Mati Feldmann
Aritmeetikahuvilisena panin tähele, et näiteks kahe nädala puhkusetasu ja palk ülejäänud kuu eest ei tarvitse kokku anda täit kuupalka, nagu võiks eeldada, vaid võib tulla kuupalgast nii suurem kui väiksem. Tõsi, jutt käib fikseeritud kuupalgast, mis on sama nii 28päevases veebruaris kui ka näiteks 31päevases märtsis. Kellel on palk teistmoodi sätestatud, nendele annab järgnev arutluskäik ilmselt väiksemat praktilist kasu.
Väidan, et fikseeritud kuupalga juures on kasulikum puhata selles kalendrikuus, milles on rohkem tööpäevi. Vahe võib olla kuni pluss-miinus ühe tööpäeva keskmine teenistus.
Siia-sinna erinevuste põhjustaja on kahe asjaolu koosmõju: kui kalendrikuus on vähe tööpäevi vahel on neid 19 , siis kujuneb palk ühe tööpäeva eest kõrgemaks. Ja vastupidi, kui kalendrikuus on palju tööpäevi maksimum on 23 , siis tuleb ühe tööpäeva palk väiksem. Aga kokku annavad mõlemad juhtumid loomulikult ühe ja sellesama, fikseeritud kuupalga. Siit tekib esimene, detailsemate arutlustega veel põhjendamata aimdus, et töötada oleks etem nende 19 päeva sees. Ja puhata, kui puhkuseaeg peaks kätte jõudma, nende 23 päeva seas, mil kalender on teinud töötaja tööpanuse odavamaks.
Kalender on põnev asi
Vahepalaks väike ekskurss kalendrisse. Lühikesele veebruarile lisaks mõjutavad samavõrd tööpäevade arvu kalendrikuus puhkepäevad, laupäevad-pühapäevad. Puhkepäevi võib olla kaheksa, üheksa või kümme ehk kas neli, neli ja pool või viis nädalavahetust. Maksimaalne tööpäevade arv 23 kujuneb siis, kui 31päevases kuus on neli nädalavahetust ja kui pole riigipühasid või langevad need samuti laupäevale ja pühapäevale. 19 tööpäeva oli aga näiteks selle aasta veebruaris. Tööpäevi vähendavad äripäevadele langevad riiklikud pühad.
Puhkuseraha arvestus käib põhimõttel, et (fikseeritud kuu-) palk jagatakse kõigi kalendripäevadega, kuid arvesse ei võeta riiklikke pühi. Puhkuseraha arvestuse aluseks võetakse viimased kuus kuud. Seega tuleb ühe päeva puhkuseraha väiksem, aga puhkuseajal makstakse puhkuseraha ka laupäevade ja pühapäevade eest. Riiklikud pühad jäävad taas välja, kuid lükkavad puhkuse lõppemise edasi.
Kust tuleb siis pika kuu eelis võrreldes lühemaga? Eeldame, et puhkuse pikkus on 28 päeva, ühe päeva puhkuseraha saadakse kuue eelmise kuu fikseeritud palga jagamisel kuue kuu kalendripäevade arvuga (miinus riiklikud pühad), pole haiguspäevi, pole preemiaid, kuigi preemiate olemasolu ei mängi pika või lühikese kuu ülesandes tegelikult rolli.
Detsember 2004 kuni mai 2005 annavad kalendripäevade (miinus riigipühad) arvuks 175. Jagades selle kuuega, saame 29,2. Üks kõrvaljäreldus, milleni jõudsime, kõlab, et 28päevane puhkus ei anna puhkuserahana tervet kuupalka kokku. Seda oligi tegelikult arvata, sest 28 päeva pole ikkagi terve kuu.
Juuni, juuli või august?
Konkreetsemaks. 28päevane puhkus lubab puhata selle aasta 1. juunist kuni 30. juunini, sest sees on võidupüha ja jaanipäev riiklikud pühad, mis lükkavad puhkuse lõppu edasi. Kuid puhkuseraha jääb tinglikult ühe päeva võrra väiksemaks kui kuupalk, mille saaks juunis töötades, sest kuupalk nõuaks 29,2 puhkusepäeva. Tõsi, töötaja sai kaks päeva sisuliselt palgata puhkust, kuid kaks vaba päeva on ka tema töötavatel kolleegidel.
Mis juhtuks siis, kui puhata alates 1. juulist. Viimased kuus kuud annavad kalendripäevade (miinus riiklikud pühad) arvuks 174, mis kuuega jagatuna annab 29. See näitaja on veidi parem. Puhkus kestaks 1. juulist kuni 28. juulini, ja töötada tuleks reedel, 29. juulil, mis makstaks välja juba palgana. Seega oleks töötaja omadega mäel ta saab perioodil 1. juuli kuni 31. juuli kokkuvõttes kätte peaaegu täpselt ühe fikseeritud kuupalga. (Kuupalk nõuaks 29 puhkusepäeva, kuid see üks päev lisandub, isegi veidi kallimalt, töötades.) Aga august? 175 : 6 = taas 29,2. Puhkus kestaks 1. augustist kuni 29. augustini, sest sisse jääb Eesti taasiseseisvumispäev. Töötada tuleks 30. ja 31. augustil. Summaarselt jääks terve augustikuu umbes ühe päevaga isegi plussi: fikseeritud kuupalk nõuaks 29,2 ilma riigipühadeta puhkusepäeva, kuid kaks tööpäeva kuu lõpus lisaks annavad töötajale kokku üle ühe kuupalga.
Võrreldes juunit, juulit ja augustit, on rahaliselt soodsaim puhata augustis ja ebasoodsaim juunis. Tööpäevade arv nendes kuudes on vastavalt 22 ja 20. Lihtsustades võib väita, et need üks või kaks päeva siia-sinna määravadki töö ja puhkuse rahalise netoefekti. Sama efekt ilmneb ka näiteks kahenädalase puhkuse korral, kuid poole nõrgemalt.
Vastuväide. Ilmselt on pika ja lühikese kuu efekti siiski teadvustatud: seadus võimaldab töötajale korralise puhkuse eest tasuda kahel viisil: kas maksta puhkuseraha või lihtsalt palka edasi, nagu töötades. Väidetavalt peaksid tööandjad valima selle mooduse, mis on töötajale kasulikum, kuid see tähendaks topelttööd.
Ma püüdsin teha ka üldise ülesande püstituse kuidas maksimeerida puhkuseraha ja palga summat aasta lõikes , kuid jäin jänni. Liiga palju sõltus konkreetsetest kalendrikuudest: mitu päeva on puhkuse- ja mitu eelnenud kuues kuus, mitu tööpäeva on puhkusekuus, kas on riiklikke pühi.
Seega ei suuda ma esitada kõikehõlmavat analüütilist lahendust, kuhu algandmed sisse toksida, vaid näksimist natuke ühest ja natuke teisest nurgast. Ja mis siis, kui terve augusti ladistab? Meie suved on küll külmad ja vihmased aga õnneks lühikesed...
