. Ja miks peakski?

Ärge jääge salatöötuks

Ka riigil tuleb odavam mitte ümber õpetada, vaid täiendusõpet pakkuda. Kui eelmisel nädalal küsis Eesti Päevaleht vastselt sotsiaalministrilt, kas mitte ka kõrgkoolid ei peaks kiiremini reageerima tekkinud olukorrale tööturul ja rakendama uusi õppesuundi, vastas Hanno Pevkur: „Kõrgkoolide juures toimub ikka teadustegevus. Kõrghariduse omandamine ei ole see, mis kiiresti ree peale aitaks.” (EPL, 26.2) Sama möönab tänases lehes tööturuameti peadirektor Tiina Ormisson: tööturuamet ei saa anda inimestele teist kõrgharidust.

Ei saa tõesti ja ausalt öeldes pole tulnud pähegi seda eeldada ja oodata. Mis aga takistab riigil pakkumast näiteks kõrgharidusega võõrfiloloogile kursust FIE raamatupidamise alustest? Või eesti filoloogile ülikooli juures 30-tunnist korrektuurikursust, et ta saaks juba olemasolevaid teadmisi praktiliste oskustega täiendada ning need üheskoos käiku lasta näiteks šampoonisiltide tõlkeid või lõputöid parandades? Miks ei võiks bioloogist ehitusobjekti juhile pakkuda näiteks ettevõtluse aluste kursust? Või teha neile, kellel omal ajal jäi ülikoolis pedagoogi kutseaasta läbimata või lõpetamata, uuesti õpetajaõppesse astumine võimalikult lihtsaks?

See, et kõrgkoolidest tulevad tööturule enamasti hea hariduse, kuid praktiliste oskusteta inimesed, kes lugematutes büroodes askeldavad, on piisav põhjus, miks tööturukoolitusse praeguses olukorras oma panus anda. Nagu seegi, et avalike suhete juhist keevitaja koolitamine läheb lõppkokkuvõttes mitu korda rohkem maksma kui tema teadmistepagasile pisikese „nükke” lisamine, mis aitaks tal uue suuna leida.

Kasutamata võimalusi tööturukoolituse ülesehitamiseks, mis tõesti inimesi aitaks, jagub. Tuleb vaid koostööd teha ning alustuseks näiteks välja uurida, miks meil on täitmata 500 keevitajakohta, kuid keegi keevitajaks õppida ei taha. Mina näiteks juba tean vastust. Ja see pole „töötud ei taha tööd teha”. Seni aga palun ärge minge hommikuti „tööle”.

Tehke parem nii, nagu tegid mehed Sheffieldi linnas: saage kokku ja võtke midagi koos ette, sest ennegi on igapäevastest vestlustest edasiviivaid ideid koorunud. Püksid jätke jalga – et pea püsiks jahe, peavad jalad olema soojas.