Artiklid
- Üksikasjad
Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja Liina Kanteri sõnul võib eeldada, et naised tajuvad, et elus edasijõudmiseks on kõrghariduse omandamine nende jaoks kriitilise tähtsusega, kuid meeste puhul see seni veel tingimata nii ei ole.
Eestis on Eurostati andmetel kõrgharidusega 28 protsenti meestest ning 50 protsenti naistest, mis on teiste Euroopa riikide võrdluses suurim erinevus. Postimees uuris, mida arvab neist arvudest sotsiaalministeerium, kus on soolise võrdõiguslikkuse osakond. Küsimustele vastas kirjalikult osakonna juhataja Liina Kanter.
Kuidas Teie sellele vaatate, et Eestis on meeste ja naiste käärid hariduses nii suured?
Suured erinevused naiste ja meeste olukorras on probleemiks kõigis valdkondades, kus neid esineb, sh haridusvaldkonnas. Erinevus ühes valdkonnas tähistab või põhjustab erinevust või ebavõrdsust ka teistes valdkondades. Näiteks erinevused hariduses on tihedalt seotud erinevuste ja ka ebavõrdsusega tööturul.
Keskharidusega mees teenib sama palju või kohati isegi enam kui kõrgharidusega naine.
Tööturu horisontaalne ja vertikaalne sooline segregatsioon mõjutab tugevalt vaesuse feminiseerumist Eestis, mis on ühtlasi Euroopa Liidu suurim. 2010. aastal oli Eestis ametialade soolise segregatsiooni määr 30,7 protsenti ning tegevusalade soolise segregatsiooni määr 25,7 protsenti.
Nii oli statistikaameti andmetel näiteks 2012. aastal 26,9 protsenti hõives olevatest meestest hõivatud oskustöötajate ja käsitööliste ametiala pearühmas (naistest vaid 3,3 protsenti), samas kui naistest oli 26,4 protsenti hõivatud tippspetsialistidena (meestest 12 protsenti).
Tegevusalati saab välja tuua, et näiteks ehituses oli 2012. aastal hõivatud 17,4 protsenti kõigist hõives olevatest meestest ning vaid 1,6 protsenti naistest. Seevastu hariduses oli hõivatud 16,3 protsenti kõigist hõives olevatest naistest ning vaid 3,7 protsenti meestest.
Traditsioonilistest soorolliootustest lähtumine kitsendab noorte eri- ka kutsealade valikuid, mis peegelduvad hilisemas tööelus. Kuid ka sooliselt segregeerunud tööturg mõjutab omakorda noorte elukutse- ja karjäärivalikuid. Seetõttu mõjuvad traditsioonilised ootused ebasoodsalt nii õppivale kui töötavale elanikkonnale ja ühiskonna heaolule laiemalt.
2011. aastal Eesti Rakendusuuringute Keskuse CENTAR läbi viidud uurimuses õpingute ebaõnnestumise kulude kohta Eestis vaadeldi erinevaid haridustasemeid saavutanud naiste ja meeste olukorda tööturul, tervisenäitajaid, töötust, sotsiaaltoetuste saamist, aga ka näiteks seoses kuritegevusega.
Analüüsi kohaselt on näiteks tervise paranemisest saadav keskhariduse omandamisest tulenev tulu meestel suurem kui naistel – nende puhul on see võrreldav kõrghariduse omandamisest saadava tervisetuluga.
Ebapiisava haridusega kaasnevad kulud indiviidile on saamata jääv tulu seoses madalama palga ning väiksema töötamise tõenäosusega, aga ka kehvemad tervise näitajad. Rahalised kulud riigile on näiteks saamata jäävad maksutulud ning suuremad kulud sotsiaaltoetustele, laiemad ühiskondlikud kulud näiteks rohkem kuritegevust ja väiksem osalus kodanikuühiskonnas.
Mida peaks Teie hinnangul tegema, et seda vahet vähendada?
Hariduse valdkonnas olukorra muutmiseks tuleb alustada juba alusharidusest. Tähelepanu tuleb pöörata nii õppe sisule kui meetoditele ja seda kõigil hariduse astmetel.
Soolise võrdõiguslikkuse edendamisega alushariduses on seni Eestis tegeletud peamiselt projektipõhiselt, oluline roll on selles olnud mittetulundusühendustel. Mitmeid projekte on ellu viinud näiteks Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, samuti Eesti Naisteühenduste Ümarlaud.
Tähtis on ka soopõhise statistika olemasolu, mille abil on võimalik hinnata, kas naiste ja meeste olukorras on konkreetses valdkonnas erinevusi. Erinevuste tuvastamisel on vajalik analüüsida selle põhjuseid ning vajaduse korral rakendada meetmeid olukorra muutmiseks.
Ka soolise võrdõiguslikkuse seadus näeb ette, et poliitikaid planeerides, ellu viies ja hinnates peab lähtuma naiste ja meeste erinevatest vajadustest ja ühiskondlikust staatusest ning arvestama, kuidas meetmed mõjutavad naiste ja meeste olukorda ühiskonnas. Seadus kohustab asutusi muutma ka tingimusi ja asjaolusid, mis takistavad soolise võrdõiguslikkuse saavutamist.
Miks on Teie hinnangul see vahe Eestis nii suur?
Üheks võimalikuks põhjuseks võivad olla ühiskonnas levinud soostereotüübid, mis mõjutavad nii täiskasvanute ootuseid laste ja noorte käitumisele ja seeläbi ka noorte endi käitumist kui ka noorte väärtushinnanguid.
Näiteks 2008. aastal Eesti Noorsoo Instituudi läbi viidud Tallinna õppurite haridus- ja tööväärtuste uurimus näitas, et poisid hindasid tüdrukutest enam töötamist raha teenimiseks ning ettevõtluse ja äriga tegelemist, samas tüdrukud hindasid poistest rohkem muuhulgas õppimist, kuid ka vabatahtlikku tegevust ja ühiskondlikku aktiivsust.
Seega võib üheks põhjuseks olla see, et poisid soovivad kiiremini alustada tööeluga ning ei pea niivõrd vajalikuks hariduse omandamist.
Samas selgus näiteks Eesti Rakendusuuringute Keskuse CentAR 2011. aastal läbiviidud uurimusest õpingute ebaõnnestumise kulude kohta Eestis, et kogu elu tööl käiv keskmine keskharidusega naine teenib keskmise põhiharidusega naisega võrreldes 10 protsenti rohkem (mees 4 protsenti rohkem) ning kõrghariduse puhul on suhteline palgavõit keskmiselt enam kui 30 protsenti.
Samas teenis keskharidusega mees kas sama palju või kohati isegi enam kui kõrgharidusega naine.
Kõrgharidus oli naistele meestest olulisemaks ka hõives olemise tõenäosuse suurendamiseks. Nii oli perioodil 2002-2009 25-60-aastastest keskharidusega naistest hõivatud 72 protsenti, meestest aga 81 protsenti.
Kõrghariduse olemasolu tõstis naiste puhul hõive vaid ühe protsendipunkti võrra kõrgemaks keskharidusega meestest (82 protsenti). Kõrgharidusega meestest oli hõivatud 89 protsenti.
Seega võib ka eeldada, et naised tajuvad, et selleks, elus edasi jõuda, on kõrghariduse omandamine nende jaoks kriitilise tähtsusega. Meeste puhul see seni veel tingimata nii ei ole.
Madis Filippov
- Üksikasjad
Imbi Ernits-Kaljuste
Eesti Tööandjate keskliidu kommunikatsioonijuht Imbi Ernits-Kaljuste juhib Tööandjate keskliidu kodulehel avaldatud artiklis tähelepanu sellele, et soolise palgalõhe temaatika juures peaks rääkima ka palgaootuste lõhest.
Eesti paistab rahvusvahelises statistikas silma suure palgalõhega, mille põhjustele uuringud pole suutnud rahuldavat selgitust anda – ametiala, tegevusala, hariduse ja tööaja erinevustega on võimalik ära seletada vaid 15 protsenti meeste ja naiste palgaerinevusest. Samal ajal näitab statistika, et Eestis naised küsivadki 29 protsendi võrra madalamat töötasu ja nende tööturul saadav palk vastab seega täielikult nende madalale palgaootusele. Palgaootuste lõhest on uurijad suutnud ära põhjendada 14 protsenti.
Töötute meeste palgasoovid ületavad töötute naiste palganõudmisi mitu korda, ilmneb statistikaameti andmetest. CV-Online-i palgaootuse analüüsist selgus, et meeste palgaootused on naiste omadest keskmiselt 45 protsenti kõrgemad. Lõhe palgaootustes joonistub välja juba noorukieas – neiude palgaootused on ligi veerandi võrra madalamad kui eakaaslastest noormeestel. Vahetult pärast haridustee lõpetamist on naiste palgad 18 protsenti madalamad kui meestel.
Tööandjate keskliit võrdles palgaootusi 2012. aasta sügiseses palgauuringus ja leidis, et naiste palgaootused on madalamad kõikidel ametialadel. Palgauuringute juhi Kadri Seedri arvates on tegemist teistsuguse tööturu käitumise strateegiaga.
«Ei taheta nii palju konkureerida, võimalik, et sinna on sisse peidetud ka osalist tööaega või tööaja paindlikkust. Võimalust ära käia, haigeks jääda, haigeid lapsi põetada. See peegeldab pigem seda, kuidas on rollid peredes jaotatud,» põhjendas Seeder ja lisas, et võib-olla peaks kogu naiste-meeste temaatikat teise nurga alt vaatama.
Tööelu koormus on sujuvalt lükatud meeste peale ja Seedri arvates ei taha naised koduse direktori positsiooni käest anda. «Keeruline on seda vastutust jagada. Kodu ja pereelu traditsiooniline jaotus peegeldub tööelus, mitte vastupidi. Tööandjal on väga keeruline peretraditsioone muutma minna.»
Meeste-naiste palgataotlused taastoodavad selgelt olemasolevaid palgavahesid, nähtub ka Sotsiaalministeeriumi poliitikaanalüüsist «Sooline ebavõrdsus: hoiakud ja olukord Eestis». Meeste kõrgemad palgaootused ja tööturu segregatsioon (tööde jagunemine meeste- ja naistetöödeks), mis toetab naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist, soosivad edaspidigi palgaerinevuste püsimist, leitakse järeldustes.
Analüüsi kohaselt on meeste seas oluliselt rohkem neid, kes nõustuksid vaid sellise uue tööga, mille palk ületab märkimisväärselt olemasolevat palka. Neil inimestel, kellel on märkimisväärsed eelised palgaväljavaadete osas (haridus, suhteliselt kõrge palk), on ka oluliselt kõrgem reservatsioonipalk (madalaim töötasu, mille eest nõustutakse töötama). Ilmselt ei ole lähitulevikus loota erilisi muutusi meeste-naiste palgasuhtes, kuna naised hindavad ennast oluliselt madalamalt, leiavad analüütikud.
Eestis on turumajandus, mitte plaanimajandus – keegi pole kusagil öelnud, et naiste palk peaks olema madalam. Naised hinnaku end ise rohkem, ärgu müügu end tööturul odavalt. Statistika kohaselt on palgalõhe suurem riikides, kus naiste tööhõive on kõrgem ja nende surve tööturule suurem, samal ajal on naistele sobivatele töökohtadele suurem konkurents.
Naiste töökohad paiknevad tööturu stabiilsemas osas, kus töö püsiv iseloom lubab üle elada ka kehvad ajad. Paljude naiste töö teenib ühiskondlikke huve. Mehed töötavad rohkem suurema riskiga sektorites, kus palgad muutuvad rohkem – buumi ajal tõusevad lakke –, aga kriisiaegadel kaovad sellised töökohad üldse. Majanduskriisi ajal ja selle järel on Eesti naised leidnud kiiremini töö kui mehed, kriisieelselt oli see vastupidi. Seletuseks võivad olla naiste madalamad reservatsioonipalgad.
- Üksikasjad
Kaire Talviste
Tööandja lubab konkurentsivõimelist palka, ent jätab selle suuruse sageli saladuseks konkursilgi.
„Ma võib-olla ei hakkakski pooltesse kohtadesse kandideerima, kui teaks, millist ebainimlikku palka nad plaanivad maksta. Hoiaks nii enda kui ka kuulutaja aega kokku! Olen saanud tööpakkumise, kus kiideti end taevani; kui küsisin palgataset, siis öeldi, et see avalikustatakse siis, kui on jäänud kolm viimast sõelale. Olin kolme viimase seas ja no ma tõesti ei oleks iial seda kammajaad läbi teinud, kui oleks seda arvu kohe alguses näinud,” kirjutab Triin Mäe CV-Online’i Facebooki leheküljel korraldatud kampaania kommentaariks.
Kõigile tööturgu puudutavatele küsimustele vastust lubanud kampaanias uuritigi personalifirmalt valdavalt palkade kohta: millised on adekvaatsed palgaootused, keskmised tasud kindlates valdkondades ning miks ometi on Eestis töötasu enamasti kuni konkursi lõpuni suur saladus.
„See on tegelikult töötaja suhtes ebaaus võte. Tööandja on peas välja mõelnud mingi summa, millega ta võiks sellele kohale töötaja leida. Kandidaadid saadavad CV-sid, käivad eelvoorus, teises voorus ja võib-olla alles kolmandas öeldakse, et tead, meie saame palka pakkuda nii palju. Enamasti on see oodatust väga palju väiksem. Kas tööandja loodab, et äkki leiab väga hea spetsialisti alla turuhinna?” arutleb Meelis Muru.
Nurinaks on põhjust, sest kindla palgasumma või selle vahemiku toovad tööpakkumiskuulutustes esile väga vähesed tööandjad. Sageli ei tee seda ka riigiasutused, kus võimalused on eelarvega piiratud. Nõnda ongi tööle kandideerija juba eos ebakindel, sest liiga suure palgasoovi korral ei osutu ta valituks, liiga vähe küsides võib aga jääda valimata enda alaväärtustamise pärast.
Kogu artiklit saab lugeda Eesti Päevalehe paberlehest või digitaalsest ajalehest vastavalt ostetud lugemisõigusele.
- Üksikasjad
Kas tõesti on palgaolud oluliselt halvenenud?
Kirjutavas ajakirjanduses on viimastel kuudel maad võtnud arutelu palkadest. Peamisteks märksõnadeks on minu silmis saanud ebavõrdsus, ettevõtjate ahnus, ettevõtjate saamatus pakkuda töötajatele väärilist palka jne. Jääb mulje, justkui Eestis oleks masust alates midagi oluliselt vales suunas liikuma hakanud.
Pean tunnistama, et sellist käsitlust lugedes on ka mind aeg-ajalt kahtluseuss närinud – äkki tõesti on olukord Eestis viimaste aastatega oluliselt halvemaks läinud? Erinevalt paljudest emotsionaalsetest kirjutajatest otsustasin enne arvamuse avaldamist konsulteerida statistikaga ehk isikliku piiratud tunnetuse asemel tugineda üle-eestilistele faktidele.
Hüpotees nr 1: Eesti üldine palgatase on ebaõiglaselt madal
Ebaõiglaselt madal siin kontekstis tähendab, et palgad on viimastel aastatel tõusnud (oluliselt) aeglasemalt, kui üldine majandusareng seda võimaldaks. Väidet on üpris hõlbus kontrollida. Selleks piisab laias laastus sisemajanduse kogutoodangu (SKT) inimese kohta ning keskmise palga muutuste võrdlemisest.
Arvud näitavad, et kuni masuni tõusid palgad majanduse üldise kasvuga küllalt käsikäes. Masu tõi kaasa aga SKT tugeva languse ning muidugi ka töötuse tõusu. Samal ajal jäi palgatase küllalt muutumatuks. Pärast mulli lõhkemist on majandus õnneks taas kasvule pöördunud, kuid pole siiani veel palkade üldisele tasemele järele jõudnud. Sellest tulenedes tasuks küsida: mille arvelt peaks palku õigupoolest tõstma? Ja veel nii, et töötuse määr seetõttu taas üles ei roniks? Siit jõuame järgmise hüpoteesi juurde.
Hüpotees 2: Eesti ettevõtjad on kasumiahned ja seetõttu ei ole nõus kasumi arvel palkasid tõstma
Seda, kas kasumid on „liiga suured” ja/või palgad „liiga väikesed”, saab vaadata selle järgi, kuidas nende osakaalud on SKT-s ajas muutunud. Vaadates eelmiste aastate seisu, on selgelt näha, et majandusbuumi lõppedes 2008–2009 langesid ettevõtete kasumid kiiresti ning kasumi osakaal SKT-st pole siiani krahhieelsele tasemele naasnud. Palkade osakaal on aga säilinud krahhieelsel tasemel.
Tasub juhtida tähelepanu, et pärast masu on tõusnud just nimelt maksude osakaal, mis näitab, et riik on senisest suurema osa SKT-st võtnud n-ö ümberjagamiseks. Samuti on tõusnud põhivara kulumi osakaal, mis näitab, et ettevõtete investeeringute tase on olnud küllalt kõrge (ettevõtjad pole kasumit niisama taskusse pannud, vaid selle tagasi ettevõtlusse investeerinud). Miski aga ei viita sellele, justkui oleks praegune palkade osakaal SKT-st „liiga madal” või ettevõtete kasumite osakaal „liiga kõrge”.
Hüpotees 3: „keelustame” madalapalgalised töökohad, siis hakkab Eesti majandus kiiresti kasvama
Juba oma olemuselt on tegemist käsitlusega, mis ei vasta ühelegi tõsiseltvõetavale majandusteooriale. Käsitluse aluseks on justkui arusaam, et Eesti majandus pole viimastel aastatel piisava kiirusega kasvanud (väited stiilis „kui ettevõte ei suuda piisavalt kiiresti piisavalt kõrget lisandväärtust toota, et kõigile töötajatele senisest oluliselt kõrgemat palka maksta, siis peabki ta pankrotti minema”).
Eurostati andmed näitavad, et Eesti majanduskasv on pärast masu olnud kiirem kui ülejäänud Euroopa Liidus ja euroalal keskmiselt. Kui vaadata viimase kolme aasta majanduskasvu (2010–2012), on Eesti majanduskasv olnud Euroopa Liidus konkurentsitult suurim! Seda arvestades on raske mõista, kuidas saab Eesti majanduse taastumist pärast masu liiga aeglaseks pidada. Eeldada, et seda oleks võimalik veel kuidagi regulatiivsete meetmetega forsseerida, tundub üha võimatum.
Hüpotees 4: keskmine palgatase petab, maad on võtnud kohutav ebavõrdsus
Statistikaamet mõõdab leibkonnaliikmete ebavõrdsust kvintiilide suhte kordajaga (mitu korda rohkem palka saavad enim teenivad 20% inimestest kõige vähem teenivast 20%-st) ja Gini koefitsiendiga (väljendab võrdsust skaalal nullist üheni, kus null tähistab, et kõigi inimeste sissetulek on võrdne, ja üks tähistab, et sissetulek on ainult ühel isikul ning ülejäänutel see puudub).
Viimased andmed pärinevad praegu 2011. aastast ja selle seisuga on näha, et ebavõrdsuse näitajad on mõnevõrra tõusnud. Kuid siin tuleks silmas pidada siiski vähemasti kaht aspekti. Esiteks, võrreldes 2000-ndate ebavõrdsuse vähenemisega on viimase paari aasta negatiivsed arengud olnud tagasihoidlikud – ebavõrdsuse tõus pole kindlasti olnud katastroofiline. Teiseks, majandusbuumi tipus oli Eesti palgastruktuur muutunud jätkusuutmatuks – näiteks vastava hariduse ja väljaõppeta lihttöölised said kinnisvarabuumi toel nõuda ehitusel väga kõrget töötasu – ja selline olukord lihtsalt ei saanud jätkuda.
Seega pole käsitlustel massilistest ebaväärilistest ja ebaõiglaselt madalatest palkadest faktipõhist alust. Loomulikult vajab ühiskond seisukohtade paljusust, kuid need seisukohad peavad olema argumenteeritud ning põhinema faktidel, mitte irratsionaalsetel hirmudel, isiklikul kadedusel üksikute kõrgepalgaliste vastu, klassivihal või millelgi muul destruktiivsel.
Priit Roosimägi,
majandusanalüütik
- Üksikasjad
Delfi Majandus
Riigikantselei saatis esmaspäeval kooskõlastusringile valitsuse määruse, mis kehtestab avaliku sektori tippjuhtidele ühtsed nõuded ning loob tippjuhikandidaatide registri.
Määrusega kehtestatakse ministeeriumi kantslerile ja asekantslerile, riigikantselei direktorile, ameti, inspektsiooni ja häirekeskuse peadirektorile ning riigiarhivaarile esitatavad nõuded, nende värbamise ja valiku ning arendamise ja hindamise kord. Kokku on määrusega hõlmatud 95 tippjuhi ametikohta, vahendas BNS.
Tippjuhi puhul on nõutavaks hariduseks magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon. Juhtimiskogemust peab tippjuhil sõltuvalt ametikohast olema kas kolm või viis aastat.
Määruse kohaselt peab tippjuht inglise keelt mõistma ja rääkima vähemalt C1- ning kirjutama vähemalt B2-tasemel, teist võõrkeelt mõistma ja rääkima vähemalt B2- ning kirjutama vähemalt B1-tasemel.
Teise võõrkeelena sätestatakse vene, saksa või prantsuse keele oskuse nõue. Eesti keele oskust nõutakse kõigilt kõrgematelt riigiametnikelt vähemalt C1-tasemel.
Kehtiva korra kohaselt nõutakse tippjuhilt kas ühe võõrkeele oskust kõrgtasemel või kahe võõrkeele oskust kesktasemel. Senisest kõrgemate nõuete esitamine tippjuhi keeleoskusele on määruse seletuskirja kohaselt põhjendatud Eesti ees seisvate väljakutsetega olla arvestatavaks partneriks rahvusvahelises koostöös ja viia 2018. aastal edukalt läbi Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine.
Määruses kehtestatud üldise reegli kohaselt täidetakse vaba tippjuhi ametikoht avaliku konkursi korras. Samas võib ministeeriumi kantsleri teenistusse võtta ka konkursita.
Konkursita saab tööle võtta ka välisministeeriumi asekantsleri, politsei ja piirivalveameti peadirektori, päästeameti peadirektori ja häirekeskuse peadirektori. Samuti kaitsepolitseiameti ja teabeameti peadirektorid.
Määruse kohaselt peab vähemalt kord kahe aasta jooksul toimuma tippjuhi hindamine, millele järgneb arenguvestlus vahetu ülemusega. Tippjuhi hindamist korraldab riigikantselei juures tegutsev tippjuhtide kompetentsikeskus.
Lisaks kehtestab määrus tippjuhikandidaatide arvestuse pidamise korra, mille eesmärk on seletuskirja kohaselt toetada tippjuhtide värbamist, tagades kompetentsete kandidaatide olemasolu avaliku teenistuse tippjuhi konkurssidel.
Tippjuhikandidaatide hulka arvab isikud nende nõusolekul tippjuhtide valikukomisjon. Tippjuhtide kompetentsikeskus võib teha ettepaneku tippjuhikandidaadiks arvamise kohta tippjuhtide järelkasvuprogrammi läbinud isikule, ametikohalt lahkunud tippjuhile või avalikul konkursil osalenud isikule.
Määruse jõustumisel kasvab seletuskirja kohaselt riigikantselei töökoormus senisest suurema arvu avalike konkursside, hindamises ja arendamises osalevate tippjuhtide arvu kasvu ja tippjuhikandidaatide arvestuse pidamise näol lisanduva uue tööülesande tõttu.
Lisakulude katmiseks taotletakse täiendavaid vahendeid riigieelarvest. Tippjuhtide arendustegevusteks aastateks 2014–2017 taotletakse Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid.
Määruse näol on tegemist tänavu 1. aprillil jõustunud avaliku teenistuse seaduse (ATS) rakendusaktiga.
Lehekülg 1152 / 1652
- Sa oled siin:
-
Pealeht
- Palk.ee