Artiklid
- Üksikasjad
Kadri Ibrus
Seadus ei arvesta töötuskindlustushüvitist määrates ema koondamiseelset palka, vaid vanemapuhkusel oleku ajal teenitud pisisummasid.
Kas lapsega koju jäänud lapsevanem võiks natuke väikesi tööotsi teha? Jah, ütleb seadus. See on isegi soovitatav, et kontakt töömaailmaga täielikult ei kaoks. Kuid kui lapsehooldus lõpeb ja ta peaks oma endiselt töökohalt koondatama, saab ta selle eest hoopis karistada, et vahepeal natuke tööd teha nokitses. Sellisesse absurdsesse olukorda on sattunud kaks naist, kes oma kogemustest Eesti Päevalehele rääkisid.
Krista Link on noor ema, kes enne teise lapsega lapsepuhkusele jäämist töötas normaalse palga eest ja täiskohaga ning maksis korralikult makse, et end võimaliku töötuks jäämise puhuks kindlustada. Kuid kui Link soovis pärast lapse pooleteiseaastaseks saamist oma töökohale tagasi pöörduda, sai ta tööandjalt kuulda halba uudist: ta on koondatud.
Probleem väiksest honorarist
Link oli ju enne korralikult töötanud, nüüd oli tal õigus pöörduda töötukassasse ja taotleda töötuskindlustushüvitist. Kuid selgus, et päris nii töötukassa neid asju ei arvesta. Kuigi Lingi palk oli olnud üle 1000 euro, määras töötukassa talle hüvitiseks vaid ligi 300 eurot miinus maksud. See oli kolm korda vähem, kui ta oleks pidanud saama, kui aluseks oleks võetud tema palk.
Põhjuseks tõi kassa selle, et Link oli vanemahüvitise ajal ka natuke raha teeninud. See on tõsi. Link kirjutas vahetevahel üksikuid artikleid, mille eest talle määrati honorare – küll väikesi, kuid ametlikult. Link teadis, et seadus lubab tal seda teha ja teenida vanemahüvitise kõrvalt kuni 278 eurot kuus. Ja alla selle Link lapsega kodus olles aeg-ajalt teeniski. Kuid nüüd, kui ta koondati ja läks oma hüvitise järele, sai ta teada, et ei oleks pidanud lapsega kodus olles lillegi liigutama. Siis oleks ta saanud hüvitise protsentuaalselt oma eelmisest palgast, mis oleks olnud mitu korda suurem kui see miinimum, mis talle nüüd määrati. „Olukord oli väga hull,” rääkis Link, kellel on kodus kasvatada kaks last. Põhimõtteliselt sai pere hakkama üksnes tänu mehe palgale. Link ei kujutaks ettegi, kuidas saavad sellises olukorras hakkama üksikvanemad, kes on ka enne võtnud endale laene ja arvestanud teatud sissetulekuga. „Väga napilt tulin välja, et laenud ära maksta, auto müüsin kohe maha. Otsisin meeleheitlikult uut tööd, oli väga raske, sest mees elab teises linnas ja olin siin kahe lapsega üksi. Kandideerisin valimatult ükskõik kuhu,” kirjeldas Link, kes oli veel omakorda absurdses sundseisus – et seda miinimumhüvitist saada, ei tohtinud ta ka samal ajal töötada. „Mul vedas: kolme kuu pärast leidsin töö ja praegu saan hakkama. Ei osanud sellist asja absoluutselt karta, et sellest töötuskindlustushüvitisest sedasi ilma jään, see oli väga suur šokk ja tuleks teisi hoiatada,” leidis Link.
Samasugusesse raskesse olukorda sattus juba paar aastat tagasi ka teine noor ema, kes samuti lapsepuhkuselt tagasi tööle minnes koondati. Tava alla kolmeaastaste laste vanemaid koondada on paraku praeguse tööseaduse tõttu tööandjate seas päris populaarne. Ka temale ei arvestanud töötukassa palka mitte eelmise suhteliselt kõrge palga pealt, vaid absoluutse miinimumi (tollal 72,5 krooni kalendripäevas), sest ta oli vahepeal saanud mõnesajakrooniseid honorare. „Tekkis olukord, kus last lasteaeda panna ei saa – kohta pole, tasuliseks raha ei jätku, kaks pangalaenu tahavad maksmist, pinge, stress, šokk ja alandus. Olin mõni aeg töötukassas arvel, siis ei viitsinud rohkem selle tsirkusega tegeleda, iga kuu ennast ette näidata, ja hakkasin lapse kõrvalt hullunult tööd rabama vabakutselisena,” meenutas Maria.
Vastuoluline seadus
Advokaadibüroo Nordeus vandeadvokaat Jaana Nõgisto, kes aitas Marial töötukassale kaebust kirjutada, leidis, et asi on seaduse tõlgendamises. Töötuskindlustuse seadus ütleb üsna üldiselt, et hüvitise suurus arvutatakse inimese keskmisest töötasust, mis saadakse viimasele kolmele töötamiskuule eelnenud üheksal töötamiskuul talle makstud tasude põhjal, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse. Ent seadus ei ütle täpsemalt, milles töötamiskuude mõiste seisneb. Üldiselt on selle kindlustuse eesmärk seaduse järgi ju kompenseerida inimesele töötuse korral kaotatud sissetulek. Ja sissetulek, mille ta kaotas, oli ju ikkagi tema endine põhitöökoha palk.
„Kuna kindlustatu viibis lapsehoolduspuhkusel, ei saa seda perioodi käsitleda töötamise kuudena,” arutles Nõgisto. Ta rõhutas, et ka töölepingu seaduse järgi ei arvestata lapsehoolduspuhkusel viibitud aega töötatud aja hulka. Maria kaebus aga ei läinud töötukassas läbi ja talle jäeti ikka miinimum.
„Kui kehtiv seadus võimaldabki sellist ebaõiglast praktikat, tuleb seaduses see olukord kohaselt ära reguleerida,” kommenteeris Nõgisto.
Üks lause aitaks
Kokkuvõttes jääb lapsevanem kahe seaduse vahele sundseisu. Ühest küljest – järgides korralikult seadust, mis reguleerib vanemahüvitist – teenib ta kitsastes piirides natuke lisatulu ja hoiab end töiselt aktiivsena. Vanemahüvitise seaduses märgitakse konkreetselt, et kuni 278 euroni tulu saamine võrdsustatakse mittetöötamisega. Teine seadus aga ütleb, et ei tohi üldse töötada, vähemalt mitte ametlikult. See tekitab omakorda olukorra, kus inimesi lausa õhutatakse pigem mustalt töötama.
Kui töötukassa tegevust reguleerivas seaduses oleks eraldi täpsustav lause, mis loob lapsehoolduspuhkusel viibitud aja kohta erandi, oleks probleem noorte vanemate jaoks lahendatud. Selleks tuleks otse öelda, et lapsehoolduspuhkusel viibitud aega ei arvestata nende kuude sisse, mille põhjal arvestatakse keskmine palk, mille järgi hüvitist määratakse. Ei maksa ka karta, et lapsevanemad siis n-ö ülekäte lähevad ja seda kuritarvitama hakkavad, sest vanemahüvitise saamise periood on nagunii juba oma seadusega reguleeritud: töötamisele on ranged piirid seatud.
Kaotus
Koondatud noore ema hüvitis võib langeda kolm korda väiksemaks: näiteks 900 eurolt 300 ligi (miinus maksud).
Töötukassa: meie järgime seaduses kirjapandutTöötukassa esindaja sõnutsi tuleb neil lähtuda infost, mis maksu- ja tolliametist neile laekub, hoolimata sellest, mis on nende laekumiste sisu. Ehk kui reaalselt laekusid lapsevanema kontole mingid summad teenitud tulu, siis see läheb kohe arvesse kui viimane saadud tulu. Lapsehoolduspuhkusel viibitud aega eraldi arvesse ei võta.
„Töötukassa määrab hüvitisi töötuskindlustuse seaduses sätestatud alustel ja korras. Töötuskindlustuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt arvutatakse töötuskindlustushüvitise suurus töötuskindlustuse andmekogu andmete alusel. Hüvitis arvutatakse kindlustatule makstud tasude alusel, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse, ning seaduse kohaselt ei ole tähendust, kas isik nendel kuudel, kui talle tasusid välja maksti, tegelikult töötas. Kui isik on rasedus- ja sünnituspuhkusel ning lapsehoolduspuhkusel oleku ajal saanud töötuskindlustusmaksega maksustatavaid tasusid, tuleb neid kuid lugeda töötamise kuudeks,” seisab töötukassa ametlikus vastuses. „Töötamise kuudena võetakse arvesse kuud, mil töötuskindlustuse andmekogu andmete kohaselt on töötajale tasusid välja makstud. Kuigi töötamise kuu mõiste on avatud üksnes töötuskindlustuse seaduse peatükis, mis käib kindlustushüvitise kohta koondamisel, laieneb sama mõiste seaduse süstemaatilise tõlgendamise korral ka töötuskindlustushüvitise arvutamisele.”
Tõsi on, et kaks kodanikku on töötukassa sama asja pärast halduskohtusse kaevanud, kuid mõlemad on pidanud kaotust tunnistama. Kohus on jäänud seisukohale, et töötukassa tõlgendab seadust õigesti.
Kommentaarid
Terve mõistus peab säilima
Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liige Eiki Nestor arvab, et küsimus vajab laiemalt läbimõtlemist. „Teema on laiem ja puudutab kõiki töötuid ja nende õigust teha lühikesi otsi, kaotamata oma kindlustuskaitset,” sõnas Nestor. „Tööharjumuse jätkumine peaks tulema ju ikka kasuks.” Ühtlasi tuleb tema sõnul mõelda ka sellele, et seda võimalust jälle pahatahtlikult ära kasutama ei hakataks. „Seaduse tõlgendamine peaks olema inimesest lähtuv. Selle peale peab üldisemalt mõtlema,” oli Nestori esialgne kommentaar.
„Seda tuleks vaadata ikka terve mõistuse seisukohast,” leidis riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna. „Põhitöökoht ikka peaks olema see, mille pealt makstakse hüvitist,” oli tema esialgne seisukoht, kuid ta lubas selle teema veel põhjalikumalt arutluse alla võtta.
„Inimesi, kes on otsustanud saada lapsi, tuleks ikka toetada. Riik peab töösuhetes kõige nõrgemaid osapooli kaitsma,” lisas ta. Samast põhimõttest lähtudes esitas Tsahkna paari päeva eest ka ideed, et vabatahtlikult töölt lahkumise hüvitise kehtestamist võiks kaaluda kõige haavatavamate ja nõrgemate tööturu osapoolte puhul, nagu kuni kolmeaastast last kasvatavad vanemad, paljulapseliste perede vanemad ja üksikvanemad ning raske või sügava puudega pereliikme eest hoolitsevad inimesed. Ehk inimesed, kes on niigi tööturul kõige haavatavamas seisus.
- Üksikasjad
Probleem, et makseraskustes tööandjad eiravad kollektiivse koondamise reegleid, tõstatus teravalt 12. märtsil, kui metallitööstusettevõte Ilmarine andis koondamisteated korraga 68 töötajale. Tööinspektsioon algatas Ilmarise vastu väärteomenetluse.
Kollektiivse koondamise puhul peab tööandja esmalt esitama töötajatele või nende usaldusisikutele ning Töötukassale täpsed andmed: mis põhjusel, millal ja kui mitut töötajat on kavas koondada. Alles siis, kui Töötukassa on otsustanud, et töölepingute kollektiivne ülesütlemine on võimalik, võib tööandja esitada töötajatele koondamisavaldused. Ilmarine ei teavitanud kollektiivsest koondamisest Töötukassat, kinnitas Maiken Sõrg, Töötukassa koondamistele reageerimise juht.
Tööinspektsioon teostab selle üle riiklikku järelevalvet, kas tööandja täidab kollektiivsel koondamisel informeerimise ja konsulteerimise kohustust. Ilmarise juhtumiga tegelenud tööinspektor-jurist Heli Ojavee kinnitas, et kui llmarises oli varem tööl 76 töötajat, siis 12. märtsil koondati neist korraga 68 inimest. Lisaks lahkus üks töötaja veebruaris seoses tähtajalise lepingu lõppemisega ning teine töötaja lahkus omal soovil 9. märtsil. 13. märtsil oli Ilmarisesse tööle jäänud vaid kuus inimest, peamiselt kontoripersonal.
Tööinspektsiooni väärteomenetleja Eda Oisalu algatas Ilmarise vastu väärteomenetluse. Töötukassa ja töötajate informeerimise ja konsulteerimise kohustuse rikkumise eest võib Tööinspektsioon väärteomenetluse korras karistada tööandjat rahatrahviga.
Mullu laekus Eesti Töötukassale informatsiooni 99 koondamisjuhtumi kohta, sealhulgas töölepingute kollektiivsed ülesütlemised, tööandja maksejõuetusjuhtumid jms. „Koondamistele reageerimise teenust oli vaja osutada 82 juhtumi puhul,” ütles Maiken Sõrg, Töötukassa koondamistele reageerimise juht. „Probleeme esineb just nende tööandjatega, kes on muutunud maksejõuetuks. Tihti peab tööandjale põhjendama, et ka pankroti puhul peab järgima töölepingute kollektiivse ülesütlemise korda. Kui on tegemist kollektiivse koondamisega, kus ei ole pankrotti, käituvad tööandjad enamasti korrektselt ja ka töötukassat teavitatakse nii nagu peab.”
Käesoleval aastal ei täitnud nõutavat informeerimise ja konsulteerimise kohustust ka puu- ja köögiviljade hulgimüüja OÜ Rigual, kes pankrotistudes koondas 9. jaanuaril korraga kõik 131 töötajat ja soovitas neil hüvitisi küsida Töötukassast. Seepeale on pöördunud töövaidluskomisjoni poole 11 endist Riguali töötajat, kes nõudsid tööandjalt lõpparve summasid. Töövaidluskomisjon rahuldas nõuded 9 juhul, üks juhtum lõpetati muudel põhjustel ja üks töövaidlusasi on veel menetluses.
Tööinspektsiooni peajurist Meeli Miidla-Vanatalu tõi välja tööandjate väärarvamuse, et kui juht on langetanud koondamisotsuse, siis pole töötajatel nagunii enam midagi päästa, mis nad ikka kaasa räägivad. „Tööandja piirab sellega töötajate seaduslikku õigust saada infot muudatuste kohta ja teha omapoolseid ettepanekuid,” kinnitas Meeli Miidla-Vanatalu.
Töölepingute kollektiivne ülesütlemine on vähemalt 5 töötaja koondamine ettevõttes, kus töötab kuni 19 töötajat; vähemalt 10 töötaja koondamine ettevõttes, kus töötab 20 kuni 99 töötajat; vähemalt 10 protsendi töötajate koondamine ettevõttes, kus töötab 100 kuni 299 töötajat; vähemalt 30 töötaja koondamine ettevõttes, kus töötab vähemalt 300 töötajat.
Infot, kuidas käituda töölepingute kollektiivse ülesütlemise korral, leiab Tööinspektsiooni kodulehelt siit ja Töötukassa kodulehelt siit.
Lisainfo:
Evelin Kivimaa,
Tööinspektsiooni avalike suhete peaspetsialist
Telefon: 6269403 ja 56 992 324
E-kiri:
- Üksikasjad
Tuletame meelde, et lisaks Eestis saadud tulule tuleb deklareerida ka välismaal saadud mistahes liiki maksustatav tulu: töötasu, ettevõtlustulu, rendi- või üüritulu, litsentsitasu, kunstnikule või sportlasele makstud tasu, intressitulu, pension, erisoodustused, kultuuri-, spordi- ja teadusalased preemiad, toetused, abirahad, hasartmänguvõidud, kasu vara võõrandamisest, kindlustushüvitised, osanikutulu ja muud Eestis tulumaksuga maksustatavad välisriigi tulud.
Eestil on kohustus vältida topeltmaksustamist välisriigis saadud tulult. Selleks on kaks võimalust – kas vähendatakse Eestis tasumisele kuuluvat tulumaksu välisriigis tasutud tulumaksu võrra või vabastatakse välisriigis maksustatav tulu Eesti tulumaksust üldse.
Deklareeritud andmed peavad olema ka dokumentaalselt tõendatavad, mistõttu on tulu saajal alati vaja küsida välismaalt saadud tulu kohta dokumenti kas tulu väljamaksjalt või teise riigi maksuhaldurilt.
„Kuna maksuhaldurid vahetavad kogu aeg infot, siis jõuavad andmed välistulude kohta varem või hiljem ka Eestisse", ütles Maksu- ja Tolliameti teeninduskorralduse osakonna juhtivspetsialist Hannes Udde. „Nii näiteks saadi 2010. aasta tulude kohta infot enam kui 5000 isiku kohta, kes jätsid välistulud oma tuludeklaratsioonides deklareerimata,“ lisas Udde.
Tulude deklareerimist puudutavat infot ja abi saab MTA kodulehelt www.emta.ee/tuludeklareerimine, ameti teeninduskohtadest ja helistades infotelefonidele 1811 või 880 0811.
Anne Osvet
avalike suhete juht
21. märts 2012
- Üksikasjad
Written by Karl-Eric Schneider, Itella Informationi tegevjuht
Töötajad käivad haigena tööl, sest muidu kaotavad nad kolme esimese haiguspäeva töötasu. Täna maksab need päevad varjatult kinni tööandja, sest soovib tervet töötajat, ja töötaja vastustus on tööandjale delegeeritud. See tõstab tööandja maksukoormust.
Seadusemuudatuse algne mõte oli jagada vastutus kolme osapoole – töötaja, tööandja ja haigekassa vahel. Töötaja vastutuse muutumine tööandja vastutuseks sunnib alternatiividele mõtlema. Nende kolme esimese haiguspäeva tasustamise võiks ära jagada tööandja ja haigekassa vahel, kirjutab Äripäevas Itella Informationi tegevjuht Karl-Eric Schneider.
TV3 uudistes räägiti mõni aeg tagasi sellest, et inimesed pelgavad haiged olla, sest kaotavad selle tõttu töötasus. Pooltõbisena tõtatakse apteeki ja soetatakse gripiravimid, et järgmisel päeval tervelt taas tööl olla.
Alates juulist 2009 on seadus selline, et kolme esimese haiguspäeva eest ei maksa haigushüvitist keegi, kolme järgmise eest maksab tööandja ja ülejäänute eest haigekassa.
Uudist kommenteeris sotsiaalminister Hanno Pevkur, kes pidas haigushüvitiste maksmise jagatud vastutuse korda rahalises mõttes parimaks võimaluseks. Samas võimaldab sotsiaalministeerium oma töötajail jätkuvalt kasutada kolme tasustatud tervisepäeva.
Ministri kinnitusel kasutavad seda võimalust ka paljud eraettevõtted ja asutused, ta pidas motiveerijaks inimeste töölhoidmisel. Ilmselt ei saa seaduse mõtte tõlgendamisel kasutada põhjendust, et teised teevad ka nii. Minister tõdes ka, et ministeeriumis on palgad väikesed.
Tasustatud tervisepäevad kaotati seaduslikult ära aastaid tagasi, kuid otse loomulikult on iga organisatsiooni juhil võimalik neid lubada.150 töötajaga ettevõtte juhina ei saa mina sotsiaalministriga tasustatud tervisepäevade asjus nõustuda, sest seadusandja peaks olema eeskujuks.
Seaduse mõte oli jagada vastutus kolmele osapoole, töötaja, tööandja ja haigekassa vahel, aga ministeerium seda ei tee. Tasustatud tervisepäevad riigieelarvest elavas ministeeriumis on justkui varjatud maksukoormuse tõus ettevõtjatele, kes peavad need riigieelarve kaudu kinni maksma.
Idee, et töötaja võtab vastutuse, on hea, ent kui see muutub tööandja vastutuseks, siis peaks alternatiividele mõtlema. Ilmselt peaks ministeerium haarama initsiatiivi ja kokku kutsuma töörühma, mis töötaks välja funktsioneeriva süsteemi. Täna maksab esimesed kolm päeva varjatult kinni tööandja, sest soovib tervet töötajat, ja töötaja vastustus on tööandjale delegeeritud.
Üks lahendus võikski olla, et need kolm päeva jagavad omavahel tööandja ja haigekassa. Meil Itella Informationis on teistsugune süsteem. Anname aastas seitse päeva preemiapuhkust neile, kes aitavad tööd paremini korraldada ja ei puhka näiteks rohkem kui 21 päeva korraga. Eelmises töökohas maksime muide 750 krooni preemiat neile, kes aasta jooksul tervisepäevi ei kasutanud.
Viimaks: ma olen täielikult selle vastu, et inimesed haigena tööle tulevad. Ravigu ennast terveks, see on ettevõtte toimimise huvides parim.
Allikas: Äripäev
- Üksikasjad
Sageli ei ole dekreetpuhkusele siirduval naisel infot, kui suur dekreetraha tema pangakontole laekub ning missugune saab olema vanemahüvitis.
Swedbanki Eraisikute Rahaasjade teabekeskus soovitab enne lapsepuhkusele jäämist koduse elu rahaline pool läbi mõelda. “Näiteks ei tea paljud naised, et dekreediraha ja vanemahüvitist arvutatakse mõneti erinevatel alustel. Ehkki mõlemal juhul on aluseks eelmise kalendriaasta sissetulek, pole dekreedirahal erinevalt vanemahüvitisest maksimumpiiri ning dekreediraha puhul ei arvata maha haiguslehel oldud päevi, vanemahüvitise puhul aga küll,“ rääkis teabekeskuse juht Anne Sägi. „Selliseid nüansse teadmata võib mõnigi naine jätta kasutamata lihtsad viisid oma sissetuleku suurendamiseks.“
Maksimumpiiri puudumine dekreetrahal tähendab, et kui olete näiteks saanud 2011. aastal kopsaka preemia, laps on sündimas aga 2013. aasta algul, tasuks dekreeti jääda 2012. aasta sees, kasvõi 31. detsembril – siis arvutatakse dekreediraha veel 2011. aasta sissetulekutelt. Oluline nüanss on ka see, et õigus vanemahüvitisele ei teki mitte lapse sünni järel (välja arvatud need naised, kes mingil põhjusel dekreediraha ei saa), vaid 140 päeva möödumisel dekreedi algusest. Nii võib laps sündida aastal 2012, aga õigus vanemahüvitisele tekib alles aastal 2013. See on taas tähtis teadmine nende jaoks, kelle erinevate aastate sissetulekud on oluliselt erinevad.
Teada tasub ka seda, et kõige varasem aeg dekreeti jääda on 70 päeva ja hiliseim 30 päeva enne sünnituse arvatavat aega. Kui dekreedirahade suuruse osas vahet pole, millal koduseks jääte, tasub seda teha võimalikult hilja ehk alles 30 päeva enne sünnituse tähtaega. See on kasulik, kuna nii saate pärast kuu aega kauem vanemahüvitist. Nimelt mida hiljem algavad dekreedipäevad, seda hiljem hakatakse maksma vanemahüvitist ja seda jagub kauemaks.
Anne Sägi soovitab aga kodusel emal mõelda ka säästmise peale, olgu selle põhjuseks kasvõi soov beebiga pikemalt kodus olla. „Kodusena on erinevaid raha kokkuhoiuvõimalusi – näiteks väljas söömise ja erineva meelelahutuse peale kulub lapse beebieas enamasti vähem kui varem. Samuti vähenevad paljudes peredes kulud transpordile, olgu selleks siis bensiin või ühistranspordi piletid. Säästmisvõimalusi leiab kindlasti veelgi. Sageli panevad noored emad lapsega kodus olles oma oskused väikest viisi raha teenima ja paljud beebile ostetud asjad müüakse järelturul maha,“ rääkis Sägi. „Juba raseduse ajal tasuks paika panna, kui suur osa vanemahüvitisest on võimalik säästa.
Lisaks vanemahüvitisele hakkab noor pere saama alates lapse sünnist ka 19-eurost lapsetoetust. See on küll väike summa, ent ka sellest piisab igakuise säästmisega alustamiseks. Lapsetoetuse raha võib kõrvale panna lapse tuleviku tarbeks – näiteks hariduskulude tasumiseks.“
Juuli Laanemets
Lehekülg 1201 / 1623
- Sa oled siin:
-
Pealeht
- Palk.ee