Üksikasjad

Avaldatud: 13 november 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eestielu.ee

Küsimus:
Töötaja küsib: kas tööandjal on õigus mind koondada põhjusel, et olen rase ja ei suuda tööandja arvates enam oma tööülesandeid vajalikul määral täita?

Vastab Tööinspektsiooni tööinspektor-jurist Sirje Aava:

Töölepingu seaduse paragrahv 93 näeb ette töölepingu ülesütlemise erisused, mida tööandja peab arvestama rasedaga töölepingu ülesütlemisel. Euroopa sotsiaalharta artikli 8.2 kohaselt on keelatud öelda üles tööleping raseda ja äsja sünnitanuga, kui töötaja on oma seisundist tööandjat teavitanud. Tegemist ei ole aga absoluutse keeluga ning raseda ja äsja sünnitanuga võib töölepingu üles öelda, kui töötaja on oluliselt rikkunud töökohustust, ettevõte lõpetab tegevuse või möödub kokkulepitud tähtaeg.

Paragrahv 93 tagab raseda kõrgema kaitse seeläbi, et tööandjal ei ole võimalik nende isikutega töölepingut üles öelda koondamise tõttu, välja arvatud siis, kui koondamiseks on tööandja tegevuse lõppemine või tööandja pankrot juhul, kui pankroti käigus tööandja tegevus otsustatakse lõpetada. Kirjeldatud juhtudel ei jää alles ühtegi töökohta, millel töötaja saaks töötamist jätkata ning töötaja koondamise välistamine ei anna mingit täiendavat kaitset. Tööandja ei saa toetuda töölepingu ülesütlemise põhjusena raseda või naise, kellel on õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele, töövõime vähenemisele (töölepingu seaduse paragrahv 93 lõige 2). Taolise regulatsiooni eesmärgiks on aktsepteerida lapse kandmisest ja lapse esimestel kuudel kasvatamisest tulenevat lisakoormust, mis võib väljenduda ema terviseseisundi halvenemises ning mõjutada seeläbi ka töötaja töövõimet. Kuna tööandja ei pruugi olla teadlik töötaja rasedusest, saab töötaja toetuda käesolevale paragrahvile vaid juhul, kui ta on tööandjat oma rasedusest enne töölepingu ülesütlemisavalduse saamist teavitanud või teeb ta seda 14 kalendripäeva jooksul pärast ülesütlemisavalduse saamist. Tööandja nõudmisel on töötaja kohustatud esitama rasedust kinnitava arstitõendi (töölepingu seaduse paragrahv 93 lõige 3).

Üksikasjad

Avaldatud: 10 november 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Tööandjate Keskliit

Meie kahepalgeline tööjõuturg

Praegune olukord, kus töölised saavad palju rohkem palka kui teenindajad, on Eesti majanduse kestlikkusele ohtlik, kirjutab Swedbanki juhatuse liige Robert Kitt Eesti Ekspressis.

Karl Marx teatas 150 aastat tagasi, et kauba õige väärtus on temasse pandud töö ning maailma peamine probleem seisneb selles, et tööline ei saa õiglast hüvitist selle tootmise eest. Probleemi lahendus seisnes tema arvates proletariaadi diktatuuris, mis lõpetab kapitalistide rikastumise töölisklassi arvelt.

Kui Marxi eesmärk oli töölistele õiglase palga nõudmine, siis tema vihatud kapitalism on olukorda 150 aastaga oluliselt parandanud. Töölised müüvad tänapäeval oma oskusi ja aega ning kapitalistid konkureerivad nende ressursside pärast avatud turul – nagu iga teisegi tootmisressursi nimel. Võib isegi öelda, et tööliste õigused on eelisesindatud, sest tänapäeval konkureerib inimtööjõud masinatega, mis oma õiguste eest näiteks ametiühingute kaudu ei seisa. Eestis on tööliste olukord võrreldes mitmete teiste palgasaajatega tunduvalt parem, milles peitub aga Eesti majanduse kestlikkuse suuremaid probleeme.

Töötajate turvatunne on suurem, kui näib

Kui analüüsime Eesti majandust viimase kriisi ajal nii töötajate kui ka kapitalistide vaatenurgast, selgub, et töötajate heaolu on olnud suhteliselt turvalisem kui kapitalistidel. Äsjase kriisi ajal langesid nii töötajate kui ka ettevõtjate sissetulekud, kuid juba varemgi töötajate kasuks olnud vahe kärises veelgi. Ettevõtjate kasumid kahanesid 2009. aastal drastiliselt, moodustades vaid 18,9% SKTst. Tööjõukulud ulatusid samal ajal aga rekordilise 52 protsendini SKTst. Ettevõtete kasumid moodustasid seega vaid kolmandiku tööjõule kulunud summadest. Kulud tööjõule hakkasid kahanema alles kahel järgneval aastal, jõudes 2011. aastaks 46 protsendini SKTst.

Absoluutväärtuses kahanesid ettevõtete kasumid kriisiajal 40%, lisaks läksid paljud tööandjad 2009. aastal pankrotti, mis omakorda kasvatas töötute inimeste hulka Eestis.

Kriisijärgne taastumine on ettevõtetel olnud veidi kiirem kui töötajatel, kuid endiselt on paika jäänud suur vahe SKT lisaväärtuse vaatevinklist: ettevõtjate kasumid moodustasid mullu veidi enam kui poole töötajate palgafondist ning ettevõtete lisaväärtus majandusse on kriisieelse ajaga võrreldes kahanenud. Samal ajal aina süveneb Eesti tööjõuturgu kirjeldav näiline paradoks: osa ettevõtjaid kurdab tööjõupuuduse üle, kuid keskmine tööpuudus on pidevalt üle 10%. Eestis on 695 000 töövõimelist inimest. Töötuid oli tänavu teises kvartalis 71 000. Mingil määral jääb tööpuudus eksisteerima alati, isegi majandusbuumi tipphetkel oli Eestis umbkaudu 27 000 töötut. Seega võiks umbkaudu 40 000 töötut olla praegu ikkagi tööga hõivatud. Eesti majanduse pikaajaline probleem number üks ongi just küsimus, kuidas leida tööd nendele 40 000-le? Millist tööd nad otsivad? Millised on nende oskused?

Teeninduses vähe, tööstuses oluliselt enam

Kõige raskem on inimestel, kes müüvad oma füüsilist kohalolekut ja aega. Selliseks sektoriks on näiteks kaubandus, kus on hõivatud umbes 80 000 inimest. Näiteks supermarketikettides jäävad keskmised brutopalgad vahemikku 450–700 eurot.

Samal ajal on eksportijad investeerinud oma töötajatesse päris hoogsalt: 73 Eesti suurima ekspordikäibega tööstusettevõtet (umbkaudu nii palju oli meil 2011. aastal üle 7 miljoni euro ehk vanas rahas 100 miljoni krooni eest eksportinud tööstusettevõtteid) suurendasid 2011. aastal palgafondi kokku 14%, kusjuures pool sellest tuli palkade tõusust ning teine pool töötajate arvu suurenemisest. Kokku töötab töötlevas tööstuses praegu 120 000 inimese ringis ning enam kui pooltes suurtes eksportivates tööstusettevõtetes on keskmine brutopalk üle 1000 euro kuus. Tööjõupuudus kollitab lisaks tööstustele juba ka Põhjala ettevõtetele tugiteenuste pakkujaid – raamatupidamist, finantsjuhtimist, müüki jt. Rääkimata Eesti lipulaevast – IT-sektorist. Väidetavalt on meil puudu umbkaudu 20 000 tarkvarainseneri.

Huvitav on ka ehitussektor, kus töötajate dünaamika on kõige enam peegeldanud majanduse üldist arengut. Kui enne 2005. aastat töötas ehituses alla 50 000 inimese, siis 2007. aastal loeti rekordiks 83 000 ehitajat ning pärast kriisi on see arv stabiliseerunud taas 50 000 piirimail. Mida tegid 30 000 ehitajat enne buumi ja mida nad teevad pärast kriisi?

Võib küsida, et kui maapiirkondades ja kaubanduses teenitakse keskmiselt 600 eurot ning valge- ja sinikraed linnades teenivad kuus üle 1000 euro, siis kes ja kus saab Eesti keskmist palka? Sellisteks ettevõteteks on näiteks Tallinna Autobussikoondis ning Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondis, kus mullu olid palgad keskmiselt 896 ja 836 eurot, mis peaks olema üsna lähedal Eesti keskmisele palgale. Eeldades, et enamik nende ettevõtete töötajatest on trammi-, trolli- ja bussijuhid, sobivadki vahest need ametid kirjeldama Eesti keskmist palgasaajat.

Pikaajaline töötus viib väljarändeni

Mis saab edasi? Kaua selline erinevus teeninduse ja tööstuse vahel püsib? Kas see on Eesti majanduse ja rahva seisukohast jätkusuutlik? Ilmselt on pikaajaline töötus ohtlik mitte ainult majandusele, vaid tervele ühiskonnale. Ei maksa uskuda stereotüüpi, et töötu on Eestis maakoha bussipeatuses aega veetev, enda tervisest ning võõrast varast vähe lugupidav meeskodanik. Tõsi, maapiirkondades on töötute osakaal kohaliku elanikkonna seas suurem ning silmatorkavam, kuna seal on elanikke vähem ning tootmisettevõtted tööjõupuuduse kartuses keskustest kaugele laieneda ei julge, teenindavaid töökohti on aga vaid käputäis. Siiski ei ela enamik meie töötutest ääremaadel. Pigem on mure noortega, kel puudub perspektiivitunne ning kelle vähesed oskused on Soomes kõrgemalt makstud kui Eestis. Tuleb arvestada, et need 40 000 töötut on kõige potentsiaalsemad väljarändajad ning parema elu otsijad, kuna Eestis on nende elu kehv.

Millised võiksid aga olla pikaajalised lahendused? Kindlasti ei saa rääkida ühest konkreetsest võluvitsast, vaid mitme väikese meetme koosmõjust. Olgu sellisteks võimalusteks siis paindlikum tööjõuturg, laiapõhjalisem kutseharidus, uute töökohtade loomine keskustest väljapoole või maksuvaba miinimumi tõstmine. Üks on kindel – kahestunud tööjõuturg on meie majanduse suurim pikaajaline probleem, millega tuleb tegeleda juba täna.

Allikas: Ekspress.ee

Üksikasjad

Avaldatud: 12 november 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Maaleht

Lugeja küsib: Tööandja tahab, et ma allkirjastaks töösuhte lõpetamise ajal kokkuleppe, mille kohaselt ei ole mul tööandja vastu mingeid pretensioone.

Tavapäraselt pole selleks ajaks lõpparve töötajale veel välja makstud ja kuna rahade kättesaamisega on meil aeg-ajalt probleeme olnud, siis tekib küsimus, et kui tööandja jätabki lõpparve välja maksmata, kas siis allkirjastatud kokkuleppe kohaselt ei saagi ma tööandjalt lõpparvet nõuda? Kas ma üldse peaksin sellisele kokkuleppele alla kirjutama?

Vastab Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Urve Stroom:

Töölepingu seaduse § 84 lg 1 kohaselt muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks töölepingu lõppemisega. Kuigi pooled on allkirjastanud kokkuleppe, milles kinnitatakse et töötajal pole tööandja vastu mingeid pretensioone, ei tähenda see seda, et töötaja ei võiks saamata lõpparve nõudega pöörduda töövaidlust lahendava organi poole, milleks on töövaidluskomisjoni või kohus.

Sõlmitud kokkulepe on tühine ja ei võta töötajalt õigust saamata lõpparve ja viivise (võlaõigusliku intressi) nõudmiseks. Nõude esitamise tähtaeg on neli kuud. Tühist kokkulepet ei pea sõlmima ega allkirjastama ja sellele võiks ka tööandja tähelepanu juhtida.

Üksikasjad

Avaldatud: 07 november 2012

• TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS
• Tööinspektsioon

Autor: Elina Soomets, tööinspektsiooni peajurist

Suur osa tavapärasest argi­päevast kulub tööajale, mil töötajad teevad tööd.
Tööajal täidab töötaja lojaalselt oma kohustusi tööandja vastu, sealhulgas teeb kokkulepitud tööd ning hoidub tegudest, mis takistavad teistel töötajatel ko­hustusi täita või kahjustavad tema ja teiste isikute elu, tervist, vara; hoidub tegudest, mis kah­justavad tööandja mainet või põhjustavad klientide ja partne­rite usaldamatust tööandja vas­tu. Selge on, et töötaja peab olema tööajal kaine.

Töötaja joobeseisund võib tuua mitmesuguseid tagajärgi. Nii mõnigi leiab, et ühe šampuseklaasi kokkulöömine tööajal kolleegi sünnipäeva tähistades on igati aktsepteeritav. Samas käsitleti hiljuti töövaidluskomis­jonis juhtumit, mil töötaja oli tulnud tööle alkoholijoobes ja räuskas, segades töö tegemist ning häirides teisi inimesi. Töö­taja leidis, et temal on sünni­päev ja tal on õigustatud põhjus olla joobes.

Ohutu töökeskkond on eeskätt tööandja kohustus, sest tööand­ja korraldab tööd. Nii sätestab töölepinguseadus, et tööandja on kohustatud tagama töötervis-hoiu- ja tööohutusnõuetele vastavad töötingimused.

Leidub ka juhtumeid, mille tagajärjel töö­taja saab kannatada alkoholijoo­bes isiku tõttu.
Nii näiteks oli eel­misel aastal Viljandi ühes kaup­luses juhtum, mille käigus alko­holijoobes isik muutus agressiivseks, kuna müüja keeldus talle müüma alkoholi. Joobes isik rün­das turvatöötajat, kes sekkus olu­korda teda korrale kutsudes.

Lisaks tööandja juhendamise­le ohutusnõuete osas, võib töö­andja fikseerida näiteks töökorralduse reeglites, et hooletuks käitumiseks loetakse ka tööle il­mumist joobeseisundis. Kui töö­taja viibib alkoholitunnustega olekus tööl, koostatakse talle hoiatus.
Kui aga töötaja on hoia­tusest hoolimata viibinud tööl joobeseisundis, on tööandjal õi­gus tööleping üles öelda tööta­jast tuleneval põhjusel. Tööand­japoolne töölepingu ülesütlemisõigus on põhjendatud ka siis, kui töötaja esimest korda tuvastatud joobes seisundiga kaasnes ohtlik tagajärg. Iga konkreetse juhtumi puhul hinnatakse eraldi, kas üle­sütlemise põhjus on piisaval määral oluline.

Asjakohane on küsimus, kui­das kaitsta töötajat, kes joobe­seisundis seab nii end kui teisi ohtu? Sellele küsimusele eelneb aga probleem, kuidas joovet üldse tuvastada. Joobe tuvastamine ja hiljem selle tõendamine on praktikas keeruline. Politsei tuvastab alkohoolset ja narkoo­tilist joovet üksnes politsei- ja piirivalveseaduse § 7(23) sätes­tatud juhtudel, st et tuvastada töötaja alkoholijoove, ei pruugi politsei tööandja väljakutse pea­le kohale sõita absoluutselt igas olukorras. Probleem seisneb sel­les, et töötaja terviseseisund, sealhulgas joobeseisundis olek, kuulub töötaja delikaatsete and­mete hulka, mille töötlemine on piiratud isikuandmete kaitse seadusega.

Kui töötaja keeldub puhuma tööandja alkomeetrisse, siis töö­andja teda sundida ei saa. On vaieldav, kas töötajate kohustus enne tööle asumist alkomeetris­se puhuda, on seaduslik. Tööta­ja nõusolek on vajalik ka arsti juurde minekuks. Tööandja alkomeetrinäidu fikseerimine ei ole hiljem vaidluse korral määravaks tõendiks, vaid lähtutak­se põhimõttest, et ühelgi tõendil ei ole kindlaksmääratud jõu­du ja õigusmõistja hindab tõen­deid kogumis.

Millised tuvastusviisid on veel? Töötajalt endalt küsitakse seletuskirja ehk töötajale antak­se võimalus fikseerida oma sei­sukoht asjaolude, kohta. Töö­kaaslased saavad olla tunnista­jad, kes märgivad üles tajutavad joobe tunnused: tasakaaluhäi­red, alkoholilõhn, ebaadekvaat­ne kõne jms. Tööandjal on mõistlik joobetunnused doku­menteerida igati eraldi aktiga ja hoolsalt läbi mõelda tõendite vettpidavus.

Tuleb meelde üks Viljandimaa juhtum, mille kohta töötaja väi­tis tööinspektsioonis, et tööle tulles oli ta lihtsalt heas tujus, sest tööle sõites kuulas ta autos naljakat raadiosaadet, kuid tööandja arvas, et töötaja oli joo­bes. Nii lõpetas tööandja tööle­pingu töökohal alkoholijoobes viibimise tõttu. Töötajal on või­malik vaidlustada töölepingu ülesütlemine töövaidlusorganis 30 päeva jooksul ülesütlemisavalduse kättesaamisest.

Kuigi töötaja joobe tuvastami­ne töökohal on keeruline ja de­likaatne teema, ei ole see võimatu. Tööl joobes viibimise kee­lu peamine eesmärk ei ole ju tööandja dokumentide koostamise suur soov, vaid eelkõige töötaja enda ja töökaaslaste ohutus ning takistusteta töö sujumine, mis on seotud ka töö­andja maine, klientide ja part­nerite usaldusega.

Ilmumiskoht: Sakala lisaleht „Koos oleme terved“. Lehe on koostanud Viljandi maavalitsuse tervisetuba. Rahvastiku tervise arengukava 2009-2020 valdkonna „Südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetamine“ riikliku alkoholi liigtarvitamise ennetamise kampaania maakondlik tegevus.