Artiklid
- Üksikasjad
Kadri Ibrus
Hooldaja tööaeg oli pikem, kui algul kokku lepiti, ka mitmed lisakulud tuli omast taskust tasuda.
Kahe lapse ema Steivi otsustas tänavu augustis Suurbritanniasse tööle minna. Ent tulutoovast kogemusest rääkimise asemel soovib ta nüüd kõiki kaasmaalasi hoiatada: enne välismaal tööle asumist tuleb kindlasti lasta spetsialistil pakutav tööleping üle vaadata, et hiljem ilmneda võivatest ebameeldivatest üllatustest hoiduda. Oma töölepingu sõlmis Steivi alles Suurbritannias olles. „Kandideerisin suvel CV Keskuses avaldatud töökuulutusele, milles otsiti hooldajaid Inglismaale,” meenutab Steivi Lõuna-Inglismaal tegutseva ettevõtte Enara Beech Homecare’i kuulutust ja lisab, et tegelik töö ei vastanud üldse portaalis kirjeldatule. Kuigi esialgu oli juttu, et tema töönädal on 40 tundi, küündis see kohati 72 tunnini.
„Tööpäev hakkas kell seitse hommikul ja lõppes kell 22–23 õhtul. Minu töö seisnes selles, et pidin sõitma autoga vanurite juurde ja neid seal hooldama: aitama süüa, riietuda, vajaduse korral tualetti, pesema, andma rohtusid. Päevas pidime keskmiselt jõudma 13 vanurini, kohati nõuti ka, et 15-ni. Samas sõitmisele kulunud aja eest palka ei makstud. Palka arvestati reaalselt kliendi juures oldud aja eest. Ka suurema osa bensiini eest pidin ise maksma, nemad tasusid vaid fraktsiooni sellest,” jutustab ta. „Ka kõik kõned, mis kontorisse tehti – ja neid tuli teha väga tihti, vahel mitu korda päevas –, tuli endal tasuda. Näiteks kõned graafiku kohta või kui vanuril olid rohud otsas.”
Steivit paneb nördima ka see, et Lõuna-Inglismaale jõudnuna pidi ta osa võtma viiepäevasest koolitusest, mille eest tuli tal tasuda 250 naela. Raha arvestati hiljem palgast maha (pikemaks ajaks tööle jäänud hooldajate koolituse tasus firma ise) ja koolituse läbimise kohta ei saanud ta ühtegi ametlikku dokumenti. „Esimese kahe nädala palk hoiti n-ö reservis, et kui töötaja otsustab varem lahkuda, siis jääb neile koolituse raha alles. Koolituse läbides mingit sertifikaati selle kohta ei antud. Koolitus nägi välja nii, et enamiku ajast istusime lihtsalt niisama koolitajat oodates. Tihti venis viiepäevane koolitus nädalaseks või isegi kümnepäevaseks,” kirjeldab ta.
Palka maksti hooldajatele igal nädalal, kuid mis loogika alusel, ta aru ei saanudki. „Palusin raamatupidajal selgitada, kes oli ka kusjuures eestlane, aga ta ajas selle veel keerulisemaks oma sõnastusega,” tunnistab Steivi. Tema meilivahetusest firma esindaja Eilika Mölderiga on näha, et kui Steivi küsis konkreetse töötasu kohta, saatis Mölder talle lihtsalt lingi ühele üldisele maksukalkulaatorile. Palgast arvestati maha maksud, riiklik kindlustus ja üür, mis hoolimata sellest, et elukoht ei muutunud, oli igal nädalal eri suurusega: kord 70, kord 90 naela. Seega oli palgapäev alati üllatus, räägib Steivi.
Kogu artiklit saab lugeda Eesti Päevalehe paberlehest või digitaalsest ajalehest vastavalt ostetud lugemisõigusele.
- Üksikasjad
Viimastel aastatel vähenenud töövaidluste hulk pöördus tänavu tõusuteele: kolme kvartali jooksul on esitatud 2275 töövaidlusavaldust.
Tänavu kolme kvartali jooksul on töötajad esitanud töövaidluskomisjonidele 2006 avaldust ning tööandjad 269 avaldust.
«Vaikselt, aga kindlalt on töövaidluste arv tõusnud kogu selle aasta jooksul,» kinnitas tööinspektsiooni peajurist Elina Soomets.
Enim töövaidlusi toimus 2009. aastal, mil töövaidluskomisjonidele esitati 6391 avaldust. Sestpeale töövaidluste hulk langes ning mullu esitasid töötajad ja tööandjad kokku 2909 töövaidlusavaldust, mis on väikseim arv viimase nelja aasta kestel.
Mis põhjustel töövaidluskomisjoni pöördutakse?
Töötajad nõuavad peamiselt saamata jäänud töötasu ja/või lõpparvet. Töövaidluste arvu tõstsid muuhulgas mitu suurt massivaidlust. Näiteks pankrotistunud Pere AS töötajad esitasid 106 sarnast avaldust, et saada kätte palk, puhkusetasu, lõpparve jms.
«Rahuldasime kõik töötajate nõuded ning Pere AS sellele vastu ei vaielnud,» märkis Tartu töövaidluskomisjoni juhataja Jevgeni Kupri.
Tööandjad protesteerivad aina enam selle üle, kui töötaja lahkub omavoliliselt ametist enne tavapärase 30päevase etteteatamistähtaja möödumist. Eelkõige kipuvad nõnda kiirustama lihttöölised, ehitajad ja klienditeenindajad.
Näiteks leiab ehitaja endale tööotsa Soomes, kus lubatakse paremat palka, kuid nõutakse «otsekohe» ametisse asumist. Mida sel puhul teha? Õige oleks senise tööandjaga rääkida ja püüda saavutada kokkulepe varasema lahkumise kohta.
Lühema etteteatamisajaga võib töösuhte üles öelda vaid erakorralistel juhtudel, kui teine pool oluliselt rikub töölepingu seadust.
Näiteks võib tööandja ilma etteteatamiseta vallandada töötaja, kes ilmub kohale alkoholi- või narkojoobes. Töötaja omakorda võib rutem lahkuda, kui tal on pikka aega palk saamata. Äärmuslikel juhtudel võib lahkuda päevapealt, näiteks kui töötaja tervis on otseses ohus.
«Vahel tuleb ette seaduse kuritarvitamist,» märkis Jevgeni Kupri. «Tööandjad püüavad töölepingut erakorraliselt üles öelda, et ei peaks maksma firmast lahkuvale töötajale hüvitisi. Põhjuseks otsitakse näiteks usalduse kaotus või töökohustuse rikkumine. Ka töötaja võib tuua ettekäändeks tööandja käitumise, et saaks erakorraliselt lahkuda ilma etteteatamisajata, ning kui veab, siis veel ka hüvitiseks kolm kuupalka.»
Ent kuritarvitamine pole niisama lihtne: kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles, siis tööandja sageli vaidlustab selle. Samuti vaidlustavad töötajad selliseid vallandamisi, mille põhjused tunduvad ebaõiglasena.
Töövaidluste puhul on tavapärane, et töötaja ja tööandja süüdistavad vastastikku teineteist.
«Kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles, siis tavaliselt tööandjalt tuleb vastuavaldus, näiteks kahjunõue töötaja vastu. Mõnel juhul on see põhjendatud, kuid tavaliselt mitte,» ütles Kupri.
«Juhtub ka vastupidi – kui tööandja esitab avalduse töötaja vastu, siis hakkab töötaja omakorda otsima mingeid tööandja eksimusi, näiteks kunagi minevikus tehtud ületundide eest maksmata töötasu. Viimase aasta jooksul on pea kõigi juhtumite puhul olnud nõnda, et ühest ettevõttest tuleb korraga nii avaldus kui ka vastuavaldus,» lisas ta.
Töövaidluskomisjoni poole pöördumine on tasuta ning lahend saabub tavaliselt kuu aja jooksul.
«Enamik töösuhteid puudutavaid vaidlusi lahendatakse just töövaidluskomisjonides, kus menetlus on lihtsam ja kiirem kui kohtus,» nentis Soomets.
Kui emb-kumb osapool pole töövaidluskomisjoni otsusega rahul, siis võib ta selle kohtusse edasi kaevata. Ent töövaidlusotsuseid vaidlustatakse kohtus üha harvem: kui tänavu kolme kvartali jooksul nõuti kohtu jaoks välja 70 otsuse dokumendid, siis mullu sama aja jooksul läks kohtusse edasi 185 otsust.
Toimetas: Madis Filippov, reporter
- Üksikasjad
Lugeja küsib: Kuidas peaksin käituma või mida tegema juhul, kui mul arvestati lõpparvest maha tööriiete ja visiitkaartide maksumus. Kas neil oli see õigus?
Vastab METI personaliabi OÜ juhatuse liige Tiit Kruusalu:
Ilma teie kirjaliku nõusolekuta võib tööandja lõpparvest kinni pidada ainult teile tehtud ettemaksed ja tasu väljatöötamata puhkuse eest (TLS § 78).
Soovitaksin tööandjalt kirjalikult nõuda lõpparve täielikku tasumist, andes selleks ka mõistlik tähtaeg, mida oleks võimalik täita. Kui see tulemusi ei anna, siis on võimalik pöörduda avaldusega töövaidluskomisjoni poole. Töövaidluskomisjoni pöördumine on tasuta, kui te ei otsusta kasutada kõrvalist kvalifitseeritud abi.
Loe lisaks nõuandeid samal teemal või küsi tasuta nõu vastused.ee lehel.
- Üksikasjad
Sotsiaalministeerium valmistab ette seadusemuudatust, mille abil tahetakse tööturule võimalikult kiiresti tagasi tuua sealt haiguse tõttu eemale jäänud inimesed, seejuures on kavas suurendada tööandja rolli.
Riigikontroll on viidanud, et praegune töövõimetuskindlustussüsteem käib riigile peagi üle jõu. Töövõimetuspensionäride arv kasvab, mistõttu kasvavad ka kulutused töövõimetuspensionite maksmiseks, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Selle aasta prognoositav töövõimetuskulu on ligikaudu 200 miljonit eurot. Sotsiaalministeeriumi vedamisel ette valmistatava reformi mõte on tööturul hoida nii püsiva kui ajutise töövõime kaoga inimesi.
"Meil on praegu üle 90 000 inimese, kellel on tuvastatud püsiv töövõimetus. Nendest umbes 62 000 inimest ei tööta ehk ainult üks kolmandik töötab. Me räägime tööturule tagasitoomise võtmes nende muudatuste paketis tegelikult ka nendest inimestest, kes on haiged. Ehk me ei räägi ainult püsiva töövõime kaoga inimestest, vaid ka ajutise töövõime kaoga inimestest," selgitas sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna juhataja Merle Malvet.
Poliitikauuringute keskuse Praxis värskes analüüsis viidatakse, et inimese tööturule tagasitoomisel võiks praegusest suurem roll olla tööandjal. Tööandjate keskliidu juht Tarmo Kriis on sellega üldjoontes nõus. Tema sõnul on küsimus, kes katab sellega seotud kulud.
"Üks teema, mis meid hästi huvitab, on tööõnnetuste kindlustamine. Me ei ole selles osas suutnud viimase kümne aasta jooksul sotsiaalpartnerite vahel kokkuleppele jõuda, aga mulle tundub, et täna on olemas üldine arusaam, et me hakkame kindlustama tööõnnetusi, aga kutsehaigused jäävad siis esialgu riigi kindlustada," sõnas Kriis.
Üks konkreetsem meede, mida on plaanis inimeste tööturul hoidmiseks üsna laialt rakendada, on osalise tööajaga töötamine haiguse ajal. Praegu sellist võimalust Eesti seadused ette ei näe.
"Tänane haigushüvitise süsteem on ju selline, et inimene ei tohi tööd teha, kui ta on haige, ometi me teame seda, et on selliseid töid, mida võib täiesti vabalt ka näiteks kaugtööna teha kodust haiguse ajal," lausus Merle Malvet.
Tarmo Kriis märkis, et tööandjad tahaksid saada rohkem paindlikkust näiteks juhtudel, kui töötaja on haiguslehega kodus, aga töövõime on teatud osas säilinud. "Tööandjad on ilmselt valmis tegema töötajatega vastavaid kokkuleppeid," lisas ta.
Töövõimetuskindlustusüsteemi uuendamise eelnõu loodab sotsiaalministeerium valitsusele esitada järgmise aasta märtsis.
Videoklippi saab näha siit>>
http://uudised.err.ee/external/iframeplayer/uudised_iframe.php?playmode=startvideo&lng=0&vid=52505
Allikas: ERR
- Üksikasjad
Kristiina Viiron
Pensionile jäädakse pigem seetõttu, et töökoht kaob, mitte aga kehvavõitu tervise pärast.
„Töötan, sest tahan teatris käia ja reisida ka natuke,” kostis Tallinna ülikooli garderoobis töötav 68-aastane Salme vastuseks küsimusele, miks ta edasi tööl käib ega pea pensionipõlve, millele tal on olnud õigus juba ligi kümme aastat. Üks põhjus veel, miks Salme enda sõnul tööl käima peab, on ravimid, mille ostmiseks muidu raha ei jaguks. Ta nendib, et kui ta elatuks ainuüksi pensionist ja maksaks sellest ära korterikulud, elektri, telefoni ja ravimid, jääks elamiseks, sh söögi jaoks kuus 80 eurot. „Ja see pole laiamine, kui jagada 80 kolmekümne päevaga,” tõdes ta. „Teatrit endale lubada ei saaks.”
Kogu artiklit saab lugeda Eesti Päevalehe paberlehest või digitaalsest ajalehest vastavalt ostetud lugemisõigusele.
Lehekülg 1185 / 1652
- Sa oled siin:
-
Pealeht
- Palk.ee