Üksikasjad

Avaldatud: 09 Oktoober 2007

• Puhkuseseadus
• Eesti Päevaleht

Helve Toomla
ametiühingute jurist

•• Töötaja haigestus puhkuse ajal ja jäi haiguslehele. Pärast haiguslehe lõppemist tuleb töötaja poolte kokkuleppel tööle ja tal jääb kasutamata kümme puhkusepäeva. Kas ta peaks tegema avalduse puhkuse katkestamiseks ja hiljem nende päevade väljavõtmiseks? Kas kasutamata päevad tuleks anda ühes osas või võib ka osadena? Kasutamata puhkuseperiood jäi ajavahemikku 13.–22. juulini 2007.

Ajutine töövõimetus on puhkuse kasutamist takistav asjaolu, mistõttu puhkus võib pärast tervenemist n-ö automaatselt haiguspäevade võrra pikeneda. Kui töötaja asus poolte kokkuleppel kohe tööle, tulnuks samas leppes või ka eraldi näidata aeg, mil ta saamata puhkuseosa kasutab. Kui sellist kokkulepet ei sõlmitud, on töötajal õigus jääda puhkusele saamata jäänud puhkusepäevade ulatuses, teatades sellest tööandjale kaks nädalat ette.

Puhkust antakse kalendri-päevades, v.a riigipühad, mida puhkuse hulka ei arvata. 13.–22. juulini oli kümme kalendripäeva, järelikult on töötajal õigus saada puhkust oma valitud ajal korraga kümme järjestikust kalendripäeva, sh laupäevad-pühapäevad. Selleks tuleb töö-andjale esitada avaldus vähemalt kaks nädalat enne puhkuse algust ning tööandjal ei ole õigust soovitud ajal puhkuse andmisest keelduda. Kui aga töötaja soovib oma kümmet puhkusepäeva osade kaupa kasutada, peab selleks olema töö-andja nõusolek.

•• Kuidas peaks toimuma pikamaa-autojuhi töötasu arvestus – kas talle peab töölähetustasu maksma iga päeva eest, kui ta on üle piiri teises riigis, või ei pea? Praegu on päevatasu suurus 100 krooni, olenemata sellest, kas autojuht viibib Lätis, Poolas või Saksamaal.

Välislähetuses olevale autojuhile tuleb kindlasti päevaraha maksta, on see ju töötamine väljaspool töölepinguga määratud töö tegemise piirkonda. Töölähetuse päevaraha ega muud lähetuskulude hüvitised ei ole töötasu, need hüvitised ei kuulu palga hulka, mida võetakse arvesse puhkusetasu, hüvitiste jms maksmisel. Lisaks päevarahale jm lähetushüvitistele säilitatakse lähetusse saadetud töötajale palgaseaduse alusel töökoht ja tagatakse keskmine palk.

Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad on kehtestatud vabariigi valitsuse 22. detsembri 2000. aasta määrusega nr 453. Määruse kohaselt ei või päevaraha olla väiksem kui 50 krooni riigisisese ja 350 krooni välislähetuse korral. Maksuvabalt võib tööandja ka rohkem maksta – kuni 80 krooni riigisisese ja 500 krooni välislähetuse puhul.

Küsijal on õigus töövaidluskomisjoni või kohtu kaudu nõuda tööandjalt oma saamata jäänud päevaraha osa, s.t 250 krooni iga välislähetuses oldud päeva kohta.

Üksikasjad

Avaldatud: 08 Oktoober 2007

• TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS
• Postimees

Tavaliselt tervistkahjustaval töökohal sooduspensionile jäämise õiguse välja teeninud mehed ei kiirusta koju jääma, vaid jätkavad tööd endisel kohal või õpivad ära uue ameti.

Tööturuameti Ida-Viru osakonna Jõhvi büroo konsultant Tatjana Kazeko ütles Põhjarannikule, et sooduspensionärid eelistavad töötamist jätkata, vahetades tervistkahjustava ameti mõne muu vastu.

Sooduspensionile jäänud naiste motiveeritus uut tööd otsida on aga väike, sest Kazeko sõnul otsustavad umbes 50aastased naised pensionile jäädes lastelaste kasvatamisele pühenduda. Need aga, kellel lapselapsi veel ei ole, ei soovi tööle minna, sest naistele pakutavatel vabadel töökohtadel on palk väga madal ning see kallutabki otsuse sooduspensioni saamise kasuks.

Keemiakontserni Viru Keemia Grupp pressiesindaja Julia Aleksandrova sõnul otsustab enamik nende asutuse sooduspensionäridest edasi töötada, sest see on rahaliselt kasulikum.

Toimetas Hanneli Rudi, Postimees.ee

Üksikasjad

Avaldatud: 08 Oktoober 2007

• Eesti Ametiühingute Keskliit
• KOLLEKTIIVSE TÖÖTÜLI LAHENDAMISE SEADUS

Eesti Ametiühingute Keskliit (EAKL) peab ainuvõimalikuks, et praegu kehtiv riigiteenistujate totaalne streigikeeld, mis on vastuolus nii Eesti Vabariigi põhiseadusega kui rahvusvaheliste õigusnormidega, tühistatakse korrektselt ja kiiresti.

Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu jõudmine Riigikogu menetlusse on EAKL hinnangul positiivne. Eelnõu näeb ette riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste teenistujate streigikeelu leevendamise. Siiski on eelnõus olulisi puudujääke, mille kõrvaldamiseta võib riigiteenistujate streigiõigus jääda pigem sõnakõlksuks.

“Töötajate õigusi ei tohi lörtsida – ühe käega justkui anda ja samas teisega võtta,” ütles EAKLi esimees Harri Taliga, kes välistab võimaluse, et valitsus saaks õiguse määrata elutähtsad teenused, kus töötajad on streigiõigusest ilma jäetud või kus on seda piiratud. “Streigiõiguse piirangute lõpliku loetelu peab andma seadus, et valitsusel ei tekiks ahvatlust keelata streikimine kõikjal, kus tööandja ei arvesta töötajate huvidega.”

Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) on seisukohal, et streikimise võib keelata üksnes kahel juhul: esiteks avalikele teenistujatele, kes otseselt teostavad riigivõimu, teiseks töötajatele, kes täidavad elanike esmavajaduste rahuldamiseks hädavajalikke ülesandeid.

Eelnõu põhimõtteline puudus on ka selles, et see ei maini poole sõnagagi kiire ja sõltumatu vahekohtu- või lepitusmenetluse seadustamist, mis täna Eestis puudub. Ometi rõhutab ILO ühemõtteliselt, et kaitstud peavad olema ka nende töötajate ja ametnike huvid, kellele kohaldatakse täielikku streigikeeldu või streigiõiguse osalist piiramist.

“Kui töötajad ei tohi oma huve kaitsta streikides, peab olema välistatud võimalus, et tööandja – olgu see riik, omavalitsus või erafirma – nende palganõudele lihtsalt vilistab,” märkis Taliga. “Sellised vaidlused peab lahendama erapooletu organ või isik, kelle otsus on lõplik ning kuulub viivitamatult täitmisele.” Samuti peab EAKL vajalikuks, et õigus piiranguteta streikida oleks rohkematel töötajate rühmadel kui eelnõu ette näeb.

Ametiühingute Keskliit on viimase kümnekonna aasta jooksul teinud korduvalt ettepanekuid tagada streigiõigus ka avalikele teenistujatele. Kuna riik pole aastate jooksul suvatsenud probleemi lahendada ja totaalset keeldu tühistada, esitas EAKL tänavu jaanuaris Rahvusvahelisele Tööorganisatsioonile Eesti Vabariigi vastu kaebuse, mida ILO menetleb.

Lisainfo:
Harri Taliga, EAKLi esimees, tel 6412 800

EAKLi infojuht Siiri Rebane, 6412 808

Üksikasjad

Avaldatud: 04 Oktoober 2007

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Kadri Ibrus

Kuna praegune töötajate ametlik informeerimiskohustus – töösisekorraeeskirjade koos-kõlastamine või tööraamatu pidamine – on uue sotsiaalministeeriumi tellitud uuringu tulemuste kohaselt tööandjale suhteliselt kulukas, võib see uues seaduses oluliselt lõdveneda võikaduda.

Poliitikauuringute keskuse Praxise uuringust selgus, et töö- andjale lähevad näiteks töösisekorraeeskirjade pidamine ja seal tehtavate kooskõlastuste tegemine maksma 36 miljonit krooni aastas ning tööraamatu pidamine 8,4 miljonit krooni aastas.

Sotsiaalministeeriumi tööala asekantsler Janno Järve ei olnud nõus veel ütlema, mis on täpselt ministeeriumi seisukoht töötajate infokohuste lihtsustamise suhtes, selgitades, et enne oodatakse ära teise osapoole arvamused.

“Sotsiaalpartneritega püüa-me arutada, kas tööraamatud ja isikukaardid teenivad praegu seda eesmärki, mis enne, ja kas neid on üldse vaja,” sõnas Järve. Kui suures ettevõttes nagu Elcoteq on sisekorraeeskirjad vajalikud, siis kuue-seitsme töötajaga ettevõttes on see Järve sõnul juba küsitav. “Ning kas näiteks on vaja kooskõlastada iga töösisekorraeeskirjades tehtud muudatust töökaitseinspektsiooniga?” Asja võib tema sõnul lihtsustada töökorraldust optimeerides ning erinevate IT-lahenduste kaudu.

Nii ametiühingute keskliidu esimees Harri Taliga kui ka töö- andjate keskliidu juht Tarmo Kriis on nõus, et tööraamat on oma aja ära elanud. Kui Kriis pooldab ka sisekorraeeskirjade kaotamist, siis Taliga leiab, et need – ja tööinspektsiooni kaudu ka riigi järelevalve nende üle – peavad jääma. “Põhiseadus ütleb juba, et töötingimused peavad olema riigi kontrolli all,” ütles Taliga, kelle sõnul on vaja kaitsta töötajaid, kes ise ei tunne piisavalt seadusi ja oma õigusi.