Üksikasjad

Avaldatud: 01 november 2005

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Niina Siitam, Tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja

Töötamise aluseks oleva lepingu valikul tuleks eelkõige lähtuda sellest, mida pooled lepinguga määratleda tahavad ehk millele on leping suunatud.

Lepingute paljusus kehtivas õiguses annab võimaluse töötada erinevaiö alusteil.

Töölepingu seadus sätestab töölepingu sõlmimise, võlaõigusseadus aga annab võimaluse sõlmida teenuse osutamiseks töövõtuleping või käsundusleping. Millisel juhul millist lepingut sõlmida, ei olegi väga lihtne otsustada, sest kõigi nende lepingute alusel tehakse tööd.

Võtta lepingu valikul aluseks poolte tahe ei ole ilmselt kõige õigem ega peamine, sest pooled ei suuda alati orienteeruda lepingute erinevuses ehk määrata kindlaks, mis on lepingu esemeks. Nii tuleks töötamise aluseks oleva lepingu valikul eelkõige lähtuda sellest, mida lepinguga reguleerida tahetakse ehk millele on leping suunatud.

Töölepingust

Töölepingu puhul võiks öelda, et kui töölesoovija võetakse ametikohale või tööle täitma tööandja majandustegevusest tulenevaid tööülesandeid, on see eeldus töösuhte tekkimisele ja lepinguks on tööleping.

Töölepingule on omane töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile, töötaja tööga kindlustamine, palga maksmine töölepingus kokkulepitud tingimuste järgi, tööandja distsiplinaarvõim töötaja üle; tööajanormi ja -korralduse ning töötegemise asukoha kindlaksmääramine.

Kõiki eelnimetatud tingimusi tuleb vaadelda koos, sest eraldivõetuna ei anna üks või teine alust väita, et tegemist on töösuhtega.

Tööleping on kirjalik ja sõlmitakse seaduses sätestatud kohustuslikke tingimusi järgides. See leping on üldjuhul ka alaline. Üksnes seaduses määratletud alustel võib sõlmida tähtajalise töölepingu. Selline regulatsioon puudub teiste lepingute puhul, sest pooled on vabad otsustama lepingu ajalise kehtivuse üle.

Töövõtulepingust

Töövõtuleping kui võlaõiguslik teenuse osutamise leping on töölepingu kõrval üks sagedamini sõlmitavaid lepinguid.

Võlaõigusseadus sätestab töövõtulepingu sõlmimise siis, kui pooled lepivad kokku asja valmistamises, selle muutmises või teenuse osutamises. Lepingu esemeks on tulemus, milleks on valmistatud asi või osutatud teenus.

Töövõtulepingule seadus kohustuslikke tingimusi ei sea, isegi mitte seda, kas leping peab olema kirjalikus vormis või mitte. Lepingupooled – tellija ja töövõtja – on tingimuste kokkuleppimises üsna vabad, lähtudes siiski lepingu täitmisel saavutatavast tulemusest, poolte tahtest, lepingu olemusest ja eesmärgist ning hea usu põhimõttest. Kuna töövõtuleping on suunatud sätestatud tulemuse saavutamisele, on eelduseks, et leping on tähtajaline.

Pooled peavad lepingu sõlmimisel arvestama üldjuhul sellega, et töövõtja otsustab lepingu täitmiseks vajalike tingimuste üle, täidab lepingut oma töövahenditega, vastutab lepingutingimustele mittevastava asja valmistamise või osutatud teenuse, samuti lepingu täitmise tähtajast mitte kinnipidamise eest.

Samas on lepingus võimalik kokku leppida ka teisiti. Töövõtja peab arvestama, et lepingu täitmisega kaasnev risk lasub temal. Töövõtulepingus kokku lepitud tasu makstakse üldjuhul pärast lepingu täitmist. Tasu võib maksta ka ositi, kui nõnda seisab lepingus.

Töövõtulepingu võib tellija igal ajal üles öelda, kusjuures töövõtjal on õigus nõuda tehtud töö eest kokkulepitud tasu. Töövõtjal ei ole õigust tehtud töö eest tasu nõuda, kui tellija on lepingu üles öelnud töövõtjapoolse lepingutingimuste rikkumise tõttu.

Käsunduslepingust

Käsundusleping kui võlaõiguslik teenuse osutamise leping sõlmitakse siis, kui selle objektiks on käsundi täitmine. Käsundiks võib olla õigusabi osutamine, tehing või muu toiming, mille täitmise eelduseks on käsundisaaja erialased teadmised ja võimed.

Käsundusleping võib olla tähtajaline või tähtajatu. Üldiselt peab käsundisaaja järgima käsundi täitmisel käsundiandja juhiseid.

Erinevalt teistest lepingutest, mille puhul on oluline saavutada lepingu täitmisega positiivne tulemus, võib käsundi täitmise tulemuseks olla ka käsundiandjale negatiivne tulemus. Nii näiteks loetakse käsund täidetuks ka juhul, kui käsundisaaja ei saavutanud kohtus käsundiandja jaoks positiivset tulemust.

Üksikasjad

Avaldatud: 31 Oktoober 2005

• Palgaseadus
• Äripäev

Merike Lees

Lähetuses olevale töötajale tuleb maksta nii palka kui ka lähetuse päevarahasid, sest päevarahaga ei saa asendada palka.
Tööandja on kohustatud maksma töötajale töölähetuse aja eest päevaraha, majutusraha ja sõiduraha. “Tööandjal ei ole valida, kas ta maksab või mitte, seadus kohustab,” lausus Rödl & Partneri maksukonsultant Virve Aru möödunud teisipäeval Äripäeva seminaril “Muudatused lähetustes ja välistehingute maksustamises”.

Tööandjate väide, et päevaraha ei maksta töötaja nõusolekul, ei ole vettpidav, sest kui tekib konflikt, esitab töötaja tööandjale tagantjärele nõude ka lähetuse päevarahade eest, selgitas Aru.

Päevaraha makstakse tingimusel, et lähetuskoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast. Nt Tallinnast Keilasse tööleminek on töölähetus, mille eest päevaraha ei pea maksma, kuid sõidukulud tuleb hüvitada, sest lähetus on igasugune töötaja saatmine tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise kohta, rääkis Aru.

Mõned tööandjad asendavad lähetuse ajaks palga päevarahaga, säästes nii sotsiaalmaksusuuruse summa. “Päevaraha ei asenda töötaja palka,” kinnitas Aru. “Päevaraha tuleb maksta lisaks palgale.”

Viimsi Tervise raamatupidaja Malle Loori sõnul on nemad Eesti-sisesteks sõitudeks alati vormistanud lähetuse ja selle eest ka päevaraha maksnud. Isikliku auto kasutamine ja selle kompenseerimine ei käi aga meie ettevõtte spetsiifikaga kokku, märkis Loor.

Lähetus algab sellest hetkest, mil töötaja hakkab lähetusse sõitma. Näiteks kui Lõuna-Eesti ettevõttest sõidab töötaja kõigepealt Tallinna, ööbib seal, sõidab hotellist sadamasse, läheb hommikul laevaga Helsingisse, Helsingist sõidab rongiga Põhja-Soome ja seal bussiga oma sihtpunkti, siis kõigi nende sõitude ja ööbimiste eest tuleb tööandjal maksta. “Lähetuses olles täidab töötaja oma tööülesandeid ega pea seda tegema oma kulu ja kirjadega,” lisas Aru.

Töötajat võib lähetusse saata ilma tema nõusolekuta kuni 30 järjestikuseks kalendripäevaks. Kuid töötaja võib ka sellisel juhul lähetusest keelduda, kui ta ei saa lähetuskulude avanssi või tema majutuskulud hüvitatakse alammäärast väiksemas summas, mis on Eesti-sisese lähetuse puhul 200 ja välislähetuses 800 krooni.

Kokkuleppel töötajaga võib lähetus kesta ka üle 30 kalendripäeva. Sellisel juhul on soovitav kokkulepe vormistada kirjalikult, kuid selleks ei ole vaja koostada eraldi dokumenti, piisab, kui seda teha töölähetuse otsusega samal paberil, selgitas Aru.

Rasedat ja alaealist ei või lähetusse saata, see keeld tuleneb töölepingu seaduse § 51 lõikest 2. Alla kolmeaastast last kasvatavat ema võib lähetusse saata vaid tema nõusolekul.

“Mulle on jäänud mulje, et veerand firmadest ei pea oluliseks kirjalikku lähetuse vormistamist ja arvavad, et piisab vaid kuludokumentidest,” rääkis Aru. “Valitsuse määrus aga ütleb, et lähetuse esimeseks sammuks on kirjalik lähetuse vormistamine.” Lähetuse otsusel peab olema näha täpne sihtkoht – ei piisa näiteks Soomest, alati on teada täpsem koht, samuti tuleb märkida lähetuse kestus, asutus, kuhu töötaja suunatakse, ülesanded, päevarahade määrad ja avanss. “Töötaja peab olema eelnevalt informeeritud, kui palju talle hüvitatakse, sest kui hüvitis jääb alla alammäära, on tal õigus lähetusest keelduda,” rääkis Aru. Avansita lähetusest on töötajal samuti võimalik keelduda.

Juhul, kui töötaja on nõus, et saab lähetuse rahad hiljem kätte, tuleb see Aru sõnul ka nii vormistada.

Töötaja võib lähetuse ühitada oma puhkusega

Mida teha siis, kui sõidupilet kaob, või kas hüvitada sõidukulusid, kui töötaja ei naase kohe pärast lähetuse lõppu – neid küsimusi selgitab Rödl & Partneri maksukonsultant Virve Aru.

Küsimused esitasid Äripäeva seminaril “Muudatused lähetustes ja välistehingute maksustamises” osalejad eelmisel teisipäeval hotellis Radisson.

Kas lähetuse kuludokumendina on aktsepteeritavad piletid, mille kuupäev ei ühti lähetuse lõpukuupäevaga – näiteks on töötaja ühitanud lähetusega oma puhkuse?

Määrus ei sätesta, et kuludokument peaks olema sama kuupäevaga. Me ei saa öelda, et kui lähetus lõppes pühapäeval, aga inimene naasis kolmapäeval, siis ei olnud see töölähetusest naasmine. Seda oleks hea näidata juba lähetuse otsuses.

Kuidas lähetada töötajat, kes töötab töövõtulepinguga, ning mil viisil hüvitada temale lähetuse kulusid?

Lähetusse saab saata ainult töölepingu seaduse alusel töösuhtes olevat töötajat.

Töövõtulepingu alusel töötava inimese lähetamisel saab katta tema sõidu- ja majutuskulud tulumaksuseaduse paragrahv 12 alusel, kuid isikule ei saa maksta päevarahasid maksuvabalt.

Kuidas hüvitada töötajale isikliku sõiduauto kasutamist töölähetuses?

Kui inimene kasutab lähetuses olles oma isiklikku sõiduautot, saab hüvitada maksuvabalt kuni 1000 krooni, kui ei peeta sõidupäevikut, ja kuni 2000 krooni, kui peetakse sõidupäevikut.

Hüvitiste suurused on kehtestatud kalendrikuu ja ühe hüvitist saava isiku kohta. Ühte ja sama autot võib kasutada mitu inimest.

Kas juhul, kui ettevõte maksab sõidupiletite eest arvega, kas siis on vaja raamatupidamisele ka sõidupiletit?

Arve on kuludokument. Kui selle kõrvale on panna ka lähetusotsus, kust on näha nende isikute nimed, kes neid pileteid kasutades lähetusse läksid, siis on see aktsepteeritav.

Kui tööandja maksab töölähetuse sõidupileti eest avanssi, aga pilet kaob ära, mida siis teha?

Tuleb taotleda duplikaati. Kui seda ei saa, siis on tehtud väljamakse erisoodustus, millelt tuleb maksta erisoodustusmaksu.

Kuidas käsitleda hommikusööki hotelliarvel, kas see läheb majutuskulude sisse?

Kui arvel on näha, et majutus maksis nii palju ja hommikusöök nii palju, siis tuleb hommikusööki lugeda erisoodustuseks.

Kui Tallinnas asuva ettevõtte töötaja koos autojuhiga käib Pärnus, kas siis peab vormistama nii töötajale kui ka autojuhile lähetuse? Kuna tegu on kaugemal kui 50 km asuva kohaga, kas siis on mõlemal õigust saada ka päevaraha?

Kui ka autojuhi töökoht on Tallinnas ja tema igapäevane töö seisneb Tallinna-sisestes sõitudes, siis Pärnusse minnes on tegemist tavalise töölähetusega ja tuleb maksta ka päevaraha.

Töötaja saatmine teise liikmesriiki allub ELi seadustele

Töötaja saatmine teenust osutama teise ELi riiki allub ELi seadustele. Selle järgi peab olema Eesti lähetava ettevõtte ja teenuse saaja ettevõtte vahel mõnes teises ELi riigis sõlmitud leping teenuse osutamiseks ning töötajal peab olema kaasas sotsiaalkindlustusametist taotletud vorm E 101, millega ta saab kohapeal tõendada oma lähetatud töötaja staatust. Näiteks selleks, et Eesti ettevõte saaks saata oma töötaja Soome teenust osutama, on vajalik leping Eesti ja Soome ettevõtte vahel, ilma lepinguta seda teha ei saa.

Töötajat saab lähetada ainult ettevõtja, kellega tal on sõlmitud töösuhe. Lähetatud töötaja on see, kes piiratud aja jooksul teeb oma tööd muu liikmesriigi territooriumil kui tavaliselt. Seepärast ei ole tööjõurendifirmal töölähetusi.

Kuna suur osa lähetava ettevõtte käibest peab tekkima algses riigis, kuid tööjõurendifirmal ei teki seda Eestis üldse, siis ei saaks meie büroo töötajad ka välismaal lähetuses käia, märkis tööjõurendifirma Barona Eesti raamatupidaja Margot Hansalu, lisades, et see on kahe otsaga asi.

Teenuse osutamiseks töötaja lähetamine muutub Eestis järjest aktuaalsemaks, seda kinnitas ka Elektritsentrumi raamatupidaja Aino Jõesaar.

Ehkki praegu ei ole Elektritsentrumi töötajate minek teise riiki elektritööde teenust osutama päevakorras, on minult selle kohta küsitud ja ma pidin endale asja selgeks tegema, selgitas Jõesaar.

Töölähetuse otsus koondab kõik olulised küsimused

Otsuses on näha:
töölähetusse saadetav ­töötaja
töölähetuse sihtkoht
töölähetuse periood
töölähetuse kestus päevades
töölähetuse eesmärk
töötajale makstav avanss
hüvitamisele kuuluvad lähetuskulud vastavalt kuludokumentidele: sõidukulud (märkida arve esitaja nimetus, dokumendi nr ja summa), majutuskulud (märkida arve esitaja nimetus, dokumendi nr ja summa)
Allikas: Virve Aru

Üksikasjad

Avaldatud: 31 Oktoober 2005

• Palgaseadus
• Äripäev

Thea Rohtla
TVK esinaine

Saamatajäänud palga nõue aegub kolme aastaga, kuid viivised tasumata palgasummalt aeguvad nelja kuuga.

Töötaja töötas lasteaias õpetajana alates 2002. aasta maikuust. Töölepingus lepiti töötasuks kokku 6000 krooni netosummas, mis pidi välja makstama iga järgneva kuu 10. kuupäevaks. Tegelikult on alates 2004. aastast makstud töötasu osade kaupa ja viivitustega. Samast ajast oli töötaja teise õpetaja puudumise tõttu sunnitud tegema ületunde, mida talle aga ei tasustatud.

Töötaja arvestuste kohaselt on tal õigus töötasule 2004. aastal kokku 124 tunni eest 6640 krooni; 2005. aastal 38 tunni eest kokku 2030 krooni. Töötaja haigestus tänavu 4. mail ning esitas samal päeval avalduse töölepingu lõpetamiseks tööandjapoolsete lepingutingimuste rikkumise tõttu (TLS § 82), tuues põhjuseks pideva palgamaksmisega viivituse ja osade kaupa maksmise ning ületundide tasustamata jätmise. Tööleping lõpetati 9. mail, aprilli ja mai palgad maksti välja samal päeval, kuid kasutamata puhkuse ja töölepingu lõpetamise hüvitised on saamata komisjoni istungi toimumise päevani.

Töötaja palus tööandjalt välja mõista tasud ületundide eest perioodil märts 2004 kuni märts 2005 koos viivistega vastavalt esitatud arvestustele, samuti saamata lõpparve ja selle kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga.

Tööandja tunnistas, et töötaja tegi tõepoolest ületunde, kuid osa neist on hüvitatud vaba aja andmisega (töötaja saadeti palgata puhkusele, kui ajutiselt nädalaks kaks rühma ühendati), lisaks oli ta 2005. aasta alguses haiguslehel. Lõpparve maksti osaliselt välja õigel ajal, mistõttu tööandja ei tunnista keskmise palga nõuet lõpparve kinnipidamise eest. 2004. aasta palga ja viiviste nõudes palus tööandja kohaldada aegumist, kuna selle esitamise neljakuuline tähtaeg oli avalduse esitamise ajaks möödunud.

Töövaidluskomisjon rahuldas tööandja aegumise kohaldamise taotluse osaliselt ja töötaja avalduse samuti osaliselt. Palga nõudeid võib töötaja esitada kolme aasta jooksul arvates oma õiguste rikkumisest teadasaamist – seega ületundide eest tasu nõue ei olnud aegunud. Viiviste osas kohaldas komisjon tööandja nõudel aegumist 2004. aasta nõuete osas, sest avalduse esitamise ajaks 20. juunil 2005 oli möödunud neljakuuline üldine nõuete esitamise tähtaeg. Komisjonis ei leidnud tõendamist, et töötajale oleks ületunde vaba aja andmisega hüvitatud – vastavat kokkulepet pole saavutatud ja haiguslehel olemise ajal oli tööleping peatunud – seda ei saa lugeda vaba aja andmiseks. Komisjon mõistis välja ületunnitöö eest tasu 1,5kordses tunnipalgamääras ja viivised 2005. aastal maksmata tasudelt kuni töölepingu lõpetamise päevani. Samuti saamata lõpparve osana nõutud hüvitised ning lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga, sest töötajale pidi töölepingu lõppemise päeval välja makstama kõik temal selleks hetkeks saada olnud summad.

Üksikasjad

Avaldatud: 31 Oktoober 2005

• Töö- ja puhkeaja seadus
• Eesti Päevaleht

Agne Narusk

Töölähetusse saatmist ning kulude hüvitamist reguleerib päris mitu seadust.
Tööandja saadab komandeeringusse, kuid keeldub selleks avanssi maksmast? Järelikult võib töötaja minekust keelduda, selgitas Põhja politseiprefektuuri konsultant Vilve Kalda personalitöö konverentsil “Kas kõik on korras?” töölähetuse põhitõdesid.
Niisiis, mida on kasulik töösuhte mõlemal poolel tänapäevasest “komandirovkast” teada.

Töötaja kohustus

Enamasti on töölähetusel käimine töötaja kohustus. Kuid siin on ka mõned olulised erandid.

•• Töölähetusse ei saa saata rasedat ja alaealist. Mitmel juhul on vaja töötaja nõusolekut (nt alla 3-aastase lapse ema puhul).
••Töötaja võib töölähetusest keelduda, kui majutuskulud on alammäärast väiksemad või kui tööandja keeldub lähetuskulude katteks avanssi maksmast.

Tagatised ja hüvitised

•• Töölähetuse ajaks tuleb säilitada töökoht ja keskmine palk.
•• Töötajale hüvitatakse dokumentaalselt tõendatud sõidu-, majutus- ja lähetusülesande täitmisega seotud kulud ning makstakse päevaraha.

Sõidu- ja majutuskulud

•• Sõidukulu – sõit lähtekohta ja tagasi töökohta.
•• Sõidukulu hüvitatakse kulu tõendava dokumendi või sõidupileti alusel.
•• Majutuskulude alammäär on riigisisese lähetuse korral 200 krooni ja välislähetuse korral 800 krooni. Ülemmäär vastavalt 1200 ja 2000 krooni.
•• Muude kulude hüvitamiseks on vaja neid tõendavaid dokumente ning tööandja kirjalikku otsust.

Päevaraha

•• Päevaraha suurus ei sõltu sellest, kui kaua tuleb komandeeringus olla.
•• Riigisisese lähetuse korral on päevaraha 50–80 krooni, välislähetuses 350–500 krooni. Teenistujatel vastavalt 80 ja 500 krooni.
•• Juhul kui töötaja saab lähetuses tasuta süüa, võib tööandja vähendada päevaraha määra kuni 70 protsenti.
•• Päevaraha võib maksta ka nn kolmas isik. Sel juhul peab töö-andja vajadusel puudujääva osa ise juurde maksma.
•• Välislähetusse mineja peab arvestama nn kolme tunni reeglit, mis kehtib väljasõidu ja saabumise päeval (alla kolme tunni tähendab, et maksta tuleb hoopis riigisisest päevaraha).
•• Teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest makstakse päevaraha siis, kui lähetuskoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökoha asula piirist.

Loe kõigest pikemalt:
Vilve Kalda “Riigisisene töölähetus ja välislähetus”, EPL Töö, 26. sept

Mis on töölähetus
Vajalikud seadused

•• Töölähetus on tööülesannete täitmine väljaspool töölepinguga kindlaks määratud töö tegemise asukohta.
•• Töölähetus pole töötaja sõitmine oma elukoha ja töölepinguga määratud töökoha vahet.
•• Lähetusse võib töötaja saata mitte kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks. Poolte kokkuleppel võib ka kauemaks.
Tegutsemiseks vajalik:
•• Teenistuslähetuse kulude hüvitamise ja päevaraha maksmise tingimused, ulatus ja kord (vabariigi valitsuse määrus (vvm) 28. 03. 2001, nr 108, muudetud 07. 07. 2005, nr 155).
•• Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord (vvm 22. 12. 2000, nr 453, muudetud 07. 07. 2005, nr 155).
•• Teenistuja välislähetusse saatmise korra kinnitamine (vvm 26. 02. 1997, nr 47, muudetud 24. 12. 2004, nr 370).
•• Töölepinguseaduse § 51 (§ 26, lg 3) ja
•• Palgaseaduse § 27.
•• Tulumaksuseaduse § 13, 31, 1 9 ja 48.