Üksikasjad

Avaldatud: 23 april 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Kadri Ibrus

Soome tööle minnes ei ole eestlased tihti teadlikud kõigist oma õigustest. Tutvustame töövaidluskomisjonides juba jõustunud lahendeid, mis näitavad, mida Soome tööle läinud töötajatel on õigus nõuda. Prohmakaid võivad teha ka töötajad ise, kui nad pole seadustega kursis.

1. Soomes tuleb maksta sealset miinimumpalka

Oluline ei ole, mis riigis leping sõlmitakse, vaid mis riigis tegelikult töötatakse.

Eelmise aasta mais hakkas tööinspektsiooni kaudu oma saamata jäänud palka välja nõudma üks Pärnu firma Nordexpo kaudu Soomes koristustöid teinud töötaja. Ta asus Soome tööle kohe pärast Pärnus lepingu allkirjastamist 2010. aasta mais ja töötas seal kuni augustini. Koristaja leidis, et temale tuleb maksta palka Soome selle ala miinimumsummas, mis oli 1319 eurot kuus. Nordexpo maksis talle ainult 500–600 eurot kuus.

Firma jäi endale kindlaks ka töövaidluskomisjonis, väites, et maksis nii, nagu oli töölepingus algul kokku lepitud, ehk 4400 krooni kuus, lisaks töölähetusse saatmise eest 47 krooni tunnis. Firma esindaja leidis, et Soomes koristajatele kehtestatud kollektiivleping ei kehti neile kui Eesti vahendusfirmale, sest töölepingus töötajaga on kokku lepitud Eesti Vabariigi tööseadustiku rakendamises. Firma leidis ka, et nemad ei pea Soome palku maksma, sest töötajat võis peale Soome tööle rakendada ka Pärnus.

Töövaidluskomisjon jäi siiski töötaja poolele. Nimelt ütleb Euroopa Liidu nõukogu direktiiv töötajate töölähetusse saatmise kohta, et lähetatud töötajatele tuleb tagada samasugused töötingimused, mis on kehtestatud töö tegemise riigis töötavatele töötajatele. Komisjon kinnitas, et see direktiiv on ka Eestile siduv. Komisjon selgitas, et ülimaks ei saa Eesti õigusaktid, mille järgi tööleping esialgu sõlmiti, sest need tingimused on töötajale halvemad.

Eurodirektiivi eesmärk on nimelt just tagada lähetatud töötajate kaitse ehk selle riigi miinimumtöötingimused, kuhu töötajad on lähetatud. Samuti on direktiivi eesmärk tagada riikidevahelise teenuste osutamise korral aus konkurents.

Ka Eesti on oma Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste seadusega direktiivi üle võtnud. Firma pidigi oma Soome lähetatud töötajale maksma tagantjärele ikkagi 1319 eurot kuu eest.

Nordexpo vastu on töövaidluskomisjonis algatatud kuus töövaidlusasja, kõigi puhul kaebajateks koristajad. Üht juhtumit arutamast pidi aga töövaidluskomisjon keelduma, sest saamata jäänud nõudesumma oli 16 997 eurot – sellega tuleb minna edasi kohtusse, sest töövaidluskomisjon tegeleb vaid kuni 10 000 euro suuruste nõuetega.

2. Ka „mustalt” töötaval ehitajal on õigused

Alla miinimumpalga maksta ei tohi, isegi kui tööandja leiab, et töötaja viilib.

Kuressaare töövaidluskomisjoni saabus kaebus OÜ Milard Group kaudu ehitamas käinud töötajalt. Ta asus tööle suulise lepingu alusel mullu juulis, töötasuks lepiti kokku miinimumpalk, 278 eurot kuus. Töötaja kaebas, et kuigi ta töötas terve juulikuu, maksis tööandja talle selle eest vaid 135 eurot, augusti eest anti talle sama summa mustalt ja sularahas. Septembri eest jäi töötasu üldse saamata.

Tööandja ei olnud asjade sellise esitusega päri. Tema sõnul lepiti töötasuks 1,74 eurot tunnis. „Töötaja võeti tööle abitööliseks ning oli võimeline tööd hästi tegema, kuid ainult siis, kui ta seda tahtis. Tal oli probleeme alkoholiga ja tööajast kinnipidamisega,” kirjutas tööandja enda kaitseks. Tööandjale olevat arusaamatu, miks töötaja nõuab töötasu juulikuu eest, kui ta olevat alustanud tööd alles 17. augustil. Ta ei kavatsevat töötajale rohkem maksta, sest too ei olevat ka rohkem töötanud.

Tööandja esitas küll komisjonile väidetava töölepingu koopia, kus aga töötaja allkiri oli ebaselge ja töötaja ei tunnistanud seda omaks. Töövaidluskomisjoni istungile tööandja kohale aga ei tulnudki.
Komisjon leidis, et töötajal on saamata jäänud palka kokku 616 eurot.
Oma tööle asumist tõendas ehitaja pangakonto väljavõttega, kust nähtub, et 19.08 on tööandja talle teinud 135-eurose ülekande selgitusega „töötasu, 1. osa”. Komisjon selgitas, et tööandja ei saanud maksta töötajale töötasu 19.08, kui töötaja oleks asunud tööle alles 17.08, sest töötasu makstakse ikkagi kuu aega hiljem.

Pangakontolt selgub ka, et rohkem makseid pole tööandja sinna teinud. Tööandja ei tõendanud millegagi oma väiteid töötaja töötundide kohta. Töövaidluskomisjon märkis, et nad ei saa tööandja selgitusi tõeseks pidada, sest tema ütlused on vastuolulised. Vastavalt seadusele aga ei tohi töötajale maksta miinimumpalgast vähem, kui ta töötab täistööajaga.

3. Laevapilet ja bensiini­tšekk aitasid Soomes ehitanutel tõe jalule seada

Kui firma ise ei suuda töötunde tõendada, arvestatakse töötajate endi arvestust.

Kolm meest esitasid Pärnu firma OÜ Tepa peale kaebuse, nõudes oma saamata jäänud lõpparvet. Kaks neist asus Soomes plaatijate-ehitajatena tööle augustist ja üks oktoobrist 2010, kuutöötasuks 4350 krooni, töölähetuse päevarahaks 500 krooni.

Tööandja aga maksis neile vaid osa palka ning maksmata jäid ka päevarahad ja puhkusehüvitised. Töötajate sõnul ei olnud ka tööandja esitatud tööaja arvestuse tabelid tõesed, tööandja ei olevat esitanud tegelikke Soome tööandja tunnilehti. Töötajad esitasid ise komisjonile tõendid (bussipiletid, kütuseostu kviitungid) tõendamaks viibimist töölähetuses ning sõite koju Pärnusse ja tagasi töölähetusse Helsingisse.

Tööandja möönis komisjonile töötajate nõudeid vaid osaliselt ja tunnistas üksnes puhkusehüvitise maksmata jätmist. Osa päevaraha nõudeid on firma esindaja sõnul aegunud. Samuti leidis firma esindaja, et töötajate esitatud kviitungid ei tõenda, et ostetud piletid kuuluvad neile ja et nemad on neid kasutanud.

Viskas tunnilehed ära

Ühtlasi väitis tööandja esindaja, et tal ei ole alles Soome partneri tunnilehti, sest ta olevat need ära visanud. Üldse olevat tegemist kolmandate isikute vaheliste dokumentidega, mis olid Soome partneriga omavahelise arvelduse aluseks ega kuulu töövaidluses avalikustamisele ning tegemist ei ole raamatupidamise algdokumentidega.

Komisjon otsustas, et firmal tuleb töötajate palganõuded siiski täita. Komisjon selgitas, et tööandja on kohustatud pidama tööaja arvestust. Kuna tööandja ei ole esitanud komisjonile tunnilehti, mis ta olevat väidetavalt ära visanud, ega suuda seetõttu ka tõendada oma tööaja arvestuse õigsust, otsustas komisjon, et tööaja arvestuse aluseks tuleb võtta töötajate endi esitatud arvestus.

Komisjon määraski, et firmal tuleb maksta töötajatele saamata jäänud töötasu iga töötatud kuu kohta vastavalt iga töötaja töötundide arvestusele, peale selle päevarahad ja puhkusehüvitised.

Kust saab abi ja infot?

Soome tööturu infokeskus
http://netti.sak.fi/workinginfinland/ee/index.html
Soome töökaitseamet
http://www.tyosuojelu.fi/fi/815
Soovitused välisriiki tööle suundujatele
http://www.vm.ee/?q=node/4836
Töötajate lähetamine ehitussektoris
http://www.posting-workers.eu/content/default.asp?PageID=75

PROBLEEMID

Noppeid tööinspektsiooni poole pöördu­mistest

Tööandja lubas maha tappa

Inimene juristi vastuvõtul: Leping on sõlmitud novembris 2011. Tööandja ei ole tasu maksnud, küsimise peale lubas maha tappa, ähvardas ja karjus, et raha ei saa sa enne, kui Soome mees on mulle raha maksnud! Olen praegu haiguslehel ja selle tööandjaga töösuhet enam jätkata ei soovi, sest kokkuleppeid ta ei täida ja ähvardab. Annan avalduse politseisse. Kuidas raha kätte saab ja lepingu lõpetatud?

Juristi vastus: Lepingu saab erakorraliselt üles öelda töötasu maksmisega viivitamise pärast ja töötaja ebaväärika kohtlemise eest. Nõuded saab esitada töövaidlusi lahendavasse organisse.

Olen rasket tööd teinud, kas ta võibki jätta maksmata?

E-kiri: Töötan juba pool aastat Eesti vahendaja kaudu Soomes. Aga kuna tööandja käitub siin väga ebaõiglaselt, siis soovin nüüd lahkuda ja asuda tööle teise firmasse. Helistasime siin tööandjale ja küsisime puhkusekompensatsiooni ka, kui lahkume. Aga tema väitis, et nemad ei maksa seda ja ka ei pea maksma. Kuna olen naisterahvas ja teeninud oma raske tööga selle välja, tahan küsida: kas tal on õigus see maksmata jätta?

Juristi vastus: Tööandjal lasub kohustus maksta töötajale töölepingu lõppemisel kasutamata puhkuse hüvitist proportsionaalselt töötatud ajaga. Kui tööandja ei maksa lõpparvega puhkusehüvitist, on töötajal võimalus pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse.

Tulin, nägin, kaotasin!

Inimene juristi vastuvõtul: Helistasin Kuldse Börsi kuulutuse peale, sadamas sain pileti ja aadressi, kuhu minna. Läksin Soome. Tööleping lubati pärast teha. Töötasin neli päeva, nõudsin kuluraha, mida ei antud-kantud. Helistasin tööandjale, et enam ei tee tööd, ja tulin tulema. Nüüd tahan raha!

Jurist selgitas, kuidas esitada nõue TVO-sse, et saavutada töösuhte tunnistamine, töötasu ja tagasisõidupileti hüvitamine.

Viimasel hetkel sadamas muudeti lepingut

Inimene juristi vastuvõtul: Leidsin CV-keskuse kaudu tööd Soomes. Töövestlusel räägiti, et sõlmitakse tööleping. Vahetult enne laeva minekut sadamas oli tööandja esindaja, kes andis alla kirjutada lepingu, kusjuures oli väga kiire ning ei olnud aega lepingut läbi lugeda. Hilisemal tutvumisel selgus, et oli tegemist hoopis töövõtulepinguga. Järelepärimisele, et oli lubadus teha ikkagi tööleping, vastas tööandja, et pole kuulnudki. Töötajad loobusid tööst peale 1,5-kuist töötamist. Küsimus: kas selles olukorras oleks midagi vaidlustada?

Juristi vastus: Ei ole vaidlustada, sest töövõtuleping on allkirjastatud ja eelnevat kokkulepet pole millegagi tõendada.

Tööandjal on kohustus tööd tagada

E-kiri: Mul mure, olin või siis olen Soomes lepinguga tööl, nüüd sain kolmanda isiku kaudu teada, et mind pole enam sinna vaja, et mind siis lasti lahti. Ülemused ise telefonile ei vasta, palka pole üle kantud ja nii juba kolmas nädal. Proovisin siin lehel olevale numbrile ka helistada, aga kedagi kätte ei saanud. Ma ei teagi tegelikult, kas teie tegelete selliste probleemidega, aga äkki oskate mind kuhugi suunata, kust saaksin abi. Ette tänades!

Juristi vastus: Töötajal on soovi korral võimalik tööleping erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. Oluliseks rikkumiseks saab lugeda tööandja poolt töötajale töö mittetagamist. Samuti on töötajal õigus saada tööandjalt hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Juhul kui töötaja poolt märgitud töösuhte lõppemise päeval ei ole tööandja töötajale lõpparvet maksnud, on töötajal õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks töövaidluskomisjoni või kohtu poole.

Palka ei tohi ühepoolselt muuta

E-kiri: Oleme Soome firmas ametlikult tööl. Vormistati tööleping ja tunnihindeks lepingule kirjutati 11,30 eurot tunnis. Esimene pool kuud saime palka vastavalt töölepingule 11,30 eurot tunnis. Septembris ütles aga, et algab tükitöö arvestus. Tükitööga vähenes palk oluliselt. Kas võib tööandja maksta alla töölepingus fikseeritud tunnipalga? Tööandja käskis töösuhte algul kirjutada omakäelise avalduse, kus oleme nõus tegema töövälisel ajal ja nädalavahetustel ületunnitööd tavatariifi hinnaga.

Juristi vastus: Töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel. Töölepingu tingimuste muutmine on võimalik ainult kirjalikus vormis ja poolte kokkuleppel. Juhul kui tööandja siiski muudab töötasu arvutamise viisi ning selle tõttu väheneb Teie töötasu, on Teil õigus nõuda tööandjalt vähem saadud töötasu ning soovi korral tööleping erakorraliselt üles öelda, kuid alles siis, kui tööandjapoolne rikkumine ilmsiks tuleb, s.o järgmisel palgapäeval.

Ületunnitöö tegemine ei saa olla ette planeeritud, selle tegemises ei saa abstraktselt kokku leppida. Ületunnitöö olemusest tulenevalt on tööandjal ja töötajal vaja ületunnitöö tegemises iga kord kokku leppida.

Üksikasjad

Avaldatud: 18 april 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Maaleht

Evi Ustel-Hallimäe, Saaremaa töövaidluskomisjoni juhataja

Oma igapäevatöös puutuvad töövaidluskomisjonid kõige enam kokku erinevate rahaliste nõuetega ühe või teise töösuhte poole vastu. Üldjuhul teatakse, et kui palk või muud tasud on maksmata või kui töösuhtes tekkinud kahjud on hüvitamata, tuleb vastava nõudega pöörduda töövaidlusorganisse.

Mida teha aga siis, kui töötaja „istub“ nädalate või isegi kuude kaupa kodus, sest tööandjal ei ole tööd pakkuda? Tavaliselt ei maksta sellisel juhul ka mingit tasu.

Seaduse mõtte kohaselt on taoline olukord lubamatu, kuid tundub, et nii töötajad kui tööandjad seda kas ei tea või ei taha teada. Vastasel juhul ei oleks tegemist nii laialt levinud probleemiga, nagu see tundub olevat.

Tööandjate seisukohast vaadates on asi lihtne, kui töötaja tööd ei tee, siis töötasu saama ei pea. Põhimõte iseenesest on ju õige, sest töötasu makstakse üldjuhul ikka töö tegemise eest. Seda tunnetavad ka töötajad, kes selle asemel, et oma õigusi uurida ja neid maksma panna, püüavad kuidagi ilma rahata kodus oodates hakkama saada ning loodavad, et ükskord saabuvad paremad ajad. Loomulikult teeb sellises olukorras iga inimene oma valikuid ise, kuid oluline on teada, milline see valik olla saab.

Kui on põhjust arvata, et ettevõttel on ajutiselt rasked ajad ning peagi olukord normaliseerub ja töö jätkub, võib töötajaid mõista, kui nad lepivad mõnda aega sissetulekut omamata (või väiksema sissetulekuga) kodus ootamisega. Enamasti arvatakse, et sellega näidatakse üles lojaalsust ning mõistvat suhtumist tööandja olukorda, samuti ei soovita pingestada töösuhteid. Kui lõpptulemusena lähebki kõik lootuste kohaselt, tasus ju püksirihma pingutada. Palju selliseid juhtumeid igapäevaelus tegelikult on, pole teada, sest töövaidluskomisjoni need reeglina ei jõua.

Küll aga tulevad meile lõpuks need töötajad, kelle lootused helgemale tulevikule purunesid. Tööandjal ei hakanud paremini minema, veelgi enam, ta ei taha üldse enam töötajast midagi teada, ei vasta tema telefonile ega meilidele või selgub hoopis, et ettevõttel on käsil pankroti-või likvideerimismenetlus. Neil viimastel juhtudel säilib töötajal siiski võimalus mingi osa oma rahast teatud aja möödumisel kätte saada, kuid kui tööandja on lihtsalt „kättesaamatuks“ muutunud, ei pruugi see isegi enam töövaidluskomisjoni ja kohtutäituri abiga õnnestuda. Seega siis jääb küsimus, kas lihtsalt kodus istumine ja töö ootamine on ikka mõistlik tegevus?

Vastavalt töölepingu seadusele (§ 35) peab tööandja maksma töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale keskmist töötasu ka aja eest , mil töötaja tööd ei tee, põhjusel, et tööandjal ei ole talle tööd anda. Nagu näha, ei räägi seadus mitte kokkulepitud töötasu või miinimumtöötasu maksmisest, vaid töötaja viimase kuue kuu keskmise töötasu maksmisest kogu nn. tööseisaku aja eest.

Töötaja ei ole üldjuhul võimeline hindama ettevõtte majanduslikku olukorda ega saa teada, kui tõsistes raskustes firma tegelikult on. Teinekord aga varjatakse või ilustatakse teadlikult töötajate eest tegelikkust. Seega ei peaks töötaja kindlasti piirduma passiivse ootamise ja lubaduste uskumisega, vaid püüdma aktiivse tegutsemisega välja selgitada, mis tegelikult toimub. Kuigi seadus ei kohusta töötajat tööd nõudma, tuleb see talle siiski kasuks, kui ta peaks edaspidi töö ootel oldud aja eest tasu nõudma hakkama või töölepingu erakorraliselt üles ütlema tööandjapoolse lepingutingimuste rikkumise tõttu (TLS § 91 lg 2).

Tööandjad kalduvad selliste vaidluste puhul hoopis töötajaid süüdistama, kes väidetavalt ei ilmunud tööle, kuigi ettevõttel oli tööd piisavalt pakkuda. Vältimaks taolisesse olukorda sattumist, tuleb töötajal tööd küsida viisil, mida ta vajadusel suudab ka tõendada (meili teel, SMS sõnumi saatmisega jms.)

Tööandjal on vastavalt seadusele kohustus kindlustada töötaja kokkulepitud tööga. Kui see enam võimalikuks ei osutu, tuleb tööleping majanduslikel põhjustel üles öelda (koondamine). Tööandja teab täpselt, millises olukorras firma on, kas raskused on ajutised või möödumatud ning sellest tulenevalt saab otsustada edasise tegevuse üle. Kõige vastutustundetum on jätta töötajad ebamäärasesse olukorda või eksitada neid tühjade lubadustega peatselt jätkuvast tööst. Varem või hiljem võib asi lõppeda töövaidlusega.

Kui tööd enam anda ei ole, on nii töötaja kui tööandja seisukohalt kõige mõistlikum kohene tegutsemine. Tööandja puhul tähendab see kokku leppimist mingis edasises käitumisvariandis (näiteks korralise või tasustamata puhkuse kasutamine, töötasu ja tööaja ajutine vähendamine jms.) või töö jätkamise võimatuse korral koondamisest teatamist, töötaja puhul aga tahte avaldamist töö tegemiseks ja tasu saamiseks.

Üksikasjad

Avaldatud: 19 april 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Linda Pärn, reporter

Küsisime tänase võrdse palga päeva puhul karjäärinõustaja Tiina Saarelt, mille järgi hinnata seda, et kas kättesaadav palk on liiga väike ja kuidas seda juurde küsida. Saar rõhutas muu seas, et nii naised kui mehed peaksid aru saama, et mees ei ole tänapäeva Eestis enam pere toitja.

Tiina Saare sõnul on naised madalama palgaga nõus seetõttu, et nad on alalhoidlikud. Ta selgitas, et osal naistest on selline mõtteviis, et peaasi, et saaks selle töökoha ja küll siis hiljem saab ennast tõestada. Mõeldakse isegi, et küll kuidagi hakkama saab, tuleb võtta mingi lisatöö. «Meestel on teine mõtlemine, palk on osa nende identiteedist,» tõdes Saar. «Nad küsivad kohe suurema summa, kuna nad peavad ju baaris normaalselt välja tegema ja neil ei ole piinlik küsida rohkem raha ka näiteks selle pärast, et neil on ka kallid hobid.»

Karjäärinõustaja lisas, et tegelikult ei räägi me vaid naistest ja meestest, vaid me peaksime rääkima ka õiglastest palkadest. «Iga töökoht loob tegelikult ettevõttele väärtust ja tasu tuleb selle väärtuse eest, mitte sellest, kas ta on mees või naine, see ei loe.»

Ta tõdes, et reaalsus on muidugi teine, sest näiteks ei lähe mehed meelsasti lasteaedadesse või meditsiiniasutusse hooldajaks, medvennaks, sest seal on tasud väiksemad. «Siis öeldakse, et see pole kellegi mehepalk, ma sinna ei lähe. Samas, kui mehed läheksid, siis nad ajaksid selja sirgu ja ütleksid, et ma ei ole nõus seda tööd väiksema raha eest tegema ja palgad hakkaksid seal siis kiiremini kasvama ka,» selgitas ta.

Saar tõi näiteks, et kui mees läheb intervjuule ja tema vastas on meesülemus, siis see ülemus mõistab seda, kui mees küsib suurt palka. «Ta saab aru, et muidugi - tal on vaja kuskil restoranis välja teha, tal on vaja endale hea auto soetada, loomulikult on ta seda väärt. Aga kui seal istub naine ja see meesülemus ei ole väga intelligentne, siis ta võib mõelda, et äkki keegi ikka peab naist üleval, kuskil on ju ometigi mingi mees ka,» selgitas karjäärinõustaja.

«Need ongi need stereotüüpsed ja iganenud arusaamad, justkui mees peaks olema pere toitja. Kui naine unustaks selle ära, et mees ei pea enam olema see pere toitja, vaid teenimine käib võrdsetel alustel ja tasu peab olema õiglane, siis ta lööbki lihtsalt selja sirgu ja küsib õiglast palka,» tõdes Saar.

Kuidas palka juurde küsida?

Tiina Saar selgitas, et naine peab julgema palka juurde küsida, aga ta peab enne ennast ka analüüsima. «Üks asi, millele naised mõtlevad, on ka see, et mul on ju pere, millele energiat eraldada ja kel on juba lapsed, need mõtlevad, et äkki tõesti lapsed jäävad haigeks ja ma ei taha maksimumi küsida.»

Nõustaja selgitas, et sellega jätavad need naised, kes ei identifitseeri ennast ainult läbi töö, endale nii-öelda puhvri, et neil on elus ka teisi olulisi teemasid. «Siis tekib selline tunne, et ma ei tohigi küsida,» rääkis ta. «Sellepärast oleks parem, kui palgad ei oleks väga isikupõhised.»

Karjäärinõustaja selgitas, et üheks näitajaks, kui tasub palka juurde küsida, on see, kui elatustase on nii madal, et ei saa hakkama. Samas nentis ta, et inimeste vajadused on väga erinevad ja mõni võib öelda, et ta ei saa hakkama, aga samas on ta kulutused väga suured või need ei olegi adekvaatsed.

«Samas kui inimene tunneb, et ta on viimasel ajal võtnud tööülesandeid juurde ja ta on näiteks hariduse poole pealt teinud mingisuguseid uusi samme, saanud uue kraadi või õppinud mingeid uusi oskusi, aga palka ei ole viimase kahe aasta jooksul üle vaadatud, siis see on üks näitaja,» tõi ta välja.

Saar soovitas enne palga juurdeküsimist või uuele töökohale kandideerimist teha põhjalik eeltöö ja uurida palgainfot. Ta tõi välja, et statistikaameti kodulehel on palgaandmeid üleval, aga need on enamasti liiga üldised, kuid valdkonna palgavahemikku võib küsida värbamisfirmadelt (CV-Online, CV Keskus, Fontes, Ariko ReServ).

«Palgauurijad ütlevad niimoodi, et 10 protsenti palka pole mõtet tõsta, seda ei ole tunda ja see inimese motivatsiooni otseselt ei tõsta,» nentis Saar. «Kui organisatsioon suurendab palkasid, siis tasub üldse rääkida alates 15 protsendist.»

Karjäärinõustaja soovitas enne palga juurdeküsimist ennast analüüsida – millised on tehtud tööd ja saavutused, milliseid oskusi on vahepeal juurde tulnud, kas on lisandunud tööülesandeid, millega on väga hästi hakkama saadud või kas on ettevõtte ressursse kokku hoitud? «Tuleb analüüsida seda varasemat tööd, mille poolest töötaja on arenenud, nii-öelda muutunud paremaks ja väärtuslikumaks töötajaks ja siis see ongi argument,» kinnitas ta.

Veel lisas Saar, et see põhjendatus peab tulema selle arvelt, et millist väärtust inimene organisatsioonile juurde toob, mitte selle arvelt, et endal kulud suurenesid või et kuskilt oli kuulda, et teised saavad palju rohkem palka. «See ajab tööandjaid sageli vihaseks. Ehkki see võib tõsi olla, et inimene kuuliski ja talle tundubki, et kõik inimesed peale tema saavad rohkem palka kui tema, aga kui hakata läbi rääkima, siis ainsad argumendid, mida ettevõtte kuulda võtab, on reaalselt selle töö põhised,» selgitas ta.

Karjäärinõustaja sõnul ongi palga küsimise õigustuseks see, kui inimene panustab ja õpib juurde, sest siis peaks tema väärtus seal organisatsioonis reaalselt kasvama ning seda peab näitama ja tõestama.

Üksikasjad

Avaldatud: 17 april 2012

• TÖÖTUSKINDLUSTUSE SEADUS
• Eesti Päevaleht

Vilve Torn

Tavagümnaasiumi lõpetaja saab töötukassast abiraha, õhtukooli lõpetaja jäetakse aga ukse taha.

Kui 20-aastane Triinu läks end pärast täiskasvanute gümnaasiumi lõpetamist töötuna arvele võtma, tabas teda ebameeldiv üllatus – ta saab küll töötukassa kaudu tervisekindlustuse, aga töötutoetusele tal õigust pole. Kui neiu põhjust küsis, selgus, et täiskasvanute gümnaasiumis ehk õhtukoolis õppinutele polegi töötu abiraha ette nähtud. Küll oleks tal 65,41 euro suurusele summale õigus siis, kui ta hoiaks käes nn tavakooli lõputunnistust.

Eks Triinugi õppinuks heal meelel tavagümnaasiumis, kuid paraku ei hinnanud kodukool, kus ta 9. klassi lõpetas ja õppimist jätkata soovis, tüdruku õpitulemusi piisavalt heaks ja ta jäi ukse taha.

Kuna tal teisi valikuvõimalusi gümnaasiumis jätkamiseks polnud, oli ta valiku ees – kas minna kutsekooli, täiskasvanute gümnaasiumi või võtta vaba aasta. Triinu ei raatsinud aastat tühja lasta, viis paberid Tallinna vanalinna täiskasvanute gümnaasiumi (TVTG) ja lõpetas selle ühe jutiga. Kõrgkooli astumiseks viis neiu paberid taas ühte kooli ja ühele erialale, ja ei läbinud taas tihedat konkursisõela. Nii oligi Triinu ühtäkki tegevuseta ja tööta. Ta oleks vabal aastal ju meelsasti töölegi läinud, aga erialata ja keskharidusega noori ei oota ju keegi.

Kogu artiklit saab lugeda Eesti Päevalehe paberlehest või digitaalsest ajalehest vastavalt ostetud lugemisõigusele.