Üksikasjad

Avaldatud: 30 juuni 2003

• Palgaseadus
• Äripäev

G E A V E L T H U T - S O K K A

“Kui ühel või teisel kohal palk ei meeldi, tuleb töökohta vahetada. Euroopa Liit ei ütle teie tööandjale, et nüüd peab palk kolm korda suurem olema.”

Riigi Euroopa asjade komisjoni nõunik Olev Aarma pühib taskurätiga nägu ja otsaesist. Euroopa Liidu alane seminar ASi Türi Puit hämaras koosolekusaalis on kestnud tund aega ja seni koosnenud ametniku improviseeritud monoloogist. Kuus kuulajat istuvad pika laua ääres, keegi ei tõsta lektori poole pilku. Valges heegeldatud kampsunis proua joonistab midagi, mustas T-särgis tõmmu noormees kratsib süvenenult küünarnukki.

“Tädi Maali ei taha ju osta maapoest vorsti, kui teab, et müüjal pole pärast WCs käimist võimalik käsi pesta,” püüab Aarma kuulajaid erutada teemaga, mis igaühele korda peaks minema. Poolteise tunni jooksul on ta juba selgitanud, et liitumine ei tähenda kohest palkade kasvu, aga ka kõik hinnad ei tõuse, et ametnikel saab olema rohkem tööd ning tavainimese jaoks on 2004. aasta 1. mai hommik samasugune kui iga teine.

Loeng saab läbi, algab küsimuste-vastuste voor.

Heegeldatud kampsunis proua silmad löövad särama, ta osutab pastakaga lektorile ja nõjatub ettepoole.

“Rääkige nüüd, palun, midagi konkreetset,” nõuab ta. “Seda tädi Maali juttu oleme me juba aastaid kuulnud. Kuid mida Eesti riik saab lisaks sellele, et ametnikud lõpuks tööle hakkavad? Rääkige midagi, mida me juba ei tea! ”

Pastakas lendab kõrges kaares lauale.

“Noh, meie tooted saavad vabalt Euroopa Liidu turule,” alustab Aarma, rünnakust veidi kohkunult. “Lapsed saavad õppida… Veel tekib võimalus rahvusvahelisi probleeme Euroopa Liidu kohtus lahendada.”

“Kas meie lapsed on siis harimatud? Ja kõik Türi Puidu tooted lähevad ekspordiks praegu ka,” sähvab rohelises pluusis daam vahele.

Heegeldatud kampsunis naisterahvas ei jäta jonni: aga miks ikkagi on meil vaja seda liitu?

“Et kohtusse minna, noh,” vastab Aarma eest nahkvestiga mees.

“Kohtusse võin ma härra ametniku ka ilma euroliiduta kaevata, raiskab siin inimeste aega, räägib poolteist tundi mitte millestki,” teatab kampsun.

Üleüldine naer vabastab pinge ning järgneva poole tunni ajal arutletakse võimaliku maksusüsteemi ühtlustamise üle ja lüüakse kokku, kas ja kui palju ettevõte tollimaksu kadumisest võidaks.

Tädi Maalil on aga Türi Puidu rahva hinnangul üsna ükskõik, kas müüja käsi peseb või mitte. Kui suhkru hinna tõusu tõttu leivapäts 15 krooni maksma hakkab, ei jõua Maali seda enam nagunii osta.

Tasuta seminarid kõigile soovijaile
Avaliku Teenistuse Arendus- ja Koolituskeskus (ATAK) ning Euroopa Liidu Infosekretariaat korraldavad tasuta ELi teemalisi infoseminare, mille eesmärk on anda võimalus isiklikult tippspetsialistidele küsimusi esitada. Projekti administraatori Siiri Etverki sõnul on ette nähtud 72 seminari, ligi 40 on juba toimunud. “Käime seal, kus inimestel huvi on ja kes meid ise on tellinud,” ütles Etverk. “Seminar on tasuta ja erapooletu. Kunagi ei soovitata, kas ja kuidas referendumil hääletada, tahame inimesi teavitada, mis Euroopa Liiduga liitumine kaasa toob.”

ATAKi spetsialiste on oma töötajatele esinema kutsunud näiteks Viking Window, Tallinna Masinatehas, Wermo ja Standardikeskus.

Üksikasjad

Avaldatud: 30 juuni 2003

• Puhkuseseadus
• Äripäev

R A I L I R E I M E R
OÜ Pearu jurist

Puhkusetasu arvutamiseks on ette nähtud kaks erinevat viisi, mis sõltuvad töötaja palgatingimustest puhkusele eelnenud kuuel kuul.

Puhkusetasu arvutatakse vastavalt Vabariigi Valitsuse 23.08.2001 määrusega nr 278 kehtestatud korrale.

Kui töötajale maksti ainult põhipalka, säilitatakse kokkulepitud palk
Kui palga arvestamisel võeti aluseks töömaht (maksti tükipalka) või kui viimase kuue kuu jooksul on makstud lisatasu või preemiat, tuleb lähtuda päevatasust.

Päevatasu saamiseks liidetakse puhkusele eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palk – nii põhipalk, juurdemaksed, kui ka selle perioodi eest makstud lisatasud ja preemiad. Summeerimisel ei võeta arvesse puhkusetasu, teiselt tööandjalt saadud palka ega haigusraha.

Tuleb teada, et töövõtulepingu alusel saadud tasu ei arvata palga hulka. Seda põhjusel, et puhkusetasu regulatsiooni kohaldatakse töölepingu alusel töötavate isikute suhtes, kuid töövõtuleping on tsiviilõiguslik leping, mis ei anna õigust puhkusele. Kuue kuu tasu jagatakse sama perioodi kalendripäevade arvuga, millest jäetakse välja rahvuspühad ja riigipühad. Oluline on teada, et kalendripäevade arvu vähendatakse ka nende päevade võrra, mis töötaja puudus põhjusega töölt (oli haige, palgata või palgalisel puhkusel). Seega sama aeg, mille eest saadud tasud ei lähe arvesse kuue kuu tasu arvutamisel. Samas omavoliliselt puudutud päevade või seadusliku töölt kõrvaldamise aja võrra kalendripäevade arvu ei vähendata.

Saadud ühe kalendripäeva keskmine tasu korrutatakse puhkusepäevade arvuga.
Kui arvutatud puhkusetasu jääb töötajast mittetingitud asjaoludel väiksemaks tema palgamäärast, ei pea töötajale tagama kokkulepitud palgamäära.

Asjaolu, et lisatasu ja preemia võetakse arvesse ajavahemiku eest, mil see teeniti, sõltumata väljamaksmise ajast, võib töötaja seisukohast kujuneda ebaõiglaseks. Näiteks tasutakse detsembrikuus töötajale lõppeva aasta eest preemiat. Kui isik suvel puhkas, siis ei olnud veel võimalik seda preemiat arvesse võtta. Tööandja ei ole aga kohustatud arvutatud ja väljamakstud puhkusetasu ümber arvutama, kuigi töötajale makstakse hiljem selle perioodi eest lisatasu.

Seeläbi kaldutakse kõrvale puhkusetasu arvutamise põhimõttest, mis kehtestab tasu arvesse võtmise selle teenimise aja järgi.

Erisused päevatasu arvutamisel
Olukorras, kus töötaja on tööandja palgal olnud vähem kui kuus kuud, kuid vähemalt ühe terve kalendrikuu, võetakse päevatasu arvutamisel aluseks eelnenud kuude jooksul teenitud palga kogusumma.

Kui töö- või teenistussuhe on kestnud alla ühe kuu, tuleb lähtuda palgast, mis ta saaks alates tööle asumise päevast kuni päevani, mil on vaja päevatasu arvutada. Pole välistatud, et inimene ei ole töö- või teenistussuhte peatumise tõttu puhkusele eelnenud kuuel kuul üldse palka saanud. Sellisel juhul lähtutakse töölepingus sätestatud palgamäärast, mis jagatakse puhkusele jäämise kuu kalendripäevade arvuga, jättes välja riigipühad. Kui palgamääras kokkulepe puudub, siis loetakse palgamääraks keskmine palk aja eest, mil ta oli tööga kindlustatud. Keskmise palga arvutamisel on üldjuhul samuti aluseks selle vajaduse tekkimisele eelnenud kuue kalendrikuu jooksul teenitud palga kogusumma.

Erisus ilmneb ka olukorras, kus inimene on olnud aastaid mõjuval põhjusel töölt ära, näiteks naine lapsehoolduspuhkusel, ja enne tööle naasmist soovib jääda korralisele puhkusele. Sellisel juhul võib tema töölepingus toodud palk olla oluliselt väiksem tegelikest palgamääradest nii antud tööandja juures kui ka kogu riigis. Puhkusetasu arvutamiseks kasutatakse siis alampalga järgi tuletatud indeksit.

Näiteks töötaja jäi töölt ära 1998. a, mil tema palgaks oli töölepingujärgselt 2100 krooni, mis tuleb puhkusetasu arvutamiseks indekseerida. Selleks tuleb 2003. a alampalk jagada 1998. a alampalgaga 2160/1100=1,96. Praegusele ajale vastava palgamäära leidmiseks tuleb lepingus toodud palk korrutada eelnevalt toodud meetodi abil leitud indeksiga, meie näite kohaselt 2100×1,96=4116 krooni.

Kui korrigeeritud palgamäär ületab riigi keskmist brutopalka viimases kvartalis, leitakse puhkusetasu lähtuvalt riigi keskmisest palgamäärast, kasutades eelkirjeldatud arvutusmeetodeid. Alampalga indeksi järgi arvutatakse puhkusetasu vaid juhul, kui töötaja ei ole töölt äraoleku ja puhkuse vahel päevagi tööl.

Puhkusetasu väljamaksmine
Tööandja peab töötajale maksma puhkusetasu täies ulatuses välja hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust. Tööandja ei või vähendada arvutuste tulemusel saadud puhkusetasu.

Töötaja, kellele ei makstud tasu seadusega ettenähtud ajal, võib nõuda puhkuse pikendamist viivitatud aja võrra. Töötaja vastava kirjaliku avalduse alusel peab tööandja pikendama puhkust kalendripäevade võrra, mil ta viivitas puhkusetasu maksmisega, ning maksma selle aja eest samuti puhkusetasu. Avaldus puhkuse pikendamiseks tuleb esitada enne puhkuse lõppemist. Juhul kui puhkusetasu jäi õigel ajal välja maksmata, kuid töötaja naaseb tööle, ei saa enam rääkida puhkusest, mida pikendada. Sel juhul on töötajal võimalus nõuda üksnes puhkusetasu, pöördudes selleks töövaidluskomisjoni või kohtusse.

Üksikasjad

Avaldatud: 30 juuni 2003

• Puhkuseseadus
• Äripäev

R A I L I R E I M E R
OÜ Pearu jurist

Puhkusetasu arvutamiseks on ette nähtud kaks erinevat viisi, mis sõltuvad töötaja palgatingimustest puhkusele eelnenud kuuel kuul.

Puhkusetasu arvutatakse vastavalt Vabariigi Valitsuse 23.08.2001 määrusega nr 278 kehtestatud korrale.

Kui töötajale maksti ainult põhipalka, säilitatakse kokkulepitud palk
Kui palga arvestamisel võeti aluseks töömaht (maksti tükipalka) või kui viimase kuue kuu jooksul on makstud lisatasu või preemiat, tuleb lähtuda päevatasust.

Päevatasu saamiseks liidetakse puhkusele eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palk – nii põhipalk, juurdemaksed, kui ka selle perioodi eest makstud lisatasud ja preemiad. Summeerimisel ei võeta arvesse puhkusetasu, teiselt tööandjalt saadud palka ega haigusraha.

Tuleb teada, et töövõtulepingu alusel saadud tasu ei arvata palga hulka. Seda põhjusel, et puhkusetasu regulatsiooni kohaldatakse töölepingu alusel töötavate isikute suhtes, kuid töövõtuleping on tsiviilõiguslik leping, mis ei anna õigust puhkusele. Kuue kuu tasu jagatakse sama perioodi kalendripäevade arvuga, millest jäetakse välja rahvuspühad ja riigipühad. Oluline on teada, et kalendripäevade arvu vähendatakse ka nende päevade võrra, mis töötaja puudus põhjusega töölt (oli haige, palgata või palgalisel puhkusel). Seega sama aeg, mille eest saadud tasud ei lähe arvesse kuue kuu tasu arvutamisel. Samas omavoliliselt puudutud päevade või seadusliku töölt kõrvaldamise aja võrra kalendripäevade arvu ei vähendata.

Saadud ühe kalendripäeva keskmine tasu korrutatakse puhkusepäevade arvuga.
Kui arvutatud puhkusetasu jääb töötajast mittetingitud asjaoludel väiksemaks tema palgamäärast, ei pea töötajale tagama kokkulepitud palgamäära.

Asjaolu, et lisatasu ja preemia võetakse arvesse ajavahemiku eest, mil see teeniti, sõltumata väljamaksmise ajast, võib töötaja seisukohast kujuneda ebaõiglaseks. Näiteks tasutakse detsembrikuus töötajale lõppeva aasta eest preemiat. Kui isik suvel puhkas, siis ei olnud veel võimalik seda preemiat arvesse võtta. Tööandja ei ole aga kohustatud arvutatud ja väljamakstud puhkusetasu ümber arvutama, kuigi töötajale makstakse hiljem selle perioodi eest lisatasu.

Seeläbi kaldutakse kõrvale puhkusetasu arvutamise põhimõttest, mis kehtestab tasu arvesse võtmise selle teenimise aja järgi.

Erisused päevatasu arvutamisel
Olukorras, kus töötaja on tööandja palgal olnud vähem kui kuus kuud, kuid vähemalt ühe terve kalendrikuu, võetakse päevatasu arvutamisel aluseks eelnenud kuude jooksul teenitud palga kogusumma.

Kui töö- või teenistussuhe on kestnud alla ühe kuu, tuleb lähtuda palgast, mis ta saaks alates tööle asumise päevast kuni päevani, mil on vaja päevatasu arvutada. Pole välistatud, et inimene ei ole töö- või teenistussuhte peatumise tõttu puhkusele eelnenud kuuel kuul üldse palka saanud. Sellisel juhul lähtutakse töölepingus sätestatud palgamäärast, mis jagatakse puhkusele jäämise kuu kalendripäevade arvuga, jättes välja riigipühad. Kui palgamääras kokkulepe puudub, siis loetakse palgamääraks keskmine palk aja eest, mil ta oli tööga kindlustatud. Keskmise palga arvutamisel on üldjuhul samuti aluseks selle vajaduse tekkimisele eelnenud kuue kalendrikuu jooksul teenitud palga kogusumma.

Erisus ilmneb ka olukorras, kus inimene on olnud aastaid mõjuval põhjusel töölt ära, näiteks naine lapsehoolduspuhkusel, ja enne tööle naasmist soovib jääda korralisele puhkusele. Sellisel juhul võib tema töölepingus toodud palk olla oluliselt väiksem tegelikest palgamääradest nii antud tööandja juures kui ka kogu riigis. Puhkusetasu arvutamiseks kasutatakse siis alampalga järgi tuletatud indeksit.

Näiteks töötaja jäi töölt ära 1998. a, mil tema palgaks oli töölepingujärgselt 2100 krooni, mis tuleb puhkusetasu arvutamiseks indekseerida. Selleks tuleb 2003. a alampalk jagada 1998. a alampalgaga 2160/1100=1,96. Praegusele ajale vastava palgamäära leidmiseks tuleb lepingus toodud palk korrutada eelnevalt toodud meetodi abil leitud indeksiga, meie näite kohaselt 2100×1,96=4116 krooni.

Kui korrigeeritud palgamäär ületab riigi keskmist brutopalka viimases kvartalis, leitakse puhkusetasu lähtuvalt riigi keskmisest palgamäärast, kasutades eelkirjeldatud arvutusmeetodeid. Alampalga indeksi järgi arvutatakse puhkusetasu vaid juhul, kui töötaja ei ole töölt äraoleku ja puhkuse vahel päevagi tööl.

Puhkusetasu väljamaksmine
Tööandja peab töötajale maksma puhkusetasu täies ulatuses välja hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust. Tööandja ei või vähendada arvutuste tulemusel saadud puhkusetasu.

Töötaja, kellele ei makstud tasu seadusega ettenähtud ajal, võib nõuda puhkuse pikendamist viivitatud aja võrra. Töötaja vastava kirjaliku avalduse alusel peab tööandja pikendama puhkust kalendripäevade võrra, mil ta viivitas puhkusetasu maksmisega, ning maksma selle aja eest samuti puhkusetasu. Avaldus puhkuse pikendamiseks tuleb esitada enne puhkuse lõppemist. Juhul kui puhkusetasu jäi õigel ajal välja maksmata, kuid töötaja naaseb tööle, ei saa enam rääkida puhkusest, mida pikendada. Sel juhul on töötajal võimalus nõuda üksnes puhkusetasu, pöördudes selleks töövaidluskomisjoni või kohtusse.

Üksikasjad

Avaldatud: 26 juuni 2003

• Palgaseadus
• Raamatupidaja.ee

K A L E V K A L L E M E T S
Reformierakonna Noortekogu peasekretär

Juba mitmendat korda saab Äripäeva käest sugeda tulemuspalga idee ja teostus. Osalt õigusega, osalt mitte. Võimalik, et see pole olnud ajakirjanike mõte, kuid tulemuspalga kui sellise mõttele on oluliselt liiga tehtud.

Olen töötanud poolteist aastat Justiitsministeeriumi siseaudiitorina ja üks minu valdkond oli ka tulemuspalkade maksmise kontroll. Oli võimalus lugeda ka Riigikontrolli tulemuspalka käsitlevat auditit, mis oli äärmiselt kasulik kõrvaltvaade, kuid oleks võinud olla konstruktiivsem. Fakt, et mõni audit viitab olulistele puudustele teostuses, ei tähenda, et eesmärk oleks väär.

Fundamentaalne küsimus on, kas püüda tulemusi mõõta? Üks Ameerika juhtimiskonsultant küsis, et kui me ei mõõda tulemusi ega tulemuslikkust, mida me siis mõõdame, mida me siis hindame? Kas mõõdame ja hindame rabelemist, töö tegemist, töö tegemiseks aja kulutamist, ressursside kulutamist?

Loomulikult on tulemuste defineerimine ja mõõtmine avalikus sektoris päris keeruline, kuid olen põhimõtteliselt arvamusel, et seda tuleb teha. Seda tuleb teha professionaalselt, pidevalt ja pühendumusega eesmärgile - parem kodanike teenindamine.

On tuhat võimalust, kuidas tulemuste mõõtmine võib untsu minna ja untsu keeravad selle reeglina tulemuste mõõtmisest mitte huvitatud keskastme juhid ise. Isegi mitte eriti pahatahtlikult, vaid lihtsalt tänu erilise huvi puudumise tõttu ei määra nad korralikult eesmärke, ei mõõda täitmist, ei viitsi seda teha pidevalt.

Loomulikult on tulemuspalk juba algusest liivale ehitatud, kui ametiasutuse personalitöötajad ei ole professionaalsed ega tunne tulemuspalga põhitõdesid. Need on reaalsed tulemuspalga probleemid.

Teiseks, kas püüda vastavalt tulemustele palka maksta? Arvan, et kui on teooria, siis tuleb seda ka rakendada. Sõna teota ei maksa. Samuti kui mõõdame tulemusi, siis vastavalt sellele tuleb maksta.

Tulemuspalka saab ettevõtlik töötaja
Ka siin on mitmeid lõkse nagu maksmine sensitiivsetel aegadel nagu jaanid ja jõulud ning hinnangute subjektiivsus, millele ajakirjandus on ka edukalt tähelepanu juhtinud. Taas on keskastme juhtidel võimalus asi untsu keerata, kui nad ei julge kritiseerida osasid oma töötajaid, ei oska tekitada meeskonnavaimu jne. Siiski ei riku see põhimõtet, et tulemuste eest tuleb maksta.

Loomulikult on võimalik mitmeid tulemuspalga elemente naeruvääristada ja utreerida ning osalt seda peabki ajakirjandus tegema. Üle maailma on erakordseid näiteid, kuidas pingutused moderniseerida avalikku sektorit on ebaõnnestunud, on tehtud vigu ja raisatud raha. Samu näited leiab tulemuspalga esmastest apsudest ka erasektoris, ka kõige lugupeetavamates suurettevõtetes. Kuid see ei muuda fakti, et reeglina on moderniseerimise püüded edukad või koguni silmapaistvalt edukad. Miks muidu oleme kiviajast jõudnud infoajastusse?

Leian, et tulemuspalga kajastus, mis üheülbaliselt negatiivselt käsitleb ideed ennast ja selle teostust, on põhimõtteliselt selle vastu, mida tegelikult Äripäev peaks esindama. Selleks on ettevõtlikkus, innovatsioon ja kaasaegsus igas valdkonnas, ka avalikus sektoris. Soovitaksin võrrelda laiemalt nii tööõhkkonda, innovaatilisust ja ennekõike seatud eesmärkide saavutamist ministeeriumide kaupa.

Ministeeriumide kaupa erineb tulemuspalk oluliselt ning üks selle põhjuseid on asjaolu, kas tulemusi mõõdetakse, kas selle järgi hinnatakse ja tasustatakse inimesi.

Tulemuspalk ei ole mingi imeasi, millest võiks loota, et nüüd ühe ametniku tootlikkus aastaga 30% tõuseb või et tulemuspalga korral saaks ministeerium kärpida 30% enda töötajatest. Ei. See on pikaajaline projekt, kus on ebaõnnestumisi, kus on vaja teha muudatusi isegi aastate pärast ning kus kerge allaandmine on vaid märk ebakindlusest ja ebaprofessionaalsusest.

Seega edu ametiasutustele ja ettevõtetele, kes teevad head tööd tulemuspalga rakendamiseks ja püüavad paremini teenindada Eesti inimesi.

Äripäev
26.06.03