Üksikasjad

Avaldatud: 19 mai 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Kaire Talviste

Eestile on iseloomulik naiste suur tööturule orienteeritus, emade pikad tööpäevad, tööaja vähene paindlikkus ja laste pikad lasteaiapäevad.

Pärast sotsialismiaega on Eesti kiiresti liikunud kapitalismi ülimust uskuvasse teise äärmusse, kus põhirõhk on töötamisel, teenimisel ja majanduslikul edul. Paraku pole need eesmärgid teinud inimesi rahuolevamaks ega õnnelikumaks, vaid on kindlustanud vanemad pikkade töötundidega, mis tihtipeale tagavad perele äraelamiseks minimaalse sissetuleku. Tallinna ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi teadur Triin Roosalu kaitses hiljuti doktoriväitekirja, milles uuris Eesti töö- ja pereelu ühitamise valdavaid tendentse ning võrdles neid teiste riikide omadega.

Ta leiab, et Eestis on tööaeg liiga pikk, mistõttu lapsed peavad omakorda olema oma vanematest pikka aega eemal. Võib siiski arvata, et kui õhtul kokku saadakse, on vanemad nii kurnatud, et lapsele ei jagu enam kuigi palju energiat. Erandlikult vähe mahub meie lapsevanemate argipäeva sisukaid oma lastega suhtlemise tunde.

Pikkade lasteaiapäevadega oleme ees nii Euroopa kui ka teistest postsotsialistlikest riikidest. Meiega sarnaneb kõige rohkem Taani, kus suur osa üle kolmeaastaseid lapsi veedab lastehoius üle 30 tunni nädalas. Eesti lapsed on seal vähemalt 45 tundi nädalas.

Roosalu rõhutab, et probleem pole mitte selles, et vanematele ei meeldiks riigi loodud võimalus, et nende lapsed on hoitud, sel ajal kui nemad tööd teevad. Pigem on probleem selles, et väga suurel hulgal lapsevanematel polegi võimalik oma pere- ja tööelu paremini ühitada.

„See on suurem probleem just neile huvigruppidele, kel on raskem enda eest seista. Näiteks liinitöölistel,” selgitab Roosalu, et töö iseloom ja sõltuvus palgast määravad suuresti inimeste käitumise. Ta leiab, et töö ja pere konflikti tuleks seepärast käsitleda ka klassiküsimusena.

Osaajaga töö pole lahendus

Euroopas töötab enamasti üks vanem osaajaga. Eestis pole see aga kuigi levinud. Kui Euroopas oli osaajaga töökohtade loomise eesmärk soov muidu kodustele naistele rakendust leida, siis meil pole seda probleemi kunagi olnud. Naised on kogu aeg käinud täiskohaga tööl ja pole ka praegu valmis sellest loobuma.

„Osaajaga tööd peetakse teisejärguliseks. Teiste riikide kogemus näitab, et naistel on sealt väga keeruline liikuda edasi täisajaga tööle,” selgitab Roosalu, miks see pole hea lahendus.

Uuringud näitavad, et eestlased ei soovigi oma tööaega lühendada. „Inimesed ei oska tahta vähem töötunde, sest kui selle tulemusena saadakse veel vähem palka, ei tuldaks üldse omadega välja,” põhjendab ta.

Majandusteadlased on samal ajal tuvastanud, et hoolimata pikkadest töötundidest pole tootlikkus meil siiski kõige suurem. „See näitab, et meil on potentsiaali majanduselu ümber korraldada nõnda, et inimesi vähem kulutada. Meil on vaja sisulist inimese väärtustamist.”

Kapitalismi ülimus

„Meie eesmärgiks on majanduskasv ja konkurentsivõime, mille nimel võib kõik ohvriks tuua. Seda õpetame ka oma lastele juba väiksest saati, kui ütleme, et ma ei saa varem tulla, ma olen tööl. See tekitab tunde, et töö on väga oluline, palju olulisem kui teine inimene,” kinnitab Roosalu.

Ta leiab, et töö- ja pereelu vahel parema tasakaalu loomine pole ainult lapsevanemate probleem. Neile küsimustele peaks vastama riigi ja ettevõtete tasandil ning looma seeläbi süsteemseid lahendusi.

Põhjamaades arutletakse võimaluse üle lühendada lapsevanemate tööaega ja hüvitada neile saamata jääv palgavahe. Roosalu arvab, et meiegi lapsevanemad võiks saada nädalas viis lisatundi lastega koos olemiseks. „Need ettepanekud on üsna radikaalsed, ent kui me pisutki selles suunas liiguksime, oleks meie ühiskond sõbralikum. Oleme ju ka inimesed, mitte vaid töötajad,” rõhutab ta.Kas palgatöö kesksusega võib minna liiale?Lapsepõlve väärtustamine

„Erinevates analüüsides ja teooriates käsitletakse lapsi tihti instrumentaalsena. Kuidas jääb aga emotsionaalse heaoluga ja lapsepõlve väärtustamisega?” küsib Roosalu oma doktoritöös. Laste õiguste harta kohaselt tuleks esikohale seada laste huvid igas olukorras. Lapse huvideks aga on muu hulgas „võimaluse piires ka õigus tunda oma vanemaid ja olla nende poolt hooldatud”. See on täiendav aspekt, mida tuleks arvesse võtta ka riigi tasandi võrdlustes, arvab Roosalu.

„Olen Eesti ühiskonna kogemuse uurimise põhjal veendunud, et on õigustatud püstitada küsimus, kas palgatöö kesksuse endaga võib minna ka liiga kaugele,” lisab ta.

Triin Roosalu kaitses väitekirja „Taking Care of Children and Work: Running out of Post-Socialist Time?”.

Üksikasjad

Avaldatud: 14 mai 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Tarbija24 avaldab ühe tööinspektsiooni juristidele esitatud küsimuse ning ka inspektsiooni selgituse. Seekord on teemaks koondamisest ette teatamine.

Küsimus

Asusin tööle 23. mail 2011, sain tööandjalt töölepingu ülesütlemisavalduse 10.mail 2012, milles ta teatab, et soovib töölepingut minuga lõpetada 25. mail 2012, koondamise tõttu.
Kuidas tööandja peab arvestama töölepingu lõpetamisele eelnevat etteteatamistähtaega, kas tööandja peab mulle ette teatama 15 kalendripäeva või 30 kalendripäeva?

Vastab tööinspektsiooni tööinspektor-jurist Heli Ojavee

Töölepingu seaduse § 97 lõige 2 sätestab etteteatamistähtaja pikkused vastavalt töösuhte kestusele. Teie puhul jääb etteteatamistähtaeg perioodi, kus töösuhe on kestnud alla aasta ning töölepingu lõppedes on töösuhe kestnud üle aasta.

Etteteatamistähtaja arvestamisel tuleb lähtuda töösuhte kestusest etteteatamise hetkel. Etteteatamise hetkel on teie töösuhe kestnud alla aasta, siis võib tööandja erakorraliselt töölepingu üles öelda 15 kalendripäeva möödudes.

Toimetas: Eger Ninn

Üksikasjad

Avaldatud: 14 mai 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Maaleht

Lugeja küsib: Kas tööandjal on õigus vabastada töölt töötaja, kes keeldub pakutavast tööst, sest soovib teistsuguseid tööülesandeid?

Vastab Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Liis Kiiver:

Töölepingu seaduse (TLS) § 5 lõike 1 punkt 3 kohustab tööandjat teavitama töötajat tehtavatest tööülesannetest, mis võivad näiteks olla kirjas töölepingus või töölepingu juurde lisana kuuluvas ametijuhendis. Tööülesannete kirjeldus peab olema piisavalt selge ja arusaadav, tagamaks, et töötaja tööle tulles teab, milliste ülesannete tegemist temalt oodatakse. Töölepingus kokkulepitud tingimused on muudetavad üksnes poolte kokkuleppel.

Tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, näiteks kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi.

Tööandja on kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeaegseid korraldusi. Töötaja on kohustatud tegema kokkulepitud tööd ja täitma töö iseloomust tulenevaid kohustusi ning täitma õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi. Tööandja korraldus peab olema seotud töölepingus ettenähtud tööülesandega. Korralduse andmisel peab tööandja mõistlikult arvestama töötaja huve ja õigusi. Töötaja ei pea täitma korraldust, mis ei ole seotud töölepingu, kollektiivlepingu ega seadusega. Korraldus, mis ei ole seotud töölepingu, kollektiivlepingu ega seadusega ja millest ei või kokkuleppel kõrvale kalduda või mis on vastuolus hea usu või mõistlikkuse põhimõttega, on tühine. Korraldus, mis ei ole seotud töölepingu, kollektiivlepingu ega seadusega, on kehtiv, kui see tulenes hädavajadusest. Hädavajadust eeldatakse eelkõige vääramatu jõu tagajärjel tööandja varale või muule hüvele tekkida võiva kahju või kahju tekkimise ohu korral.

Seega kui töötaja keeldub tegemast töölepingujärgset tööd või ei täida tööandja mõistlikke korraldusi, on tööandjal õigus töötajat hoiatada ja kui töötaja hoiatusest hoolimata eirab tööandja mõistlikke korraldusi või rikub töökohustusi, siis võib tööandja töölepingu üles öelda. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Töölepingu võib üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Tööandja peab ülesütlemist põhjendama.

Üksikasjad

Avaldatud: 10 mai 2012

• TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS
• Postimees

Tööandjate keskliidu jurist Marek Sepp rääkis töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ajakohastamise ümarlaual muu hulgas sellest, et tööandjad on hädas töötajate joobe tuvastamisega töökohal.

Sepp rääkis, et praeguse seaduse järgi on tööandjatel kohustus alko- või narkojoobes töötaja töölt kõrvaldada, kuid siin tekib konflikt delikaatsete isikuandmete kaitse reeglitega. Teiseks saab joovet tuvastada ainult politsei, aga tavaliselt see nii tühisel põhjusel välja ei tule.

Tööandjal pole ka õigust pärida töötaja haiguse kohta, ehkki see oleks töötingimuste kohandamise seisukohalt väga vajalik. Haiguslehele diagnoosi ei märgita, samas ei tohi perearst pärida inimese töökoha järele. Tööga seotud haigustest saab seega teavet omada üksnes töötervishoiuarst.

Sepa sõnul tuleks töötajaid julgustada inimesi endid oma tervisehädadest tööandjaid teavitama, sest see oleks kõigile kasulik ja võimaldaks töökeskkonna parandamisega tegeleda.

Tööandjate keskliit ei näe hetkel põhiprobleemina sugugi seadusandlust. «Me ootaks, et sotsiaalministeerium töötaks välja vastava poliitika - praegu me ei tea, mis suunas liigume. Olulised on juhised ja pehmed reeglid, mis oleks inimesele arusaadavad ja lihtsalt loetavad. Samuti oleks oluline teada, millised on tööinspektsiooni prioriteedid ja järelevalve põhimõtted, mille alusel valitakse külastatavaid ettevõtteid,» rääkis jurist.

Ta lisas, et tööõnnetuse arvude osas eesmärke seades võiks konsulteerida tööandjatega - praegu pole eesmärgid alati realistlikud. Pingutused tööõnnetuse andmestiku kättesaamiseks statistilisel eesmärgil ei tohiks aga olla tööandjale liigseks koormaks.

Riskianalüüsi ei tohiks teha pelgalt paberi pärast, oluline on reaalne olukord. Töötervishoiuarstilt ootavad tööandjad selget otsust, kas inimene tohib töötada või mitte. «Tööandja üldjuhul kalleid ümberkorraldusi niikuinii tegema ei hakka. Õigusakt võiks ehk reguleerida, milline võiks olla soovituste rahaline kulu,» lausus Sepp.

Sirje Niitra