Üksikasjad

Avaldatud: 17 detsember 2012

• KOGUMISPENSIONIDE SEADUS
• Eestielu.ee

Allikas: Tartu Ekspress

Kui arst diagnoosib patsiendil surmava haiguse ja teatab, et tal on elada jäänud teatud hulk aastaid või päevi - kas siis maksed pensionisambasse peatatakse, küsib Tartu Ekspressi lugeja.

Kui olen näiteks 50aastane ja tean, et mul on elada jäänud veel ligemale kaks aastat, kas siis on võimalik kogutud raha ka kohe kätte saada? Pensioniealiseks elamiseks puudub ju niikuinii igasugune lootus. Juhul kui raha saab kätte, siis kuidas on see summa maksustatud?

Vastab rahandusministeeriumi avalike suhete spetsialist Liisi Poll:

Kohustuslikus kogumispensionis ehk II sambas ei ole võimalik makseid peatada ning ei ole võimalik ka raha enne riiklikku pensioniiga välja võtta (va juhul kui tegemist on pärimisega). II samba makse on olemuselt sarnane sotsiaalmaksuga, st kui inimene saab töötasu, siis peab seda maksma.

Täiendavas kogumispensionis ehk III sambas on võimalik makseid peatada igal ajal ning samuti on võimalik ka raha varem välja võtta. Sellega kaasnevad kulud sõltuvad paljuski valitud tootest. Raha väljavõtmisel enne 55. eluaastat tuleb maksta tulumaksu kogu summalt. Juhul kui isik on alaliselt ja täielikult töövõimetu, siis on maksumäär 10%. Täpsemalt saab lugeda III samba väljamaksete maksustamisest siit - http://www.pensionikeskus.ee/.

Eestielu.ee

Üksikasjad

Avaldatud: 17 detsember 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Maaleht

Kas lahkumisavaldust on võimalik ka läbi e-maili saata? Kui ei ole võimalik kontorisse minna ja kui see on digiallkirjastatud? Kas see on korrektne ja tõsiseltvõetav?

METI personaliabi OÜ juhatuse liige Tiit Kruusalu:

TLS § 95 lg 1 nõuab, et tööleping öeldakse üles kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. E-kiri seda kahtlemata on. Digiallkirjastamine lahendab ka töölepingu ülesütlemisavalduse saatja isikutuvastuse küsimuse.

Loe lisaks nõuandeid samal teemal või küsi tasuta nõu vastused.ee lehel.

Üksikasjad

Avaldatud: 17 detsember 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Maaleht

Minul on küsimus kollektiivpuhkuse kohta: töötan firmas aasta ja 2 kuud, omamata kirjalikku töölepingut. Ma ei tea, mis alusel firma puhkust arvestab, maksud laekuvad riigile.

Eelnevalt olen k.o. aasta eest saanud kätte puhkuse vastavalt oma soovile ja ajale 21 päeva ja samuti 2 kuu eest 2011.a. eest.

Nüüd saadab asutus meid kollektiivpuhkusele jõulupühade ajal seitsmeks päevaks (samuti toimitavat ka jaanipäevaga - üle aasta: 2011.a. oli jaanipäev ja 2012 jõulude aeg).

Millise tööseaduse paragrahvi alusel selline sundpuhkus on sätestatud ja mida nimetatakse kollektiivpuhkuseks, kui on võimalus valida vabalt ka ülejäänud puhkust?

Vastab Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Leonid Siniavski:

Kehtiva töölepingu seaduse (TLS) § 69 lõike 1 kohaselt määrab töötaja põhipuhkuse aja tööandja, arvestades töötajate soove, mis on mõistlikult ühitatavad tööandja ettevõtte huvidega. Tööandja koostab puhkuste ajakava iga kalendriaasta kohta ja teeb selle töötajale teatavaks kalendriaasta esimese kvartali jooksul (TLS § 69 lg 2). Ettevõttes või asutuses, kus on võimalik töö mõneks ajaks peatada, on võimalik kasutada kollektiivpuhkust, kuid ka selline puhkus peab kajastuma puhkuste ajakavas ehk ettevõtte puhkusegraafikus.

Kui Teie poolt mainitud kollektiivpuhkuse (jõulude ajal) aeg on määratletud tööandja poolt juba käesoleva aasta algul, ettevõtte puhkusegraafiku koostamisel ning tehtud töötajaile vastavalt teatavaks, siis on tegemist põhipuhkuse ühe osa kasutamisega seaduslikul alusel. Eelnevalt puhkusegraafikut koostades peab tööandja olema arvestanud aga sellega, et põhipuhkust antakse osadena üksnes poolte kokkuleppel (TLS § 68 lg 5). Ehk siis, selline töötaja põhipuhkuse osadeks jaotamine peab juba puhkusegraafiku koostamisel olema töölepingu poolte vahel eelnevalt kokku lepitud.

Kui sellist jõuluaegset kollektiivpuhkust ei ole eelnevalt ettevõtte puhkusegraafikus määratletud, või ei ole puhkusegraafikut ettevõttes üldse koostatud, siis ei ole tööandjal seaduslikku õigust ühepoolselt töötajaid nn sundpuhkusele saata.

Üksikasjad

Avaldatud: 15 detsember 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Noorte, nagu ka vanemate inimeste karjääri planeerimine peaks koosnema kolmest sammust: kes olen mina, mis on võimalused, kuidas neid saada. Kahjuks kooliharidus väga palju inimeseks olemise oskusi ei lihvi ja alust väga põhjalikule enesetundmisele ei pane. Selleks peaks meil õppekavas olema märksa enam praktilist psühholoogiat, väärtuskasvatust, eetikatunde jms.

Hea, kui noortel on hobisid, nii füüsilist pingutust nõudvaid kui loovaid, mis õpetavad end erinevate nurkade alt vaatama. Tore, kui neil oleks avar silmaring ja suur lugemus. Nii kaua kui töökogemusi ette näidata pole, mängibki rolli kooliaja aktiivsus: kas osalesin projektides, töötasin koolivaheaegadel, olin kaasatud heategevusse jms. Head tulemused ainetes on samuti argument, mida tasuks CVsse märkida. Lisaks kõik valikained. Samuti on oluline hobid põhjalikumalt lahti kirjutada, sest need on sageli kõnekad.

Mõtteharjutuseks võiks mõelda 20 omaduse peale, mida lihvib näiteks mägimatkamine ühe noore isiksuses. Või laulmine. Või näitlemine. Või robotite ehitamine. Töö saamisel on ühtviisi tähtsad nii kogemused kui ka loomuomadused. Avatud, vahetutel, pühendunud, tulemusele orienteeritud noortel on lihtsam leida eneseteostust kui neil, kes on väga vaoshoitud, kelle suhtlemisoskused on kehvakesed, kes pole endast teadlikud.

Siin ei mõtle ma kindlasti mitte «raamatumüügi stiilis ülemüüki», vaid selget taju, kes olen mina, mida ma suudan, mida mitte. Kui kiiresti õpin, kohanen ja mida oma eluga peale kavatsen hakata? Võimalustele mõeldes oleks hea selekteerida huvi pakkuvad valdkonnad ning otsida koostööd huvipakkuvatest ettevõtetest, mitte suvaliselt kandideerides hea õnne peale loota.

Need noored, kes on aktiivsed, tegelevad endaga ja otsivad väljakutseid, hätta ei jää. Samas näen iga päev oma töös, kuidas noored sageli valivad põhikooli lõpus hetke­emotsioonide ajel, analüüsimata ennast ja mõtlemata laiemalt. Nii võidakse teha valik kutsekooli kasuks ainuüksi seetõttu, et «õppimisest on siiber ees», mitte seepärast, et keevitaja, abikoka või ehitaja amet oleks unistuste töö.

Nende noorte hulgas on palju neid, kel nutti nii matemaatikas kui füüsikas ja keda võiks oodata eest näiteks IT-valdkonna inseneri karjäär, kuid kes puusalt tulistades selle võimaluse maha mängivad. Lootusetu pole kindlasti ka see olukord, kus mõned läbimõtlematud valikud sisse tulevad, alati on võimalik õpingutega jätkata ja ka eneseteostust hiljem soovitud suunas keerata.

Praegu on tavaline, et noored otsivad end kolmekümnendateni, õppides ja kogedes erinevaid asju. Ja kuna karjääri definitsioon on rahuldustpakkuv eneseteostus, siis nii kaua kuni nad ise õnnelikud on, pole muretsemiseks põhjust.

Tiina Saar