Üksikasjad

Avaldatud: 04 november 2008

• AVALIKU TEENISTUSE SEADUS
• Eesti Päevaleht

Helve Toomla
jurist

•• Kes on abiteenistuja ja mille poolest erineb ta teenistujast ja ametnikust?

Abiteenistuja mõiste antakse avaliku teenistuse seaduses (ATS) – see on ametiasutuse koosseisus ettenähtud abiteenistuskohale töölepingu alusel võetud tehniline töötaja. Ametiasutuseks on seejuures riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvest finantseeritav asutus, kelle üles­andeks on avaliku võimu teostamine. Riigi ametiasutused on näiteks ministeeriumid, ametid, inspektsioonid, riigikontroll, kohtud jne. Kohaliku omavalitsuse ametiasutused on valla- ja linnavolikogu kantseleid, valla- ja linnavalitsused jne. Nende asutuste töötajaid nimetatakse seaduse kohaselt teenistujateks.

Teenistujad jagunevad ametnikeks, abiteenistujateks ja koosseisuvälisteks teenistujateks. Ametnikega töölepinguid ei sõlmita, asutuste juhid nimetavad nad ametisse ja nende töösuhteid reguleerib ATS. Abiteenistuja töötab töölepingu alusel ja tema suhtes kehtib eelkõige töölepinguseadus, mõnes osas ka ATS. Riigi ametiasutuse abiteenistujate ametinimetused on kehtestatud seadusega. Nendeks on näiteks sekretär, elektrik, autojuht, koristaja, valvur jne.

Üksikasjad

Avaldatud: 29 Oktoober 2008

• TÖÖTUSKINDLUSTUSE SEADUS
• Äripäev

Kristina Traks

Kümnetel tuhandetel väikeettevõtetel pole inimeste koondamise korral töötukassalt võimalik raha saada, sest kollektiivse koondamise hüvitise saamiseks tuleb koondada vähemalt viis töötajat.

Standardi juhi ja Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu esimehe Enn Veskimägi arvates on praegune olukord töötukassast makstavate koondamishüvitiste asjus absurdne. "Maksavad ju kõik töötuskindlustusmakseid, aga väikefirmadel pole koondamise korral mingit tuge töötukassast loota," ütles ta. "See olukord, mis praegu valitseb, on väikefirmade suhtes ebaõiglane."

Kogu artiklit saab lugeda Äripäevast aadressilt http://www.aripaev.ee/4119/uud_uudidx_411910.html (originaalartikli viitelt).

Üksikasjad

Avaldatud: 04 november 2008

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Eve Kruuse

Kuigi töö lõppemise korral on tööandja kohustatud inimese koondama, üritab mõni firma kasutada odavamaid töölepingu lõpetamise võimalusi. Kirjeldame mõningaid olukordi, kuhu võib sattuda inimene, kellele tema tööandja ei taha seadusega ette nähtud koondamishüvitist maksta.

Esita ise lahkumisavaldus

Tööandja ütles alluvale, et tööd ei ole ja ilmselt enam ei tulegi, mistõttu firma tegevus tuleb lõpetada. Ta tegi töötajale ettepaneku kirjutada lahkumisavalduse, viimane aga ütles, et soovib siiski ametlikku koondamist. Paari päeva pärast teatas tööandja, et koondada ta ei saa, kui aga inimene kirjutab ise lahkumisavalduse, saab ta 5000 krooni preemiat heade töötulemuste eest. Töötaja kirjutaski lahkumisavalduse ning kaotas seetõttu koondamisraha ja õiguse saada töötuskindlustust, mille suurus on 50 protsenti keskmisest palgast ja mida makstakse kuni saja päeva ulatuses.

Kui töötaja on allunud tööandja survele ja kirjutanud lahkumisavalduse, ei saa ta sellest hiljem loobuda, selgitab tööinspektsiooni töösuhete osakonna juhataja Niina Siitam. Avalduse võib tühiseks tunnistada ainult kohus, kui on tõestatud, et ähvardamine tõepoolest aset leidis.

«Soovitan sellistes olukordades olla võimalikult sirge seljaga ja mitte alluda tööandja survele või meelitustele,» ütleb Siitam. Sageli öeldakse töötajale, et lõpetame töölepingu poolte kokkuleppel, ja pakutakse mingit rahasummat. Siitami sõnul varitseb sel juhul oht, et tööandja jätab oma lubaduse lihtsalt täitmata. Kui inimene tahab olla kindel, et ta saab kokkulepitud summa kätte, peaks ta nõudma tööandjalt kirjalikku ettepanekut lahkuda poolte kokkuleppel, kuhu ühtlasi märgitaks väljamakstava summa suurus. Selle paberi alusel saab töötaja hiljem vajadusel pöörduda töövaidluskomisjoni.

---------------------------------------------

Väljamõeldud süü

Kui töötaja ei nõustu avaldust kirjutama, süüdistab tööandja teda milleski ning töösuhe lõpetatakse distsiplinaarkaristusega. Siitami jutu järgi on mitu tööandjat pöördunud tema poole täiesti varjamatult küsimusega, et kui nad tahavad töötajast niisama, ilma koondamiseta lahti saada, siis mitu karistust peab talle olema enne määratud, et võiks teda süülise käitumise pärast vallandada.

«Pole olemas tööandjat, kes ei leiaks hea tahtmise puhul töötajal mingit süüd,» tõdeb Siitam. Töölepingu selline lõpetamine eeldab aga dokumentide kogumist, tõendamist, töötajalt seletuse võtmist, karistuskäskkirja vormistamist jne, aga seda kõike tööandja tegelikult teha ei taha.

Töötaja on sellises olukorras paraku kaitsetu, ta saab tööandja otsust vaidlustada alles pärast töölepingu lõpetamist. Kui inimene leiab, et karistus oli välja mõeldud või süütegu, isegi kui ta selle tegi, üsna tühine, on tal hiljem õigus vaidlustada karistuse määramine ja nõuda selle tühistamist töövaidluskomisjonis või kohtus.

Töövaidluskomisjonis õigust saades on inimese valik, kas ta tahab tööle ennistamist või töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitist kuni kuue kuu palga ulatuses. Sel juhul aga tunnistatakse tööleping lõppenuks töötaja soovil ja see tähendab, et tal pole õigust saada töötuskindlustust.

---------------------------------------------

Sunnitakse tööl käima, kuigi tööd ei ole

Siitami sõnul pole ka harvad juhtumid, kui töötajat, keda ei taheta koondada, sunnitakse tööl käima ja töökohal istuma, vaatamata sellele, et tööd talle anda ei ole. Nii kestab see päevast päeva ja isegi nädalast nädalasse. Muidugi annab inimene sellises olukorras sageli alla ja tööandja on saavutanud oma eesmärgi.

---------------------------------------------

Väikelinna sündroom

Kui inimene pole nõus vaatamata tööandja survele lahkumisavaldust esitama, ähvardab viimane tal elu kibedaks teha. «Kui sa avaldust ei kirjuta, lähed siit niiviisi, et sind ei võta enam keegi tööle. Ma tunnen siin lähikonnas kõiki tööandjaid, helistan neile ja ütlen, et sind tööle ei võetaks,» kirjeldab Siitam tööandjate sagedast ähvardust.

---------------------------------------------

Füüsiline vägivald

Siitamile on räägitud sedagi, et mõni tööandja on töötajat ähvardanud, näiteks füüsilise vägivallaga, või siis tema pereliikmeid – umbes nii, et ma tean küll, kus su naine töötab või millises lasteaias laps käib. Koguni nii kaugele on mindud, et kahjustatakse teise inimese vara. «Minu praktikas pole vägivallaähvardusi täide viidud, tegu on olnud rohkem psüühilise mõjutamisega,» nendib Siitam.

Üksikasjad

Avaldatud: 28 Oktoober 2008

• Eesti Päevaleht

Taimi Elenurm
tööpsühholoog

Lugeja kirjutab: „Tõsiselt mõtlevates firmades on töösuhte lõpetamise korral rutiiniks blokeerida esmalt töötaja ligipääsuõigused (e-kirjadele, andmebaasile, intranetile jne - toim), alles seejärel teatada, milles on asi. Põhjenduseks on see, et töötajal poleks võimalust esmases emotsioonide tulvas midagi kahjulikku korda saata.” www.epl.ee, 16. september

In­fo­ka­na­li­te sul­ge­mi­ne on tõlgen­da­tav ag­res­siiv­su­se ja umbu­sal­du­se­na. Sel­le mõju võib võrrel­da pe­re­su­he­te­ga, mil­les üks kaa­sa va­he­tab et­te tea­ta­ma­ta ühi­se elu­ruu­mi lu­ku. Nii jõuli­ne käi­tu­mi­ne kut­sub esi­le vas­tu­reakt­sioo­ni.

Jä­re­li­kult pea­vad and­me­baa­si­de sul­ge­mi­se põhju­sed ole­ma kaa­lu­kad: ta­sub hin­na­ta, kas töö­ta­ja­pool­ne tö­öand­ja kah­jus­ta­mi­se oht on ik­ka pii­sa­valt suur ja tõen­äo­li­ne. Sel­list prak­ti­kat on ra­ken­da­tud olu­li­se­le in­fo­le juur­depää­su oma­nud töö­ta­ja­te ehk juht­kon­na ja tipps­pet­sia­lis­ti­de­ga töö­suh­te lõpe­ta­mi­se kor­ral. Se­da ka­su­ta­ti laie­malt sa­jan­di­va­he­tu­sel, kui ta­ju­ti oh­tu, et mõni müügi­mees ta­hab se­ni­se tö­öand­ja klien­di­baa­si­le tu­gi­ne­des oma fir­mat asu­ta­da.

Kom­men­tee­ri­ja on üsna täp­selt ava­nud in­fo­ka­na­li­te sul­ge­mi­se psühho­loo­gia. Oo­ta­ma­tu eba­meel­div tea­de val­lan­dab mõnes ini­me­ses es­malt ei­tu­se („see po­le võima­lik, mi­nu­ga nii et teh­ta”) ja seejä­rel vi­ha („ma nei­le veel näi­tan”). Ena­mik ini­me­si ta­jub jõudu­de va­he­kor­da adek­vaat­selt ja en­dast suu­re­mat (loe: tö­öand­jat) ründa­ma ei ki­pu. Küll aga võib se­da et­te tul­la väi­ke­fir­mas või isik­li­ke ja töö­su­he­te lä­bipõimu­mi­se kor­ral, näi­teks se­nis­te sõpra­de va­hel. Pi­ke­ma töö­suh­te jook­sul on sel­geks saa­dud, mil­li­sed on ühe­le või tei­se­le ini­me­se­le ise­loo­mu­li­kud st­res­si­reakt­sioo­nid, mistõttu in­fo­baa­si­de sul­ge­mi­se ot­sus te­hak­se pi­gem isi­kust ja suh­test, mit­te ame­tist või or­ga­ni­sat­sioo­ni ta­va­dest läh­tu­des. Õi­gus­ta­tud po­le kind­las­ti kõigi and­me­baa­si­de sul­ge­mi­ne.

Vää­ri­ka töö­suh­te kor­ral rää­gi­vad poo­led lä­bi, mil­le­ga töö­ta­ja vii­ma­se töö­tun­ni­ni te­ge­leb ja mil­list in­fot ta va­jab.

Olen ol­nud tun­nis­ta­jaks ju­hi ütlu­se­le: „Vaa­ta üle, mi­da saad edas­pi­di ka­su­ta­da, ja tee koo­piad”. Sel­li­ne suh­tu­mi­ne jät­tis tun­de, et töö­ta­jat usal­da­ti, ning lõi võima­lu­se au­salt kok­ku lep­pi­da, kui­das in­fot edas­pi­di ka­su­ta­tak­se.