Artiklid
- Üksikasjad
Villu Zirnask
Tänavu laekub 900-eurost ehk Eesti keskmise lähedast brutopalka saava inimese teise pensionisamba fondi iga kuu 54 eurot – 18 eurot töötaja palgast ja 36 eurot tema palgalt makstavast sotsiaalmaksust. Kui enne 15. septembrit avaldus esitada, saab 900-eurosele palgale vastava summa aastateks 2014–2017 tõsta 81 eurole. Kas tasub teise sambasse tehtavaid makseid suurendada?
Inimese netopalka vähendab selline samm 1% (ehk 900-eurose brutopalga saajal üheksa eurot kuus). Peale selle väheneb 2% summa, mis läheb esimese samba pensioniõiguse arvestusse (seda vältida ehk 3% + 6% asemel 2% + 4% juurde jääda on võimalik neil inimestel, kes omal ajal ei esitanud avaldust, et 2010. aastal maksete tegemist jätkata.
Üheksa eurot kaob näppude vahelt nii kiiresti, et vastuväide „ma ei saa seda endale lubada” enamiku inimeste puhul kindlasti ei päde. Näiteks suitsetajad (ja neid on rohkem just madalamapalgaliste seas), saavad selle raha hõlpsasti kokku hoida, ostes kuus paar pakki sigarette vähem. Või kes on tajunud, et selle aasta alguses tõusis tema netopalk 0,8%? See tõusis, sest töötaja töötuskindlustusmakse määr langes 2,8%-lt 2,0%-le. Kes ei tajunud, see tajub vaevalt ka kogumispensionimakse üheprotsendist suurenemist. Aga pensionifondi tooks maksete suurendamine kokkuvõttes 1,4 kuupalgaga võrdse summa juurde.
Teine või esimene sammas
Esimese samba pensioniõiguste väärtust, mis teise samba kasuks otsustades veidi väiksemaks jäävad, on keerulisem hinnata. Aastail 2003–2009 oli aeg, kus riiklik vanaduspension väga kiiresti kasvas – 10–20% aastas, sest kiiresti kasvasid ka palgad ja sellest tulenevalt riigi sotsiaalmaksulaekumised. Teise samba fondid ei suutnud vara kaugeltki nii kiiresti kasvatada. Aga buumi järel pensionite kiire peatus ja tänavu 1. aprillist, pärast mullust tugeva majanduskasvuga aastat, tõstis valitsus pensione 5%. Tulevaks aastaks prognoosis sotsiaalministeerium (enne hiljutist majanduskasvu aeglustumise uudist) kuueprotsendist pensioni tõusu. 5–6% ongi ilmselt see kasv, millega pikemas perspektiivis saab arvestada – mõnel aastal tuleb ka rohkem, aga mõnel jälle vähem.
Teise samba fondidest oli viimati rohkem juttu 2009.–2010. aastal, kui paljude inimeste pensioniinvesteeringud kukkusid finantskriisi ja kohaliku masu tõttu miinustesse. Järgnevatel aastatel aga on finantsvarad kallinenud ning praeguseks on kogumispensioni indeksid jõudnud enam-vähem tagasi tasemele, kus nad olid eelmise buumi tipus.
Selle eest, et aastal 2009 ei lastud inimestel isegi omast rahast makseid tavapärases mahus jätkata, võiksid paljud valitsuse peale kurjad olla, sest just tol perioodil sai varasid osta n-ö poole hinnaga. Siis, kui maksed taastati, olid varad, mida pensionifondid ostsid, juba oluliselt kallimad. Võib öelda, et neile pensionikogujatele, kes enne 2020. aastat veel pensionile ei lähe, tuleks kasuks, kui selle aasta lõpus või uue alguses leiaks aset järjekordne ülemaailmne finantskrahh, sest selle järel – aastail 2014–2017 ehk tavapärasest suuremate sissemaksete perioodil – saaksid fondijuhid investeeringuid teha soodsama hinnaga.
2008. aasta oli finantsmaailmas kole küll – räägiti lausa kapitalismi peatsest lõpust –, aga praegu paistab, et see kinnitas hoopis igivana tõe „osta siis, kui veri on tänavatel, ja müü siis, kui fanfaarid puhuvad” paikapidavust.
Rohi inflatsiooni vastu
Märtsi lõpu seisuga oli kogu teise samba sissemaksete aega arvestav kaalutud keskmine kumulatiivne tootlus 13%. Inflatsiooni ületamiseks on sellest paraku olnud vähe – praegu ei ole ükski fondiliik suutnud lüüa tarbijahinnaindeksit.
Selle vea vastu on kaks rohtu. Üks on riskantsemate, suuremat tootlust tõotavate investeeringute tegemine. Praegu on pensionifondidel lubatud aktsiatesse investeerida kuni 75%, aga miks mitte lubada fonde, mis panevad aktsiatesse 100% varast. Jutuks on olnud ka pensioniraha riskikapitalifondidesse lubamine. Kõik see ei ole siiski imerohi, sellega ei tohi liiale minna – näiteks viimase buumi ajal investeerisid fondijuhid inflatsioonist ja palgakasvust parema tootluse saavutamise nimel ka varadesse, mis ei õigustanud ootusi ja tõid hoopis kahju.
Teine rohi on pensioniks säästmise suurendamine, milleks üks väike võimalus nüüd 3% + 6% variandi valimise näol nüüd ees seisab. Levinud ettekääne selle jutu tõrjumiseks on inflatsioon, mis keskpankade rahatrükipoliitika tõttu Euroopas ja Ameerikas kohe lõkkele pidavat lööma. Ei tasu selles nii kindel olla. Näiteks Jaapan on juba 20 aastat igasuguseid võtteid proovinud, et majandust elavdada ja hinnad tõusma saada, aga on endiselt hoopis deflatsiooniga hädas. Kui euroala hinnatõus ükskord kiirenebki, siis tõenäoliselt jääb ta ikkagi ühekohalise arvuga mõõdetavaks. Sellest parema tootluse saavutamine ei ole fondijuhtide jaoks lahendamatu ülesanne.
- Üksikasjad
Üldiselt kehtib põhimõte, et kogumispensioni makse sotsiaalmaksu osa tõstmine vähendab II sambaga liitunu I samba pensioniõigusi.
Näiteks juhul kui inimene saab Eesti keskmist palka ja töötas terve aasta ning ta ei ole liitunud II sambaga, on tema esimese samba aastakoefitsiendiks 1.
Juhul kui ta on liitunud II sambaga, siis tänu sellele, et tema eest makstakse I sambasse vähem sotsiaalmaksu, saab ta aastakoefitsiendiks 1x16%/20%=0,8.
Kui nüüd riik maksaks tema eest II sambasse 4% asemel 6%, siis oleks tema aastakoefitsient 1x14%/20%=0,7.
- Üksikasjad
Nii riik kui ka pangad ootavad, et paarsada tuhat inimest kasvatab oma igakuist andamit teise samba pensionifondi poole võrra. Alates tänasest, 15. maist kuni 15. septembrini võib teise samba pensionisüsteemiga liitunud inimene kirjutada avalduse, et eeloleval neljal aastal oleks tema pensionimaksed poole suuremad.
Sellise avalduse tegemine on vabatahtlik, kuid pole raske arvata, et pankade surve eelolevatel kuudel saab olema üsna suur. Iga teise sambasse laekunud euro tähendab pangale teenustasutulu. Juba makstud raha tagasi võtta pole võimalik, selle väljamakse pensionifondist on sularahas võimalik vaid inimese surma korral.
Pangad ärgitavad maksma
«Pensioniks kogumine on igal juhul vajalik. Kellel on olemas sissetulek ja sellest jätkub raha ka säästmiseks, see võiks ka teise samba kaudu neljal aastal rohkem panustada,» kommenteeris rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna juhataja Siiri Tõniste pressiesindaja vahendusel.
«Kui inimese sissetulek ja kulutused ei võimalda aga üle kahe protsendi panustada, ta kogub juba vabatahtlikult pensioni või omab muid sääste, siis on piirdumine tavalise kaks-pluss-neli protsendi suuruse sissemaksega samuti võimalik,» lisas Tõniste.
SEB Elukindlustuse juht Indrek Holst kinnitas, et kõik teise sambaga liitunud peaksid sissemakseid suurendama. «Meie soovitus on, et pensionimaksete suurendamisega tasub kaasa minna. Kõik, kel võimalik, peaksid sissemakseid suurendama. Eriti aga need inimesed, kes vabatahtlikke makseid ei teinud neil aastail, mil maksed olid peatatud,» lausus ta.
Holst ütles, et pensionisüsteemi kõige suurem häda on see, et me ei anna endale aru, kust peaks tulema raha, millest pensione maksta. «Demograafilise olukorra tõttu väheneb lootus saada raha esimesest sambast, teise samba rahastamiseks on vaja teha aga ettemakseid,» lausus Holst.
Ta lisas, et pensioniraha suunamine teise samba fondi on kasulik otsus, sest sotsiaalmaksu osalise individualiseerimisega väheneb ümberjaotamise negatiivne mõju inimese pensionile.
«Pragmaatiliselt vaadates, mida rohkem inimesed teenivad, seda suurem on võit teise samba kaudu. Siis jääb ümberjagatavat osa tuleviku pensionis vähemaks,» lausus Holst.
Kaks-pluss-neli tähendab siis seda, et inimese palgast läheb kaks protsenti ja riik lisab sotsiaalmaksust veel neli protsenti teise samba fondidesse. Viimaste maht on kasvanud 1,6 miljardi euroni. Probleem on aga selles, et viimase suure finantskriisi tõttu jääb suuremate fondide, eelkõige SEB ja Swedbanki pensionifondide tootlus väiksemaks kui inflatsioon. Teenustasud teenivad pangad pensionivaralt aga ka siis, kui fondi aastatootlus on negatiivne.
Seejuures kelleltki nõu küsida pole. Kuigi pangad on oma pensionireklaame koomale tõmmanud ega luba enam olümpiavõitja Andrus Veerpalu eeskujul külmi kokteile kuumal mererannal, on pensionikoguja selgelt nõrgemas positsioonis kui suured pangad arvuka kontorivõrgu ja reklaamikanalitega. Pangad survestavad koguma rohkem. Finantsinspektsioon ega tarbijakaitse ei nõusta inimesi vabatahtliku makse suurendamise osas.
Pensioniraha on puudu
Valitsus katkestas riigipoolsed maksed teise pensionisambasse 2009. aastal. Külmutatud olid maksed ka 2010, sest riigikassal ei olnud raha. 2011 olid maksed tavapärasest poole väiksemad – riik panustas siis kaks protsenti.
2014–2017 panustab riik aga topelt nendele inimestele, kes keeluaastail olid valmis vabatahtlikult maksma ise kaks protsenti – selliseid inimesi oli üle 200 000. Nemad saavad nüüd riigilt automaatselt kuueprotsendise sissemakse, kuid võivad ka oma panust suurendada kolme protsendini. Peale selle prognoosib rahandusministeerium, et nendest, kes vabatahtlikke makseid ei teinud, umbes 50 000 inimest kirjutab avalduse makse suurendamiseks.
Viimastel aastatel on riikliku pensionikindlustuse puudujääk olnud ligi 300 miljonit eurot, pensionisamba suuremate maksete tõttu väheneb pensionikindlustuseks minev summa aastas veel 50–60 miljoni euro võrra. See raha tuleb riiklike pensionide väljamaksmiseks leida muude tulude arvelt.
Andrus Karnau
- Üksikasjad
Loe, kui palju sul on võimalik pensionifondi rohkem raha koguda, kui makset suurendad.
LHV Varahaldus juhatuse esimees Mihkel Oja
Kuna igakuiselt kõrvale pandav 6% palgast ei ole suure tõenäosusega piisav selleks, et tagada harjumispärane sissetulek pensionipõlves, tasub tõsiselt kaaluda maksete suurendamist kokku 9% peale kõigil, kes plaanivad lähiaastatel sissetulekut saada ja pensioniks kogumisse panustada. Tavaliste investeerimisvõimaluste puhul võtab korraliku tootluse teenimine üldjuhul palju aega, samas pensionifondi investeerimisel kasvavad säästud tänu riigi panusele koheselt mitu korda.
Pensionifondi kogujad, kes esitasid 2009. aastal maksete jätkamise avalduse, saavad riigilt järgnevatel aastatel 6% nagunii. Kuna nende jaoks mõjutaks 3 + 6% avalduse esitamine ainult enda makset, võiks huvi korral kaaluda ka muid investeerimisvõimalusi, näiteks selle ekstra 1% kõrvalepanek III samba pensionifondi. II samba teeb atraktiivseks just riigi poolt lisatav panus.
SEB Elu- ja Pensionikindlustuse juht Indrek Holst
SEB kliendiuuringust selgus, et üle 40% klientidest soovib tegelikult pensioniks säästa rohkem, kui nad seda täna teevad. 26% vastanutest ütlesid, et nad paneksid pensioni jaoks veel täiendavalt kõrvale kuni 5% oma sissetulekutest.
Inimesed tegelikult tunnetavad vajadust säästa ja tuleviku tarbeks koguda, kuid pahatihti leitakse, et igapäevaste kulutuste juures on pea võimatu midagi kõrvale panna. Täiendav 1% lisamine II sambasse ei halvenda oluliselt inimese praegust eluolu, kuid 9%-line sissemakse nelja aasta jooksul annab tulevikus olulise rahalise võidu.
Oletame, et meil on Eesti keskmist netopalka (711 eurot) saav inimene ja tootluse ootus antud neljaks aastaks on 3,5% (Pensionifondide pikaajaliseks keskmiseks tootluseks on SEB Varahalduse investeerimismeeskonna poolt läbiviidud analüüsi põhjal 3,5% aastas, mis põhineb erinevate varaklasside keskmisel liikumisel pikemal perioodil.) Sellisel juhul on makse ühes kuus, mil ta avaldust ei esita, 18 eurot. Avalduse esitamisel on 27 eurot. Eeldatav kogutav summa 2017. aastaks avaldust esitamata on 2771 eurot. Avaldust esitades 4156 eurot. Vahe on 1385 eurot.
- Üksikasjad
Mida vanem on inimene ja mida suurem on tema keskmine palk, seda suurem on teise samba pensionimaksete suurendamise positiivne mõju.
Kuigi üks protsent palgast näib olevat tühine summa, siis tasub igal juhul kaaluda otsust. Eriti siis, kui palk on niigi väike. Teine sammas on kasulik ennekõike kõrgemapalgalistele inimestele. Mida suurem on inimese palk, seda mõistlikum on kasvatada vabatahtlikult teise samba makseid.
Riiklik pension on praegu pisut üle 300 euro, mis on umbes 40 protsenti keskmisest palgast. Kui võtta aluseks eeldus, et riik tagab koos esimese ja teise sambaga 40 protsenti viimasest palgast, siis peaks esimese samba pension tagama niikuinii minimaalse nõutava sissetulekumäära.
Kuigi pankurid räägivad, et inimesed säästavad vähe ja vanaduspõlvele ei mõtle ning soovitavad kõigil sissemakset teise sambasse kasvatada, siis pigem on mõistlik teha seda neil, kelle palk ületab riigi keskmist.
Swedbanki arvutuste järgi kasvab näiteks inimesel, kel viis aastat jäänud pensionini, sissemakstud summa 40 protsenti. Kui praegu koguks ta pensionivarasse 3,6 kuupalka, siis 3 pluss kuus sissemakse korral 5 kuupalka.
Arvestuse aluseks on keskmine Swedbanki pensionifondi klient.
38-aastasel inimesel, kel koguda jäänud veel 25 aastat kasvatab maksete suurendamine sissemakstud summat 8 protsenti. Swedbanki arvutuste järgi suurendamata koguks inimene 18, makseid suurendades aga 19,4 kuupalka.
Teise samba pensionimakseid on võimalik suurendada aastail 2014-2017. Kui tavaliselt maksab inimene 2, siis nüüd saab vabatahtlikult kasvatada panust 3 protsendini. Sel juhul maksab riik 4 protsendi asemel 6.
Kõikidel, kes vabatahtlikult tasusid pensionimakseid 2010 ja 2011, kasvab riigipoolne panus automaatselt 4-lt 6-le.
Andrus Karnau
Lehekülg 1142 / 1652
- Sa oled siin:
-
Pealeht
- Palk.ee