Artiklid

Lemmi Kann
Delfi Majandus

Kui MTÜ-dena tegutsevate spordiklubide töötasude maksmine maksuvabade stipendiumide nime all ei lõpe, on maksu- ja tolliamet seadusest tulenevalt sunnitud spordiklubide suhtes alustama maksumenetlusi, mis võib paratamatult viia klubide sulgemiseni, nentis MTA peadirektori asetäitja Egon Veermäe.

Maksu- ja tolliamet saatis 10. mail rahandusministeeriumile ja kultuuriministeeriumile pika kirja, mille sisu lühidalt kokku võetuna juhib kahe ministeeriumi tähelepanu sellele, et paljud MTü-dest spordiklubid maksavad maksuvabade stipendiumide nime all tegelikult töötasu, mis tähendab riigile miljoneid eurosid saamata jäänud makse. MTA analüüsis 81 spordiühingut, kus 2011. aastal maksti stipendiume kokku summas 6 147 326 eurot.

Veermäe rääkis Delfile, et kolme MTÜ-d kontrollides selgus, et treeneritele, kes igal hommikul tööle tulevad, makstakse stipendiumi, kuigi sisuliselt on tegemist töösuhtega. Maksuamet võttis seepeale ette kogu sektori analüüsimise ja selgus, et selline tegutsemismuster ei ole vaid üksikute klubide probleem.

Maksuameti peadirektori Marek Helmi allkirjaga kirjas märgitakse, et kui maksuhaldur jätkab selles sektoris stipendiumite maksmise kontrolli ja tuvastab, et tegemist on varjatud töötasude maksmisega, pole suurem osa neist ühingutest võimelised maksukohustust täitma ning võivad tegevuse lõpetada.

Ministeeriumidele saadetud kirja eesmärk on juhtida tähelepanu, et asi vajab korrastamist. „Oluline on vaadata asja laiemalt, mitte üksnes maksustamise seisukohalt. Riigi jaoks on oluline, et lapsed on spordiga hõivatud ning treeneritele oleks tagatud sotsiaalsed garantiid“ ütles Veermäe.

Aprillis enne märgukirja kirjutamist pidas MTA selles küsimuses nõu nii kultuuriministeeriumi kui ka Olümpiakomiteega, nõupidamisel osalesid ka rahandusministeeriumi inimesed. Veermäe sõnul on maksuamet oma kohustustest lähtuvalt ebamugavalt kahvlis – seaduse järgi peaks amet need MTÜ-d liistule tõmbama, terve mõistus aga tõrgub. „Küsimus vajab otsustamist poliitilisel tasandil. Meie huvi ei ole minna kohtusse ja hakata vaidlema, kas tegemist on stipendiumidega või ei ole. Me saame aru, et spordiklubidel on rahaga kitsas, aga me ei saa ka kultiveerida rehepaplust ja lasta neil stipendiume edasi maksta. Tegeleda tuleb probleemi põhjusega,“ selgitas Veermäe maksuameti seisukohta.

Eelmisel nädalal toimunud spordiklubidele suunatud koolitustel võttis maksuamet teema üles. Spordiklubide juhid tõdesid, et selline praktika on olude sunnil kasutusel olnud juba aastaid ja ega see neile meeltmööda pole - stipendiumid ei anna ei ravikindlustust, töötuskindlustushüvitist ega kogune ka makseid pensionifondi.

Rahandusministeerium vastas Delfi kommentaaripalvele, et teema tuleb lähiajal valitsuskabinetis arutlusele, kus need probleemid ja ettepanekud läbi arutatakse.

Kultuuriministeeriumi pressiesindaja ütles, et ministeerium on maksuameti kirja läbi töötamas ning on peagi valmis võimalike lahenduste kohta infot jagama.

Mis on stipendium ja kuidas see erineb töötasust?

Maksu- ja tolliamet selgitab oma kodulehel, et stipendiumi mõistet maksuseadustes ei defineerita, seega tuleb selle sisu avamiseks kasutada üldkäibivat tähendust, mille kohaselt on stipendium isikule korrapäraselt antav rahaline toetus eesmärgiga edendada tema hariduslikku, kunstilist või sportlikku tegevust.

Tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe, mille järgi töötaja kohustub tegema tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ja kindlustama talle töötingimused.

Stipendiumilepingu alusel aga makstakse isikule õpinguks, spordi tegemiseks või loometööks toetust - stipendiumi saamine on küll seotud teatud ülesannetega, kuid isik on nende ülesannete täitmisel iseseisev.

Stipendiumi ja töösuhte erinevusi on vaaginud ka Riigikohus. Seal võetud seisukoha alusel tuleb otsustamaks, kas sõlmitud stipendiumilepingu näol on tegemist hoopis töölepinguga, vaadelda järgnevaid asjaolusid: kes määrab töö tegemise aja, koha ning viisi; kes maksab töövahendite eest; kellel lasub töö tegemisega kaasnev riisiko; kes saab tulu või kasumi; kas tööd tegev isik on arvatud organisatsiooni töötajate koosseisu ning kas ta allub selle sisekorrale.

Selleks, et otsustada, kas tegemist on töösuhtega, tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet, millisel määral on töötaja allutatud tööandjale ehk milline on töötaja iseseisvuse määr. Mida suurem on sõltuvussuhe lepingu sõlminud isikute vahel, seda tõenäolisemalt võib tegu olla töölepinguga.

Ühest ja igale juhtumile sobivat vastust tänase seadusandluse ning kohtupraktika juures anda ei saa.

Vanemahüvitise saamise ajal lisasissetulekut teeninud ning seetõttu vastavalt seadusele sissetulekute kogusummas hoopis kaotanud lapsevanema kaasust vaaginud riigikohus leidis täna avaldatud otsuses, et vanemahüvitise seadus on osaliselt põhiseadusega vastuolus.

Õiguskantsler Indrek Teder viitas sama lapsevanema juhtumit menetledes nimetatud vastuolule juba möödunud aasta lõpus ja tegi sotsiaalministeeriumile ettepaneku algatada vanemahüvitise seaduse muutmine. Nüüd leidis sama ka riigikohus, tunnistadeski vanemahüvitise seaduse osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks, kirjutab BNS.

Nii õiguskantsler kui ka riigikohus leiavad, et vanemahüvitise seadus kohtleb põhjendamatult ebavõrdselt sama suurt vanemahüvitist saavaid inimesi sõltuvalt juurdeteenitava lisatulu suurusest – inimesi motiveeritakse teenima lisatulu kas täpselt hüvitise määras või märkimisväärselt rohkem. Kui inimene teenib lisatulu hüvitise määrast veidi rohkem, kaotab ta oma kogusissetulekus, kuna peab riigile tagasi maksma suurema summa kui oli tema poolt teenitud lisatulu. Ebavõrdne kohtlemine on tingitud valemis sisalduvast veast, mida seadusandja seaduse vastuvõtmisel ette ei näinud.

Õiguskantsler ja riigikohus jõudsid seaduseveani seoses avaldusega, mille esitas 2257,1 eurot vanemahüvitist kuus saanud inimene. Avalduse esitaja sai vanemahüvitist 4. septembrist 2010 kuni 12. novembrini 2011. Avaldaja teenis 2010. aasta oktoobri tulu 4800 krooni (306,78 eurot) ehk 450 krooni (28,76 eurot) üle hüvitise määra ja novembrikuus samuti 4800 krooni.

Sotsiaalkindlustusamet teatas inimesele, et talle on 2010. aasta oktoobri ja novembri eest makstud vanemahüvitist rohkem kui seaduses ette nähtud ning tegi ettepaneku tagastada enammakstud vanemahüvitist mõlema kuu eest 5961 krooni ehk kahe kuu eest kokku 11 922 krooni (761,95 eurot).

Vanemahüvitise saaja leidis esitatud avalduses, et tema vanemahüvitise vähendamine suuremas ulatuses kui ta tulu juurde teenis ei ole kooskõlas vanemahüvituse seaduse eesmärkidega. Samuti leidis avaldaja, et teda koheldakse põhjendamatult ebavõrdselt võrreldes vanematega, kelle hüvitist vähendatakse väiksemas ulatuses või ei vähendata üldse, võimaldades neil vanemahüvitise saamise perioodil tulu juurde teenida.

Möödunud aasta lõpus selgitas toonane sotsiaalminister Hanno Pevkur, et selline vanemahüvitise tagasimaksmise skeem puudutab vaid inimesi, kelle hüvitise suurus ületab 26 109 krooni ehk 1668,7 eurot. Praegu justiitsministri toolil istuv Pevkur nentis, et selline probleem puudutab vaid marginaalset osa vanemahüvitise saajatest. Pevkuri sõnul on probleem vanemahüvitise tagasimaksmise valemis ning see on põhjustatud hüvitise ülempiiri kiirest kasvust ja hüvitise määra märksa aeglasemast kasvust, mida ei nähtud seaduse jõustumisel ette. Minister osundas, et töötasu alammäära tõstmata jätmine vastavalt sotsiaalpartnerite kokkuleppele on üheks põhjuseks hüvitise määra ja ülempiiri vahelise erinevuse suurenemisel ning et kui töötasu alammäär hakkab taas tõusma, suureneb ka hüvitise määr ning ümberarvutamisega seonduvad probleemid lahenevad.

Toimetaja: Aive Mõttus, Maaleht

Lugeja küsib:
Võtame juunikuuks täiskohaga tööle 17aastase noormehe, kellele plaanime maksta miinimumtasuna 1.90 eurot tunnis. Tean, et taolise alaealise tööpäev peaks olema tavalisest lühem (7 tundi) ning juunikuu ise on üks tööpäevade arvult (19) lühemaid suvekuid.

Kokku tuleks noormehel siis juunis vaid 133 töötundi. Milline peaks aga olema sellele alaealisele noormehele makstav töötasu juunikuus?

Vastab Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Leonid Siniavski:

Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 43 lõike 4 punkti 4 kohaselt on 17aastase töötaja täistööajaks (lühendatud täistööaeg) 7 tundi päevas ja 35 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul. TLS § 29 lõikest 6 tulenevalt ei või Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärast madalamat töötasu töötajale maksta. Vabariigi Valitsuse määruse ”Töötasu alammäära kehtestamine” (RT I, 11.01.2013, 7) § 1 kohaselt on hetkel kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 320 eurot.

Kuigi alaealise juunikuu töötasu tema lühendatud, seitsmetunniste tööpäevade tundide koguarvu ja tunnitasu korrutisena (19 X 7 X 1.90) võiks olla 252.70 eurot, peame eelkõige lähtuma TLS § 29 lõikes 6 sätestatust, millise kohaselt Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärast madalamat töötasu töötajale maksta ei või. Ülaltoodust tulenevalt peaks tööandja tunnipalgalisele alaealisele töötajale, vaatamata tema lühendatud täistööajale, maksma juunikuus töötasuks 320 eurot.

Helve Toomla, jurist

••Omavalitsuses, kus ma töötasin, muudeti vallavalitsuse koosseisu ja ametikohtade arvu. Sellega seoses kadus ära minu ametikoht. Sain vallavanemalt kirja, et teenistussuhe minuga lõpetatakse kolme kuu pärast koondamise tõttu. Ent olin samal ajal raske haiguse tõttu haiguslehel, mida ka pikendati. Kui möödunud oli rohkem kui kolm kuud, sain vallavanemalt käskkirja, et mind vabastatakse teenistusest pikaajalise töövõimetuse tõttu, arvestades, et ma ei asunud täitma oma tööülesandeid samal kuupäeval, mil vallavalitsus uues koosseisus tööle hakkas. Ent milliseid ülesandeid, kui minu ametikoht oli juba koondatud! Kas minuga on toimitud õigesti?

Iseenesest ei ole koondamisest etteteatamise ajal mingil muul põhjusel teenistusest vabastamine ebaseaduslik, sest etteteatamise ajal võib tekkida muu teenistusest vabastamise alus. Pikaajalise haiguse tõttu saigi ametnikku ainult haiguse ajal töölt vabastada. Sel põhjusel teenistussuhte lõpetamisest tuli kirjalikult ette teatada vähemalt kaks nädalat. On arusaamatu, miks vallavalitsus tegi seda tagantjärele, ja põhjenduski tundub kummaline, pole selge, miks loobus asutus koondamisest ja valis vabastamise aluseks pikaajalise haiguse.

Riigikohus on haldusasja 3-3-1-83-110 otsuses muu hulgas märkinud, et asutusel ei ole kohustust igal juhul ametnikku teenistusest vabastada, kui tema haigus kestab üle nelja kuu.

Vabastamise aluseks oleva ATS § 119 lg 1 eesmärk on tagada asutusele ametniku pikaajalise haiguse korral võimalus nimetada vabanevale ametikohale uus ametnik, arvestades samal ajal avaliku võimu teostamise ja haldusülesannete parema täitmise eesmärki ning asutuse kohustust tegutseda avalikku ressurssi parimal võimalikul moel kasutades.

Vallavalitsus pidanuks kaaluma, kumba teenistusest vabastamise varianti kasutatakse, otsust küsijale põhjendama ja tema arvamuse ära kuulama. Samas riigikohtu otsuses rõhutatakse põhjaliku motivatsiooni olulisust juhtudel, kui haldusaktiga piiratakse isiku õigusi ja vabadusi ning luuakse isiku jaoks oluliselt koormav tagajärg.

Riigikohtu selgitustest lähtudes arvan, et küsijaga ei toimitud õigesti.

Saada oma tööalane küsimus:

Tööandja küsib:

Kui kaua tuleb säilitada töösuhtest tulenevaid dokumente tööandja poolt?

Vastab tööinspektor-jurist Kaia Taal:

Töölepingu seaduse (TLS) § 5 lõike 5 kohaselt säilitab tööandja töölepingu kirjalikku dokumenti selle kehtivuse ajal ning kümme aastat töölepingu lõppemisest arvates.

Tööandja käes olev tööraamat tuleb TLS § 133 järgi anda töötajale töölepingu lõppemisel või esitada tööraamatu andmete registreerimiseks asu- või elukohajärgsesse Sotsiaalkindlustusameti osakonda, kui töötaja pole ühe aasta möödumisel töösuhte lõppemisest seda välja võtnud (TLS § 134).

Varem koostatud isikukaarte ei ole tööandjal TLS § 136 alusel alates 01.07.2009.a. kohustust säilitada.

Rohkem säilitamistähtaegu TLS ei sätesta.
Ettevõtete dokumentide haldusele laienevad ka arhiiviseadus ja isikuandmete kaitse seadus, kuid Tööinspektsioon ei ole pädev neid seadusi selgitama.