Tõnu Vare, Tööinspektsiooni nõunik
Veerandsajandi jooksul Soomes tehtud töö-elu-uuringutest võime järeldusi teha ka meie.
Naiste eneskindlus iseenda müümisel jääb kõvasti alla meeste omale jutt on enda müümisest tööjõuturul.
Naistöötajaid kammitseb arvamus, et nad ei ole palgatõusu ära teeninud. Tööpuuduse tingimustes ollakse valmis töötama pigem palgatõusuta, kui et ukse taha sattuma.
Soome statistikakeskus on veerandsajandi jooksul läbi viinud viis tööelu uuringut. Küsitletud on 50007500 töötajat üle riigi. Äsja avaldati 2003. aasta uuringu tulemused ja järeldused 101-leheküljelise raamatuna tähelepanuväärse pealkirja all: Ohud ja võimalused. Just need kaks valitsevad tööjõuturul igas riigis. Nii et tulemustest võivad omad järeldused teha ka eestlased.
5300 palgasaaja küsitlusest selgus, et viie aasta jooksul on ettepanekuga (nõudmisega) palka tõsta pöördunud töö-andja poole kokku tubli kolmandik (36%) vastanutest. Osakaal ei olegi teab mis suur, kuid tasub arvestada, et Soomes tervikuna tõuseb palk tänu ametiühingute nõudmistele ja mitme aasta peale tehtud tulupoliitilistele kokkulepetele pidevalt. Meestest on viimase viie aasta jooksul küsinud palka juurde 44 protsenti vastanutest, naistest vaid ainult 29 protsenti. Palgatõusu nõutajate osakaal on suurel määral sama kõigis sektorites olgu tegemist riigi, kohaliku omavalitsuse või erasektori firmadega. Tegevusalati taotlevad palgatõusu kõige vähem haridustöötajad, olgu nad siis mehed või naised.
Uurijad rõhutavad oma kokkuvõttes, et mehed küsivad palka juurde julgemalt hoolimata sellest, et neil on naistest niikuinii reeglina kõrgem palk ja nad saavad naistest sagedamini mitmesuguseid palgalisasid.
Tulemuspalk meestele
Ka tulemuspalka saavad mehed sagedamini ja rohkem kui naised. Uuring näitas, et meeste seas on tulemuspalga saajaid 29, naiste hulgas aga ainult 14 protsenti. Vahe on kahekordne! Üle tuhande euro kuus, mis moodustab peaaegu poole keskmisest palgast, sai tulemuspalka juurde 13 protsenti meestest ja ainult viis protsenti naistest. Tuhandeeurost lisa saavad koguni 37 protsenti meestest, kes töötavad välisomanike firmades. Ettevõtete juhtorganitesse valitud-määratud meestest on nii suure lisa saajaid kolmandik.
Muidugi saavad sagedamini tulemuspalka kõrgharidusega mehed (48%) kui keskharidusega meestöötajad (31%), mis on ka enesestmõistetav. Tulemuspalk on levinum erasektoris (38% kõigist töötajaist), palju ei jää maha ka riigisektor (25%), kuid tagasihoidlikult makstakse lisa munitsipaalsektoris (ainult 7%). Välisfirmade töötajaist saab tulemuspalka koguni 61 protsenti.
Uuriti sedagi, kuivõrd õigeks peetakse oma palgataset võrreldes teiste tegevusalade töötajate omaga. Selles küsimuses on naised rahulolematumad kui mehed. Nii on see olnud viimased viisteist aastat. Mehed on oma suhteliselt kõrge palgaga rohkem rahul 1990. aastal oli rahulolijaid 60 protsenti, üle-eelmisel aastal olid seda veidi rohkem kui pooled küsitletutest. Selgelt rahulolematuid naisi oli 2003. aastal rohkem munitsipaalettevõtetes (43%) ja riigiasutustest (28%), kõige vähem oli niisuguseid naistöötajaid erasektoris (16%). Palka madalaks pidavaid naisi oli enim tervishoius (50%), sotsiaalalal (41%) ja hariduses (34%).
Viimasel ajal on probleemiks kujunenud seegi, et naiste ületunnitööd korvatakse lisapalga või vabade päevadega vähem kui meeste oma. 2003. aastal tegi ligi kolmandik naisi ületunde, mille eest nad ei saanud mingit hüvitist. Meeste seas oli selliste töötajate osakaal selgelt alla kolmandiku. Kaks aastakümmet varem oli olukord vastupidine igausguse hüvitiseta tegid ületunde meestest 22 ja naistest 18 protsenti. Samas on tasuta ületundide tegijate määr pidevalt kasvanud.
Tähtajalised lepingud naistele
Mehed suhtlevad kolleegidega
Tähtajalisi töölepinguid sõlmivad tööandjad rohkem naiste (17%) kui meestega (11%). Vanusegrupis 25-34 ja 35-44 eluaastat on tähtajaliste töölepingutega naiste osakaal kaks korda suurem kui samaealiste meeste seas.
Praeguse tööandja juures on naised töötanud veidi lühemat aega kui mehed vastavalt 9,9 ja 10,2 aastat. Üllatav on see, et töösuhe on kahe aastakümnega pikenenud nii naistel (1,1 aastat) kui ka meestel (1,4 aastat). Uuringust ilmnes ka, et naised saavad Soomes kolleegidega töövälisel ajal palju harvemini kokku kui mehed.
1984. aastal said korra nädalas tööpäeva ja -nädala järel töökaaslastega kokku viiendik naistest ja kaks viiendikku meestest.
2003. aastal olid need protsendid vastavalt 14 ja 25. Mida vanem on töötaja, seda harvemini kohtub ta töövälisel ajal kolleegidega.
Väga harva või üldse mitte ei käi kolleegidega läbi kaks kolmandikku (63%) naistest ja üle poolte (52%) meestest. T. V
