Üksikasjad

Avaldatud: 10 april 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Sekretar.ee

Töölepingu seadus sätestab tööandja õiguse keelduda põhipuhkuse jagamisest lühemaks kui seitsmepäevaseks osaks.

Samuti töölepingu seadus toob välja ka isikute loetelu, kellel on õigus nõuda põhipuhkust sobival ajal nagu näiteks:

· vanemal, kes kasvatab kuni seitsmeaastast last;

· vanemal, kes kasvatab seitsme- kuni kümneaastast last, – lapse koolivaheajal;

Küsimus: kas eelpool mainitud vanematel on õigus nõuda lühemat põhipuhkust kui nt 7 päeva (enamaltjaolt soovitakse võtta koolivaheajal puhkust esmaspäevast reedeni) või tööandjal on õigus keelduda lühema puhkuse kui 7 kalendripäeva andmisest mainitud vanematele?

Küsimusele vastab tööinspektor-jurist Larissa Tihhonova: Töölepingu seaduse § 69 lg 7 kohaselt soodustatud isikutel on küll õigus nõuda põhipuhkust neile sobival ajal, kuid nad ei saa nõuda põhipuhkust lühemate kui seitsmepäevaste osadena (va kui selleks on tööandja nõusolek). Töölepingu seaduse § - is 68 lg 5 tööandja õigus keelduda puhkuse andmisest lühemate kui 7-päevaste osadena aitab vältida puhkuse põhjendamatut osadeks jagamist ja seeläbi puhkamise aja pikendamist.

Antud põhimõte tuleneb järgnevast. Töölepingu seaduse § 69 kohaselt peab tööandja koostama puhkuste ajakava iga kalendriaasta kohta ning selle määramisel võtta arvesse töötajate soove, mis on mõistlikult ühildatavad tööandja ettevõtte huvidega.

Puhkuste ajakava koostamisel peab tööandja kindlasti arvestama töölepingu seaduse § 69 lg 7 nimetatud isikute (sh vanemad, kes kasvatavad kuni seitsmeaastast last ja vanemad, kes kasvatavad seitsme- kuni kümneaastast last, – lapse koolivaheajal) soove.

Töölepingu seaduse § 68 sätestab põhipuhkuse andmise korra. Põhipuhkust antakse osadena üksnes poolte kokkuleppel. Vähemalt 14 kalendripäeva puhkust peab töötaja kasutama järjest. Samuti on tööandjal õigus keelduda põhipuhkuse jagamisest lühemaks kui seitsmepäevaseks osaks.

Seega ei näe seadus ette põhipuhkuse andmise osas eriregulatsiooni (nt põhipuhkuse võimaldamist lühemate kui seitsmepäevaste osadena) töötajate suhtes, kellel on töölepingu seadusest tulenevalt õigus nõuda põhipuhkust sobival ajal.

Urve Vilk

Üksikasjad

Avaldatud: 10 april 2012

• SOTSIAALMAKSUSEADUS
• Raamatupidaja.ee

Töötasin MTÜ-s 1/2 kohaga raamatupidajana kuutasuga 241 € kuus ja samaaegselt teises firmas 1/2 kohaga. Esimesest kohast tasuti sots.maks 278 € pealt ja teises firmas sellise summa pealt nagu teenisin. Teadmatusest ei toonud tõendit esimesele firmale selle kohta ,et minu eest maksti ka sots.maksu teises firmas. Mind koondati 01.03.2012.aastal. Esimese firma juht avastas nüüd, et ma olin töötanud ka teises firmas ja ta sai minu palgaandmed teisest firmast uue kogenematu töötaja käest, ilma minult luba küsimata. Nüüd aprillis nõuab esimese firma juht, et ma tuleksin kontorisse ja tooksin teisest firmast palgatõendid ja parandaksin deklaratsioonid ära alates 2010. aastast, muidu annab mind kohtusse ja nõuab minult enammakstud sots.maksu ja kohtukulud välja.

Kas esimese firma juhil on õigus nõuda, et ma tooksin tagantjärele tõendid ja läheksin kontorisse deklaratsioone parandama? Ma ju ei tööta enam selles firmas peaaegu kuu aega ja mul puudub ka õigus deklaratsioone esitada ja parandada ja pealegi töötab firmas juba uus raamatupidaja. Mida teha?

Juhul, kui ma ei lähe deklaratsioone parandama, kas tal on õigus mind kohtusse kaevata ja minult enammakstud sots.maksu summa välja nõuda koos kohtukuludega, nagu ta väidab. Arvutasin, et see oleks ligikaudu 183 €.

Vastas Õigusbüroo VK & Partnerid jurist Kuldar Kirt

Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lg 1 sätestatule on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud. Nimetatud tähtaega ei kohaldata tööasu nõude (tähtaeg kolm aastat) ja töölepingu ülesütlemise vaidlustamise (tähtaeg 30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest) nõude puhul välja arvatud tööasu nõude.

Arvestades eeltoodut, küsija poolt avaldatut ning kehtivas õiguses sätestatut ei ole tööandja nõue mistahes töökohustuste täitmiseks põhjendatud. Siiski on tööandjal juhul, kui ta leiab, et tema õigusi on rikutud, võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks seaduses sätestatud korras töövaidluskomisjoni või kohtusse.

Sotsiaalmaksu arvestamisel tuleks juhinduda sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 2¹ ja 2² sätestatust, mille kohaselt mitme tööandjaga töö- või teenistussuhtes oleva isiku eest maksab sotsiaalmaksu vähemalt käesoleva seaduse §-s 21 nimetatud kuumääralt tööandja, kes tulumaksu kinnipidamisel arvestab maksuvaba tulu tulumaksuseaduse § 42 lõigete 1 ja 2 kohaselt. Kui maksuvaba tulu arvestaval tööandjal on tõend samal maksustamisperioodil isikule teise tööandja makstud tasu kohta, võib ta nimetatud isiku eest sotsiaalmaksu maksta kuumäära ja teise tööandja makstud tasu vahelt, kuid vähemalt summalt, mille ta isikule kuu eest on maksnud. Isik on kohustatud maksuvaba tulu arvestavale tööandjale esitama uue tõendi tasu saamisele järgneva kuu viiendaks kuupäevaks, kui teise tööandja makstud tasu suurus erineb viimati esitatud tõendil märgitust.

Juuli Laanemets

Üksikasjad

Avaldatud: 10 april 2012

• TÖÖTUSKINDLUSTUSE SEADUS
• Raamatupidaja.ee

Indrek Teder on seisukohal, et töötuskindlustuse seadus on vastuolus põhiseadusest tuleneva üldise võrdsuspõhiõigusega. Seadus jätab töötud, kes on töötuskindlustusmaksu tasunud ehk end töötuse puhuks kindlustanud, täielikult ilma töötuskindlustushüvitisest või lubab hüvitist maksta oluliselt lühemal ajavahemikul, kui tööandja pole igal kuul töötuskindlustusmaksu tasunud.

Seadus kohtleb end töötuse puhuks kindlustanud inimesi põhiseadusvastaselt erinevalt tööandja tegevuse tõttu ja selle alusel, kas tööandja on tasunud kindlustusmakseid igal kuul või ühel kuul korraga mitme kuu eest.
Õiguskantsler saatis täna, 10. aprillil Riigikogule ettepaneku viia töötuskindlustuse seadus kooskõlla põhiseadusest tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega.

Töötuskindlustuse seadus (§ 7 lg 2) sätestab, et kindlustatule arvestatakse üks kuu kindlustusstaaži iga kalendrikuu eest, mil tööandja maksis kindlustatule töötasu, millelt pidas kinni töötuskindlustusmakse. Õiguskantslerile laekunud avaldustest on aga ilmnenud, et mõningatel juhtudel ei maksa tööandja töötajale töötuskindlustusmaksuga maksustatavat tasu välja mitte igal kuul, vaid ühel kuul korraga mitme kuu eest. Niisugused juhud on põhjustatud näiteks sellest, et tööandja maksab töötajale enne tolle pikemale puhkusele minekut puhkusetasu ja töötasu välja korraga või maksab kuni 12 kuuks sõlmitud töölepingu lõppemisel töötajale korraga nii töötasu kui ka lõpparve.

Nendel töötajatel, kellele tööandja maksab ühes kuus välja töötasu mitme kuu eest, ei pruugi tekkida õigust töötuskindlustushüvitisele või väheneb periood, mille jooksul nad on õigustatud hüvitist saama. Seda seetõttu, et töötuskindlustuse seadus nõuab iga kalendrikuu põhist arvestust ja töötuskindlustusmaksu kinnipidamist igal kuul. Kui tööandja on maksnud inimesele töötasu välja ühes kuus mitme kuu eest korraga, läheb töötuskindlustusstaažina arvesse vaid makse tegemise kuu sõltumata sellest, et kõigi kuude eest on töötuskindlustusmakse tegelikult tasutud.
Seadusandja eesmärk nende töötajate töötuskindlustushüvitisest ilmajätmisel või neile hüvitise olulisemalt lühemal ajavahemikul maksmisel oli tagada töötuskindlustuse süsteemi tõhus toimimine ja töötuskindlustushüvitise arvutamise aluseks olevate andmete lihtne kontrollitavus. Õiguskantsleri hinnangul ei ole aga töötuskindlustuse süsteemi efektiivsus ja andmete lihtne kontrollitavus piisavalt kaalukas põhjus, miks jätta töötuskindlustusmaksu tegelikult maksnud isik töötuskindlustushüvitisest ilma või maksta talle seda hüvitist oluliselt väiksemal ajavahemikul. Ka Riigikohus on ühes sarnases asjas asunud seisukohale, et hüvitise lihtne administreeritavus ei õigusta ebavõrdset kohtlemist. Indrek Teder pöördus juba 2011. aasta 23. mail sotsiaalministri poole märgukirjaga, et töötuskindlustuse seaduse eelnimetatud säte on vastuolus põhiseadusest tuleneva üldise võrdsuspõhiõigusega.

Seetõttu tegi õiguskantsler Riigikogule ettepaneku viia töötuskindlustuse seadus (§ 7 lg 2) kooskõlla põhiseaduse nõudega: kõik on seaduse ees võrdsed (§ 12 lg 1 esimene lause).

Juuli Laanemets

Üksikasjad

Avaldatud: 09 april 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Maaleht

Lugeja küsib: Osaline tööaeg – kuidas õigesti sätestada töötamise aeg töölepingus?

Vastab Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Urve Stroom:

Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 5 lg 1 p 7 kohaselt peab töölepingu kirjalikus dokumendis sisalduma aeg, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid (tööaeg). Täistööajaks loetakse töötamist 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul (TLS § 43 lg 1) ning eeldatakse, et töötaja töötab 8 tundi päevas (TLS § 43 lg 2). Poolte õigus on leppida kokku täistööajast lühemas tööajas, sel juhul on tegemist osalise tööajaga. Ka osalise tööajaga töötamisel tuleb pooltel kokku leppida mitu tundi nädalas töötaja töötab ja kuidas need tunnid jaotuvad seitsmepäevases ajavahemikus.

Näiteks:
• Töötaja töötab 4 tundi päevas ja 20 tundi nädalas, iganädalane puhkeaeg on laupäev ja pühapäev.
• Töötaja töötab 24 tundi nädalas ja 8 tundi päevas, tööpäevad on esmaspäev, kolmapäev ja reede.

Summeeritud tööaja arvestuse korral selgub kokku lepitud tööaja jagunemine arvestusperioodis koostatud tööajakavast.

Praktikas esineb juhtumeid, kus töölepingus on tööaeg sätestatud vahemikuna.

Näiteks: Töötaja töötab 2-5 tundi päevas või 10-25 tundi nädalas.

Kuna tööandja peab TLS § 5 lg 2 kohaselt töölepingu kirjalikus dokumendis esitama andmed heauskselt, selgelt ja arusaadavalt ning kokkulepitu tuleb sõnastada viisil, mis võimaldab töötajal neist üheselt aru saada, siis viimase näitena toodud kokkulepet ei saa pidada seaduslikuks.