Üksikasjad

Avaldatud: 10 september 2007

• Äripäev

Merike Lees

Krediitkaardi omamist ei saa töötajalt nõuda, mistõttu tuleb töötajale hotelli deposiit kaasa anda.

Paljudes hotellides nõutakse külastajalt deposiiti, mis ületab töötajale makstava päevaraha. Töötajal võib oma maksevõimet kinnitada krediitkaardiga või selle puudumisel sularahas.

Brüsselis hotellis Sofitel on ühe öö deposiit 100 eurot. Töötaja kahepäevase komandeeringu maksuvaba päevaraha on maksimaalselt 1000 krooni. Sellest rahast ei piisa deposiidi tasumiseks ning kui pole isiklikku krediitkaarti, jääb töötaja lageda taeva alla.
Deposiidiraha töötajale kaasa

Seega tuleb panna mängu isiklik raha või krediitkaart.

"Mõistagi tuleb tööandjal kõik kulud hüvitada, kuna tegemist on tööülesannete täitmisega," ütles sotsiaalministeeriumi tööelu arengu osakonna juhataja Egle Käärats.

"Kui töötajal ei ole krediitkaarti, siis tuleb talle see raha kaasa anda ja pärast tagasi küsida," selgitas ta.

Hotellid ei pruugi tööandja garantiikirja arvestada. Samuti ei saa nõuda töötajalt krediitkaardi omamist, märkis Käärats.

Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu juhatuse esimehe ning Nordic Hotel Skane juhi Feliks Mäguse hinnangul ei saa tuua välja regioone, kus ettemaks oleks tavaks.

"Tavapärane on, et broneerimisel küsitakse krediitkaardinumbrit ja ühe öö maksumus deponeeritakse sealt," rääkis Mägus. "Harva võetakse ettemaksu individuaalreisijalt, küll aga tehakse seda suurte grupireiside korral."
Töötajad lahendavad asja ise

Elisa pearaamatupidaja Merike Mumme ei olnud sellest probleemiga kokku puutunud. "Usun, et probleemi pole olnud, muidu oleks sellest kuulda olnud," arvas Mumme. Elisa enamik lähetusi on Soome ja seal ei ole deposiiti küsitud. "Võimalik, et töötajad on asja ise ära lahendanud," tähendas Mumme.

Vaidlusi tekitavad ka transpordikulud - tööandjad ei arvesta linnasiseseid sõite lennujaama, sadamasse või raudteejaama lähetuse transpordikuludena.

Kääratsi teatel peab tööandja ka need kulud hüvitama. Kui tegemist on linnasisese sõiduga, võib tööandja nõuda, et kasutatakse odavamat transpordivahendit. Kui sihtpunkti ei ole võimalik saada muu kui taksoga, tuleb hüvitada taksoarve, kinnitas Käärats.

Töölähetusse minek on töötaja kohustus. Seepärast on tööandja kohustatud töölähetuses viibivale töötajale säilitama palga ning hüvitama sõidukulud, majutuskulud ja tasuma päevaraha.

Mis on mis
* Töölähetus tähendab töötaja saatmist kindlaksmääratud ajavahemikus tööülesannete täitmisele väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise kohta.

Päevarahamäär jätab tööandjale mänguruumi:
(hind kroonides)

..... Riigisisene lähetus ..... Välislähetus
Päevaraha alammäär ..... 50 ..... 350
Päevaraha maksuvaba piirmäär ..... 80 ..... 500
Majutuskulude alammäär ..... 200 ..... 800
Majutuskulude maksuvaba piirmäär ..... 1200 ..... 2000

Üksikasjad

Avaldatud: 10 september 2007

• SOTSIAALMAKSUSEADUS
• Äripäev

Ranno Tingas
Ernst & Young Baltic ASi maksukonsultant

Sotsiaalmaksu maksmise riik võib erineda tulumaksu maksmise riigist.

Kui tööandja saadab töötaja välisriiki, peab ta arvestama, et sotsiaalkindlustuse maksete osas ei kehti samad põhimõtted nagu tulumaksu puhul. Lisaks erinevustele maksuliikide vahel tasub teadvustada, et tavapärasest keskkonnast välja minnes on eksimuse tõenäosus ja seega ka võimalikud kahjud suuremad ning seepärast tasub eelnevalt võimalikud riskid kaardistada.

Eri riikides töötavate ehk piiriüleste inimeste töötasu maksustamine on reguleeritud mitmete õigusaktide, rahvusvaheliste lepingute ja Euroopa õigusega. Seejuures ei saa rääkida ainult sotsiaalmaksust, sest sotsiaalkindlustusmaksed on riigiti väga erinevaid (Eestis näiteks sotsiaalmaks, töötuskindlustuse makse ja kohustusliku kogumispensioni makse). Lisaks võib sotsiaalkindlustuse maksete tasumise kohustus olla jagatud töötaja ja tööandja vahel. Seega on sotsiaalkindlustusmaksetega kaasnev regulatsioon piiriülestel juhtudel sageli keerukam kui tulumaksuarvestus töötasult. Teisest küljest annab see maksuplaneerimise võimalusi piiriüleste töötajate puhul.

Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP), kuhu kuuluvad lisaks ELi liikmesriikidele Norra, Island ja Liechtenstein, kehtib põhimõte, et töötaja suhtes kehtib vaid ühe riigi sotsiaalkindlustussüsteem. See põhimõte ei tulene Eesti siseriiklikust õigusest, vaid Euroopa Nõukogu 1971. aasta määrusest nr 1408. Sellest põhimõttest tulenevalt makstakse ka sotsiaalkindlustuse makseid EMPs üle riigipiiride liikuvate töötajate eest ainult ühes riigis.

Kõige lihtsam ja üldisem reegel on, et sotsiaalkindlustuse maksed tasutakse töö tegemise asukohariigis. Erinevalt tulumaksust ei ole aga oluline välisriigis viibitud päevade arv ega töötaja maksuresidentsus. Samas on sellele põhireeglile ka hulk erandeid.

Üks erisusi on teise EMP riiki lähetatud töötaja sotsiaalkindlustusmaksete tasumine. Nimelt jääb lähetatud töötaja suhtes kehtima lähetajariigi sotsiaalkindlustussüsteem, mida kinnitab tõend E101. Viimase väljastab Eesti sotsiaalkindlustusamet juhul, kui töötaja lähetatakse Eestist teise EMP riiki kuni üheks aastaks (lähetust võidakse pikendada hiljem kuni 1 aasta võrra). Sel juhul maksab tööandja sotsiaalkindlustuse makseid endiselt lähetajariigis ehk Eestis, kuigi tulumaks võidakse tasuda töö tegemise riigis.

Lisaks Euroopa õigusele peab Eesti arvestama kahepoolsetes sotsiaalkindlustuslepingutes, mis hetkel kehtivad Ukraina ja Kanadaga, sisalduvate sotsiaalkindlustuse eriregulatsioonidega. Kui töötaja lähetatakse teise lepinguriiki (Ukraina - 2 a; Kanada - 5 a), jäävad selle töötaja suhtes kehtima lähetajariigi sotsiaalkindlustuse õigusaktid.

Üksikasjad

Avaldatud: 10 september 2007

• Puhkuseseadus
• Äripäev

Katrin Sarap
Labour Consulting OÜ jurist

Kas ja millistel tingimustel võib tööandja keelduda alla 7aastase lapse vanemale puhkuse andmisest? Puhkuseseaduse N16 kohaselt võib alla 7aastase lapse vanem võtta puhkust talle sobival ajal. Töötaja soovib enne töölt lahkumist võtta puhkust, mida töö organisatoorne külg ei võimalda. Samas on tal alla 7aastane laps ja õigus puhkust võtta talle sobival ajal, ka puhkusepäevi tal selleks jagub, kuigi puhkust tal sellel perioodil puhkuste ajakavas ette nähtud ei ole. Kas ja millistel alustel saab keelduda talle puhkust andmast?

Eeldame, et töötaja on selle tööaasta puhkuse ära kasutanud ja küsimuse all on uue tööaasta eest saada olevate puhkuse päevade kasutamine. Sellisel juhul ei ole töötajal õigus tugineda puhkuseseaduse N16. Nimetatud paragrahvis olevat regulatsiooni on tööandja kohustatud arvesse võtma puhkuste ajakava koostamisel jaanuaris.

Üksikasjad

Avaldatud: 04 september 2007

• Töö- ja puhkeaja seadus
• Postimees

Kui sageli oleks hea teha tööl puhkepause?

Annika Küüdorf, Viruplatsi Arstikeskuse töötervishoiuarst:

Puhkepauside sagedus ja pikkus sõltub töö spetsii­fikast ja raskusest. Kuva­riga töötajate puhul on väikesed puhkepausid vajalikud igas tunnis – iga 45–50 minuti järel võiks pidada 5–7 minutit pausi. Kuvariga töötajate puhkepauside koguaeg peaks moo­dustama 10% tööajast, mis on 8-tunnise tööpäeva puhul 48 minutit, lisaks lõunapaus. Puhkepausil lahkuge arvutitöökohalt ja tehke tervisevõimlemist.

Igas tunnis peaks puhkepause tegema inimesed, kes töötavad pidevas istuvas sund­asendis suure silmade koormusega, näiteks kassiirid ja peenkoostetööde tegijad elektroonikatööstuses.

Tootmises, kus on keskmise raskusega töö ja tehakse sundasendites sundliigutusi, näiteks õmblustööstuses ja toiduainetööstuses, soovitatakse iga kahe tunni järel 10–15 minutit puhkepausi. Lisaks on töötajale ettenähtud lõunapaus 20–30 minutit. On oluline, et pauside ajal saaks inimene töökeskkonnast väljuda , eriti kui seal on müra, tolm, tootmisaerosoolid jne.

Raske füüsilise töö korral, ekstreemsetes tingimustes (külmas või kuumas töökeskkonnas), halbades ilmastikuoludes ja hingamisteede isikukaitsevahenditega töötamisel on soovitatav teha 1–1,5 tun­ni järel 10–15 minutit pausi ning võimalusel lahkuda töökeskkonnast.