Üksikasjad

Avaldatud: 28 november 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Karjäärieksperdid rõhutavad alati, et küsimuste esitamine tööintervjuul on parim viis, kuidas selgeks teha, et töö kandideerijale ka sobib.

Küsimuste abil saab ka hästi välja näidata, et oled teinud piisavalt eeltööd ning töövõimalus tundub sulle ahvatlev. Paraku tulevad kasuks vaid õigesti esitatud küsimused, kirjutab Forbes.

* Ära kunagi küsi ettevõtte kohta sellist infot, mida oleksid võinud hõlpsasti interneti abil isegi leida.

* Ära kunagi küsi, et kas sa saaksid varsti muuta oma töö üksikasju, töögraafikut või palka.

* Ära kunagi küsi midagi varem kuuldud klatši kohta.

* Ära küsi liiga palju küsimusi intervjueerija tausta kohta.

* Ära küsi vaba aja ja hüvitiste kohta.

* Ära küsi: «Kas te teete ka taustakontrolli?»

* Ära küsi: «Millega teie firma tegeleb?»

* Ära küsi: «Kui kiiresti siin töötajaid edutatakse?»

* Ära küsi: «Kui ma tööle saan, siis millal ma võin firmasiseselt teistele positsioonidele kandideerida?»

* Ära kunagi küsi, kas tööandja kontrollib oma töötajate internetikasutust või e-kirju.

Toimetas Naine24

Üksikasjad

Avaldatud: 28 november 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Maaleht

Minu laps läheb eelkooli, mis toimub kaks korda kuus neljapäeviti 3 tundi. Samal ajal on lastevanematele kooli poolt korraldatud kursus, mis käsitleb lapse ja kooliga seonduvaid probleeme. Käin ise tööl ja sellest ka küsimus: kas tööandja peab mulle võimaldama need 3 tundi ära käia ning kas ta peaks nende eest keskmist palka maksma?

Vastab METI personaliabi OÜ juhatuse liige Tiit Kruusalu:

Kuigi tööandjal on kohustus anda töötajale koos keskmise tasu säilitamisega mõistlikus ulatuses vaba aega (TLS § 38), tuleb sealjuures arvestada mõistlikult nii tööandja kui töötaja huve (TLS § 42).

Samas puudub tööandjal kohustus osaleda teie lapsele hariduse andmises ja sellega seotud täiendavate kulude kandmisel, milleks oleks teile mittetöötatud aja eest tasu maksmine ja asendajale asendustasu maksmine.

Kahe ülevalpool viidatud seaduseparagrahvi koosmõjus hindaksin olukorda selliselt, et kuna tööandjal puudub kohustus osaleda teie lapsele hariduse andmises ja sellega seotud täiendavate kulude kandmises, siis mõlema osapoole huvides oleks mõistlik võimaldada teil osalemine kursusel, aga selliselt, et see ei tekitaks tööandjale juurde täiendavaid kulutusi.

Lapse kooliminek ei ole etteplaneerimatu, kiirabi sekkumist nõudev olukord. Seetõttu näen võimalike lahendustena järgmisi võimalusi:
1. küsida tööandjalt tasustatud vabu päevi oma puhkuse arvelt;
2. küsida tööandjalt tasustamata vaba aega;
3. leppida tööandjaga kokku, kuidas teete järgi need puudutud tunnid;
4. juhul kui töötate graafikuga, siis vahetada kellegagi ära oma töövahetus.

Loe lisaks nõuandeid samal teemal või küsi tasuta nõu vastused.ee lehel.

Üksikasjad

Avaldatud: 28 november 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Valitseb arusaam, et töötajate nappuses ettevõtjad Eesti maapiirkondades peavad hakkama mõtlema, kuidas eestlasi Soomest tagasi osta.

Kui Viljandi töötukassa juht Merit Laan teatas paar nädalat tagasi töötukassa seminaril, et Viljandimaal on töötus likvideeritud, sai ta aplausi osaliseks. Kui Laan lisas, et puudus on hoopis tööjõust, noogutas vähemalt pool saali kuulajaist temaga kaasa.

Viljandimaal oli eelmise kuu seisuga 3,8 protsenti töötuid tööealistest, sama vähe oli neid ka Tartumaal ning alla viie protsendi veel Lääne- ja Jõgevamaal. Ainult Ida-Viru- ja Valgamaal oli töötuse protsent veel üle kümne ja Eesti keskmine 5,8 protsenti.

Samas äsja avaldatud viimase kvartali keskmised palgad jutustavad sellest, et kõige madalamad palgad on peaaegu töötuvabal Jõgeva- ja Viljandimaal.

Töötukassa inimesed tõdevad, et need, kes praegu töötuna arvel, on juba raskemad juhtumid, keda on keerulisem uuesti tööle saada. Laan oli veendunud, et Viljandis on töötukassa arvelt maas ka need, kes nn mustalt töötavad. Igal juhul järeldab ta seda sellest, kui pikaajalisi töötuid tööharjutusele suunatakse – see on üks viimastest moodustest, kuidas pikalt kodus olnuid ja tööl käimise harjumuse kaotanuid uuesti igal hommikul tööle minema ning midagigi tegema harjutada -, siis justkui imeväel võtab osa end töötukassast arvelt maha. Sama kogemus on teisteski töötukassades.

Tööharjutusteks on igasuguseid tubaseid töid, sealhulgas paberist lillekeste lõikamine, aga näiteks Viljandis on üritatud leida tööharjutuseks ka tootmisettevõtteid. Kui hästi läheb, võib mõne tööharjutusest saada tööpraktika ning edasi isegi päristöö.

«Üldse ei ole lihtne töölisi leida,» tõdes ka Põltsamaal tegutseva metallifirma Romec Metal juht Aivo Saar. «Paar aastat tagasi oli natuke rahulikum, aga nüüd on juba tööd palju ja inimesi vähe. Otsime neid, kellel on õige suhtumine töötegemisse, kusjuures ei pea olema väljaõppinud spetsialist – praegu oleks tööd pakkuda 4-6 inimesele,» rääkis Saar. «Meie töö on loominguline, sellest jääb jälg järele,» kiitis ta.

Ühe mehe on see Põltsamaa firma, roostevabade torustike ehitaja ja paigaldaja ka töötukassa kaudu leidnud.

Heade töötajate leidmise muudab 4600 elanikuga Põltsamaal keeruliseks seegi, et seal tuleb väiksematel konkureerida tööjõuturul suurte tegijtega nagu Põltsamaa Felix ja E-piim. «Meie juures käiakse tööle Tartust, Viljandist ja Jõgevalt,» loetles praegu veel paarikümne tööjatajaga Romec Metali juht Saar.

Põltsamaa linnapea Jaan Aiaots kiitis Saart, kes ise kümmekond aastat tagasi Soomest tagasi tuli ning on oma ettevõtet järjest arendamas. «Masu ajal Põltsamaal suurt tagasilööki ei olnud, aga nüüd ütles hiljuti üks ettevõtja, et investeeringuid tuleb vähendada ja inimestele suuremat palka maksta,» rääkis Aiaots. Kui Jõgevamaal on Eesti madalaim, 613-eurone keskmine palk, siis Põltsamaal konkreetsemalt on see oluliselt kõrgem – 760 eurot.

Hoolimata mitmekesisest võimalusest vähemalt oskustööd leida, lahkub ka Põltsamaalt kümneid inimesi aastas välismaale tööle. «Ettevõtjad ütlevad, et muud ei jää üle, kui tuleb hakata soomlastelt oma inimesi üle ostma,» lausus linnapea. Hiljuti rääkis ta ühe Soomes töölkäijaga, kes ütles, et ei käiks enam Soome vahet, kui kodus 1000 eurot kuus võiks teenida.

Anneli Ammas

Üksikasjad

Avaldatud: 27 november 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Kas Eesti tahab õppejõududest lahti saada?

Hiljuti käis meediast läbi peaaegu tähelepanuta jäänud uudis: Euroopa Komisjon nõuab Eesti riigilt selgitust, kuidas kaitstakse akadeemilisi ja kultuuritöötajaid järjestikuste tähtajaliste lepingute eest, mis on Eestis valdavad ega vasta Euroopas valitsevale arusaamale töötajate õigustest.

Euroopa kultuuriruumis on töösuhetes kaks olulist põhimõtet: alalise iseloomuga töö puhul ei ole lubatud sõlmida järjestikuseid ajutisi lepinguid ja igal töötajal on õigus teda, miks temaga töösuhe lõpetatakse. Paljudes riikides on paika pandud range protseduur, kus töötajale tuleb taasesitatavas vormis teatavaks teha puudujäägid töös ja seada nende kõrvaldamiseks mõistlik tähtaeg. Ilma vastava protseduurita inimest töökohalt vabastada ei saa.

Laiemale avalikkusele teadmiseks: erinevalt teistest avaliku sektori töötajatest ei ole akadeemilistel töötajatel Eestis õigust tähtajatule töölepingule ega lahkumishüvitisele. Erandiks on kolmandat korda ametisse valitud professorid, kelle tööleping muutub tähtajatuks. Lepingud sõlmitakse kuni viieks aastaks. Seejärel kandideerib sama inimene oma töökohale vaba „turu” korras. Kui ülikool leiab kellegi, kes rohkem meeldib, siis teadlasel või õppejõul töökohta enam pole. Töötaja ei ole koondatud, ta ei ole vallandatud. Ta ei saa vastavat töötuskindlustushüvitist, sest ta lihtsalt on „üle”. Äärmiselt madalate palkade tõttu sageli samale kohale üle ühe kandidaadi ei ilmugi, kuid kogu kandideerimise protseduur koos sellega kaasnevate kuludega mängitakse täies mahus läbi. Töötavad komisjonid, inimene valmistub intervjuudeks, koostab dokumente. Sama aega oleks võinud kasutada millekski muuks, tulemuseks on ju status quo: töötaja töötab oma kohal edasi. Võiks välja arvutada, kui palju läheb selliste pidevate korraliste konkursside etendamine maksumaksjale maksma.

Takistab töötegemist

Levinud müüdi kohaselt on selline ajutiste lepingute traditsioon lääne ülikoolidest üle võetud. Tegelikkus on teine. Paljude riikide ülikoolid otsivad noori õppejõude ja pakuvad järeldoktorantuuri lõpetanutele pikaajalist lepingut põhimõttel: tehke oma elutöö meil! Üks minu välismaine kolleeg, kes Eesti oludega kursis on, ei väsi imestamast, et Eesti palkade juures näevad ülikoolid endiselt nii palju vaeva, et akadeemilistest töötajatest lahti saada, ja nii vähe vaeva, et neid kinni hoida.

Akadeemilise töötaja puhul määrab tööülesanded ja mahu tööleping ja akadeemiline juhend, lisaks konkursinõuded. Kui kõik nimetatud nõuded on täidetud, siis peaks inimesel olema õigus eeldada, et ta saab oma kohal tööd jätkata, kui tema töö kohta pole viie ametisoldud aasta jooksul pretensioone esitatud. Akadeemilise töötaja valimisel puuduvad aga selged kriteeriumid, mille puhul inimesel tekiks õigustatud ootus, et ta töökoht säilib. Keegi ei pea põhjendama, miks akadeemilist töötajat tagasi ei valitud, kui ta on oma tööülesandeid nõuetekohaselt täitnud. Talle ei esitata aruannet, miks teda tagasi ei valitud, millised on pretensioonid. Protsess on läbipaistmatu ja võimaldab segada isiklikke eelistusi tööalase otsustusprotsessiga.

Eraldi tuleks vaadelda õppejõudude ja teadustöötajate ametikohtade lühiajalisust sisulisest küljest. Mida ikkagi tähendab viimane tööaasta? Juhendada saab vaid neid, kes samal aastal kaitsevad. Alustava magistrandi (õppeaeg kaks aastat) ja doktorandi (neli aastat) juhendamist aus õppejõud aga ette ei võtaks, sest pole teada, et juhendaja kuni kaitsmiseni tudengit juhendada saab. Milleks kirjutada artikleid, ette valmistada uut teadusprojekti? Milleks saata konveretsiettekande teese, kui konverents toimub alles järgmisel aastal, kui õppejõud enam ehk ülikoolis ei töötagi?

Kõik kandidatuurid peavad olema esitatud ametiajale eelneva aasta novembris–detsembris. Valimised toimuvad mais. Kui inimene eeldab, et ta valitakse oma kohale tagasi, sest ta on teinud tublit tööd vastavalt oma tööjuhendile, siis ta ei kandideeri mitmesse kohta, mis oleks ju ka asjatu töö ja näilise konkurentsi tekitamine. Kui ta aga mais valituks ei osutu, siis on ta järgmisel aastal töötu, sest enam kuskile kandideerida ei saa.

Kui ülikoolil ei ole enam raha konkreetse töökoha jaoks, siis konkurssi välja ei kuulutata. Keegi ei pea seda õppejõule isegi teatama. Muudes valdkondades nimetatakse sellist olukorda koondamiseks ja töötajal tekivad koondamise tõttu töö kaotamise tagajärjel teatud õigused. Ülikoolis aga koondamist ei toimu, töökoht lihtsalt kaob. Õppejõud loomulikult koondamistasu ega vastavat töötushüvitist ei saa.

Mitte rasestuda

Väga ebaselge on lapsehoolduspuhkusele läinud ja sealt naasvate naisõppejõudude olukord, kui nende ametiaeg on parajasti lõppemas. Võimatu on pärast lapse sündi võistelda konkurentidega, kes on viimased viis aastat pühendunud teadustööle. Kuskil ei ole sõnastatud, kuidas kaitstakse väikelapse vanemaid töö kaotuse eest ülikoolis. Seega: mõislik naiskolleeg viimase paari ametiaasta jooksul ei rasestu!

Veelgi raskem on olukord nn tunnitasuliste õppejõude puhul. On terve hulk inimesi, kes igal aastal sõlmivad õppetoolides ajutisi lepinguid. Ja seda võib-olla juba kümnendat aastat järjest. Miks ei ole nendel inimestel töölepingut ka siis, kui nende põhitöökoht ongi ülikoolis? Nende palga pealt makstakse täies mahus töötuskindlustusmaksu ja sotsiaalmaksu, kuid nad ei saa kunagi olla haiguslehel, neil ei ole õigust töötuskindlustusele, nad ei saa kunagi tasustatud puhkust. Tööd teevad, kuid töötaja õigusi neil pole.

Inimlikum, eetilisem ja juriidiliselt korrektne oleks samale kohale kandideerimise protsess läbi mõelda ja asendada perioodilise atesteerimisega, kus inimese koht kuulutatakse vakantseks juhul, kui tema töötulemused ei vasta töölepingus ja tööjuhendis sätestatud nõuetele või tema töös on ilmnenud muid olulisi puudusi. Sellised puudused tehakse akadeemilisele töötajale teatavaks kirjalikus taasesitatavas vormis ja määratakse puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg. Alles siis kuulutatakse välja konkurss kohale, sest on ilmnenud vajadus leida parem töötaja. Õppejõud, kes selliselt töökoha kaotab, peab saama taotleda töötukindlustust. Ja mis väga oluline: ta saab oma vigadest õppida, sest need on talle teatavaks tehtud.

540 eurot kätte

Tähtajaliste lepingute kõrval on terav probleem ka akadeemiliste töötajate palk. Näiteks Tallinna ülikoolis saab doktorikraadiga, rahvusvaheliste teaduspublikatsioonidega ja edukalt magistrante juhendav lektor täiskohaga töötades palgana kätte 540 eurot. See on palk, mida makstakse ka igale üldhariduskoolides õpetajale, kellelt ei nõuda teadustööd, võõrkeelte valdamist, doktorikraadi ja kellel on alaline tööleping. Ülikoolidest hakkab peagi lahkuma vanem põlvkond, kes on omale eluaseme juba soetanud ja lapsed suureks kasvatanud. Nende asemele tulevad noored, kes on omandanud hariduse õppelaenu abil, kes peavad võtma eluasemelaenu ja ära toitma oma väikeste lastega pere. Selline noor spetsialist, kes on kümme aastat õppinud, et omandada doktorikraad, ei saa töötada 540 euro eest kuus ajutise töölepinguga. Ta kas lahkub Eestist või vahetab eriala.

On väga kurb, et paljud minu kolleegid on otsustanud Eesti ülikoolidest lahkuda. Liiga paljud on juba läinud. Paljud on kibestunud. Kahju, kui võimekas, kõrge kvalifikatsiooniga ja töökas õppejõud koostab vabal ajal mahukaid kandideerimistaotlusi, et Eestist ära minna, selle asemel et pühenduda tööle Eesti ülikoolides, eesti keeles, Eesti üliõpilastega. Ja lähevad sageli just need, kelle lahkumisest on kõige rohkem kahju.

Kõige selle juures aga painab mind küsimus: kas meil on tõesti selleks vaja Euroopa Komisjoni, et meile teatada, millistel tingimustel meie teadlased ja õppejõud töötavad? Kas minister seda ei tea? Rektorite nõukogu? Meie ise? Kõige haritum osa Eesti ühiskonnast on jõudnud sellisesse sotsiaalsesse jõuetusse, et ootab abi Euroopa Liidu bürokraatialt, et enda õiguste eest seista, olemasolevat olukorda kriitiliselt analüüsida ja seejärel paremaks muuta. Miks?

Põhjusi polegi raske näha. Inimesel, kes võib suvalisel ajal ja suvalise põhjusega kaotada oma töökoha, on hirm. Elujõulist ametiliitu pole, toimivat kollektiivlepingut pole. Töölepinguseaduse kaitse on olematu. Otsustusprotsessid on udused. Ülikoolidevahelist kollegiaalsust pole senise rahastusmudeli tõttu saanud tekkida. Bürokraatia neelab aina suurema osa haridusele kulutatavast SKT protsendist. Karjäärimudelit pole isegi veel paberile pandud. Rahvusvahelise tasemega ülikoolidest oleks sellistel tingimustel jätkates pikemas perspektiivis naiivne unistada.

Aitäh, Brüssel, et abi pakkusid.

Viivian Jõemets, teadlane