Üksikasjad

Avaldatud: 05 juuli 2002

• KOGUMISPENSIONIDE SEADUS
• Äripäev

P E E T E R S C H A M A R D I N
Sampo Varahalduse arendusjuht

Nagu igal jalgpallimatðil on poolehoidjaid nii ühele kui ka teisele poolele, leidub pooldajaid ja vastaseid ka pensionireformi II sambale. Sport spordiks, televiisori võib ju kinni keerata, kui mäng ei huvita, aga vanaduse eest ei põgene kuhugi. Ses osas oleme kõik võrdsed. Kuid kindlasti ei ole me enam võrdses seisus aastate pärast, kui hakkame oma pensioni lugema.

See, et ühed elavad pensionipõlves paremini kui teised, sõltub eelkõige inimese enda valikutest. Mida inimene teeb, mida õpib, millise ameti valib, kuidas hoolitseb oma tervise eest, millise pensionifondi valib, kui üldse valib jne. Seega valikud tuleb teha varakult.

Meist enamiku jaoks on võimalused tagada endale soliidne vanaduspõlv kesised, piirdudes peamiselt vaid õnnega (nt lotovõit) või raha paigutamisega täna millessegi, mis tulevikus toob meile mitmekordselt tagasi. Üks ja mitte halb võimalus on töötada võimalikult kaua. Kui on tahtmist elada kauem ja täisväärtuslikumalt, peaks inimene jätkama aktiivset elu ja tegelema sellega, millest ta ise ka rõõmu tunneb. See muidugi eeldab, et inimene on terve ja elujõuline.

Kuid kes teab ja garanteerib, mida meie tervis teeb aastate pärast? Pikka aega vormis püsimise peale ei või iial kindel olla. Pikaajaline säästmine ja säästude investeerimine on aga tulevikuprobleemidele parim lahendus. Kuidas siis investeerida ja säästa nii, et tulevikus oleks kogutust võimalik ära elada? Säästa raha või raha eest ostetut?

Eestlasele meeldib koguda. Kindlasti võib leida nii mõnestki kodust tolmukoguvaid väärisesemeid, vanu plaate, antiikmööblit jms. Kindel on ka see, et mõne asja väärtus ajas kasvab, kuid see on ehk liialt spekulatiivne investeering, tagamaks kindlat pensionipõlve.

Teise alternatiivina on välja toodud kinnisvarainvesteering. Kui aga võrrelda seda II samba pakutavaga, siis ma ei usu, et kuskil oleks võimalik ruutmeetri kaupa kinnisvara osta, arvestades seejuures, et kinnisvara soetamiseks vajaliku alginvesteeringu kogumiseks kulub aastaid ja sedagi eeldusel, et paigutatakse iga kuu brutopalgast omal käel.

Järelikult II sambale arvestatav alternatiiv puudub. Muidugi on inimesel võimalik valida ka mitteliitumine. Aeg näitab, kelle otsus osutub õigeks, seda enam on oluline aru saada, mille vahel saab valida.

Peamine küsimus seisneb ikkagi selles, kas II sambaga liitudes inimene rahaliselt võidab või kaotab. Vastuse leidmiseks veidi aritmeetikat.

Arvutustest tulenevalt saab väita, et II pensionisammas on kehtestatud tingimustel inimestele rahaliselt kasulik. Kui arvutada erinevate vanusegruppide erinevate palgatasemete juures II samba erinevust I sambast tingimusel, et inimesel pole kohustust lisada 2% oma brutopalgast ja II sambasse liigub kokku vaid sotsiaalmaksust eraldatav 4% ning kui II fondi tootlus oleks 0%. Neil tingimustel oleks nt 1942. a sündinute pension II sambast tühised 0,5–2% suurem (mida kõrgem palk, seda kasulikum), kuid 1975. a sündinutel oleks kasu tänase 8000kroonise brutopalga juures juba ca 8%. Kui II sambasse paigutatavatele vahenditele lisada ka tootlikkus (väga reaalne) 6%, peaks 1942 sündinute pension suurenema keskmiselt 0,5% võrra, kuid noorematel (1975 s) juba ca 20-40% (olenevalt palgast).

Kui arvestada juurde ka inimese enda panustatav 2%, siis vahed I ja II samba vahel kujunevad olulisemalt suuremaks teise kasuks. Kui riiklik pension kasvab proportsionaalselt majanduskasvuga, siis II samba pensionifondi paigutatud summad koguvad nn liitintresse (raha teeb raha) ja see kasvab üha kiireneva tempoga. Kui kiirelt majandus Eestis ka ei kasvaks, vahendid pensionifondis kasvavad ikkagi kordades kiiremini.

I ja II samba võrdlustes on täheldatavad järgmised reeglipärasused:

mida vanem on inimene, seda vähem väheneb II sambaga liitumisel tema riikliku pensioni osakaal kogupensionis (lisandub fondi osa). Kui kogumispensioni riikliku pensioni osa saab olla väiksem I samba pensionist teoreetiliselt maksimaalselt 20%, ka siis, kui inimesel puudub staaþiosak, ja ta baasosak on 0 protsendi lähedase osakaaluga riiklikus pensionis (ebatõenäoline), väheneb II samba riikliku pensioni osa keskmiselt nt 1942 sündinutel ca 1% ja 1975 sündinutel 12–14%;

mida noorem on inimene, seda suurem osakaal tema kogupensionist moodustab pensionifondis kasvanud raha, mis on peamine väärtuse kasvuallikas. Seega II sambaga liitumisel on väga oluline just pensionifondi valik ja selle tootlikus.

Kes võidab? Arvestamata täiendavaid pooltargumente (nt II sammas on pärandatav), võidavad pensionireformist eelkõige II sambaga liitunud inimesed, sõltumata nende vanusest ja sissetulekutest, ning kindlasti ka Eesti riik, saades tulevikus endale rohkem eluga rahulolevamaid pensionäre.

Pension koosneb kolmest osast
I Baasosak – on kõigil võrdne ja see kasvab koos majanduskasvuga. II sambaga liitumisel erinevust ei teki.
II Staaþiosak – staaþiosaku aastahinne kasvab koos majanduskasvuga ja on kõigil võrdne, erinevus inimese staaþi aastates. II sambaga liitumisel erinevust ei teki.
III Kindlustusosak – sõltub inimese palgalt makstava sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa suurusest võrrelduna riigi pensionikindlustuse keskmise suurusega ja pensioni aastahindest. Aastahinne kasvab võrdeliselt majanduskasvuga. II sambaga liitumisel aastahinde osas inimese jaoks erinevust ei teki, kuid kokku väheneb kindlustusosak maksimaalselt siiski 20%. Riikliku pensioni vähenemise kompenseerib II sambaga liitumisel pensionifondi investeeritud (2%+4%) summad.

Allikas: Sampo Varahaldus

Üksikasjad

Avaldatud: 21 juuni 2002

• Palgaseadus
• Raamatupidaja.ee

Heidit Kaio

Eestlaste tegelik maksukoormus on kõrgem kui teistes arenenud tööstusriikides, selgus Eesti teadlaste uuringust.

Kahe lapsega üksikvanema puhul on Eestis tegelik maksukoormus 43,58%, millega Eesti on 30 arenenud tööstusriigi seas esikohal. Abielupaar kahe lapsega omab tegelikku maksukoormust 47,79% osas, Eesti on sellega samuti esikohal.

Üksikisiku näite puhul on Eesti 50,45% teisel kohal pärast Taanit.

“Eesti maksusüsteem on kõige enam kiivas just tööjõumaksude osas,” ütles Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi teadlane Paul Tammert eile seda uuringut tutvustades. Tööjõumaksud on nii töötaja kui tööandja poolt makstav tulu- ja sotsiaalmaks.

Eesti Tuleviku-uuringute Instituut uuris sotsiaalministeeriumi tellimusel maksusüsteemi mõju tööhõivele.

“Eesti oluliseks erinevuseks Lääne riikidest on asjaolu, et majanduskasv ja välisinvesteeringud ei ole toonud kaasa tööhõive kasvu,” ütles Tammert. Tema hinnangul oli tööpuuduse vähenemine 2001. aasta lõpus tingitud ettevõtjate maksukoormuse vähenemisest, kui investeeringud said tulumaksust vabaks.

Tammerti ütlust mööda investeeriksid ettevõtjad töökohtade loomisesse rohkem, kui tööjõumaksud oleksid madalamad.

Eesti kõrge tööjõu maksukoormus tähendab teadlaste hinnangul varimajanduse suurt osakaalu ja ettevõtjate huvi investeerida töökohtade automatiseerimisse. “Töökohtade automatiseerimine seab surve haridussüsteemile, sest need, kes masinaid juhivad, peavad olema hästi haritud insenerid,” ütles Tammert.

Samas kasvatab Eesti erakõrghariduse osakaalu. “Järelikult seab see omakorda surve palkade tõusule,” ütles Tammert.

Maksude vähendamise mõju uurimiseks kohtusid teadlased poliitikute, tööandjate ja töövõtjatega. “Me ei kaalunud sotsiaalmaksu vähendamist, sest Eestis pole selle elluviimiseks poliitilist jõudu,” ütles Tuleviku-uuringute Instituudi teadlane Erik Terk.

Tuleviku-uuringute Instituut mängis läbi Eesti poliitikute pakutud maksukoormuse vähendamise lahendused.

Keskerakonna ja Mõõdukate pakutud astmeline tulumaks soosiks madalamaid elanikkonnakihte. Suurema osa inimeste sissetulekud jääksid samaks. Teadlaste hinnangul võib astmelise tulumaksu mõjul Eesti jääda odava tööjõu maaks, kuigi tööhõive võib just seeläbi tõusta.

“Tõsi ta on, et surve selle elanikegrupi palkade tõusule väheneks. Ettevõtjatel tekiks motiiv investeerida valdkondadesse, kus palk on 2000–3000 krooni kuus,” ütles majandusministri nõunik, keskerakondlane Heido Vitsur.

Reformierakond on valimismotona käinud välja ettepaneku vähendada üksikisiku tulumaksu 5–6 protsendi võrra.

Eelarves tekkiva puudujäägi katmisel käibemaksu tõstmisega ei pruugi teadlaste hinnangul tööjõu hind oluliselt muutuda, sest palga kasv on näiline. “Tarbida saab sama palju kui enne,” ütles Terk.

Vitsuri hinnangul tulumaksu 5–6protsendiline alandamine tööjõuturgu ei mõjuta. “Kasu, mida sellest saavad inimesed, kes teenivad 4500–5500 krooni, on väike,” ütles ta.

Vähendades üksikisiku tulumaksu määra 10 protsendi võrra, kuid laiendades omandimaksu baasi, võib teadlaste hinnangul saavutada töökohtade arvu suurenemise. “Et investeeringud kinnisvarasse on kulukamad, suureneks olmetarbimine, mis omakorda mõjutaks teenindussfääri arengut,” kirjutavad teadlased uurimistulemusi kokku võttes.

Samas juhivad nad tähelepanu, et kapitali maksustamine võib tuua kaasa investeerimise vähenemise, mis omakorda võib mõjutada tööhõivet. “Peab arvestama ka, et Eesti omanik pole sageli võimeline lisamaksukoormust kandma,” ütles Vitsur.

Tuleviku-uuringute Instituudi uurimus maksusüsteemi ja tööhõive seostest ning Eesti maksukoormuse võrdlus teiste arenenud riikidega pannakse üles sotsiaalministeeriumi koduleheküljele.

Üksikasjad

Avaldatud: 27 juuni 2002

• Puhkuseseadus
• Raamatupidaja.ee

MUUDATUSEST PUHKUSETASU ARVUTAMISE KORRAS

VV 08.05.2002.a. määruse nr. 153 alusel muudeti Puhkusetasu arvutamise korda, mis on kinnitatud VV 23.08.2001.a. määrusega nr. 278. Muudatuse puudutab Puhkusetasu arvutamise korra §3 lõiget 1 ja jõustus 20.05.2002.a. Kuni muudatuse jõustumiseni vähendati puhkusetasu arvutamisel ajavahemikku, mis on aluseks puhkusetasu arvutamisel nende tööpäevade võrra, mille eest töötajale palka ei arvestatud töölt mõjuva põhjusega puudumise tõttu või kui töötaja oli ajutiselt vabastatud kohustusest teha tööd.

Muudatuse järgi vähendatakse puhkusetasu arvutamise ajavahemikku päevade võrra, mille eest töötajale palka ei arvestatud, sealhulgas peatumise aja sisse jäänud puhkepäevade võrra. Päevatasu arvutamisel liidetakse puhkuse arvutamise aluseks oleval ajavahemikul teenitud palga kogusumma ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade (mille hulka ei arvata rahvuspüha ja riigipühi) arvuga, saades sel viisil ühe kalendripäeva keskmise päevatasu.

Puhkusetasu arvutamise korra muudatusega tagatakse puhkusetasu arvestusperioodi üldise pikkuse ja mõjuvatel põhjustel puudutud päevade mahaarvutamisel samasugune põhimõte. Samuti ühtlustatakse selle muudatusega puhkusetasu arvutamisel ning puhkusetasu ja ravikindlustushüvitise maksmisel päevade arvestamise põhimõte.

Muud puhkusetasu arvutamise põhimõtted on jäänud samaks. Siinkohal rõhutaksin mõningaid puhkusetasu arvutamise aluseid, mis on praktikas enim küsimusi tekitanud.

II PUHKUSETASU ARVUTAMISE PÕHIMÕTETE RAKENDAMISEST

Päevatasu arvutamisel ei võeta arvesse puhkusetasu ning teiselt tööandjalt saadud palka, samuti ravikindlustuse hüvitist ja teisi summasid, mida “Palgaseaduse “ kohaselt ei käsitata palgana. Seega võetakse päevatasu arvutamisel arvesse vaid töötaja palgana käsitatavad summad - põhipalk, lisatasud, preemiad ja juurdemaksed.

Praktikas on tihti küsitavusi tekitanud ka preemia mõiste. Kas preemiaks lugeda kõiki tööandja poolt makstavaid toetusi (näiteks lapse koolitoetus, jõulupreemia) või ainult neid toetusi, mis on otseselt seotud töötaja töötulemuslikkusega (näiteks kvartalipreemia, ühekordne preemia heade töötulemuste eest )? Palgaseaduse § 2 lg. 1 sätestab, et palk on tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti-, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Palgaseaduse kohaselt on palgana käsitatav preemia, mida maksab tööandja töötajale ühepoolse otsuse alusel seoses töötaja tööga. Samas on Sotsiaalministeeriumist meile suuliselt vastatud, et puhkusetasu arvutamisel tuleks preemiana käsitleda kõiki tööandja poolt töötajale makstavaid toetusi, ka neid, mis ei ole seotud töötaja tööga. Seega ühest seisukohta selles küsimuses praktikas ei ole ja riski vältimiseks on otstarbekam kohaldada töötajale soodsamat puhkusetasu arvutamise põhimõtet. Nii töölepingu seaduse § 14 kui ka puhkusetasu arvutamise kord võimaldavad töölepingu pooltel kokku leppida puhkusetasu arvutamises töötajale soodsamatel tingimustel, kui on ette nähtud seaduses või haldusaktis.

Rakendamisel tekitab raskusi ka puhkusetasu arvutamise korras sätestatud päevatasu arvutamise põhimõte, mille kohaselt võetakse päevatasu arvutamisel lisatasu ja preemia arvesse ajavahemiku eest, mil see teeniti, mitte väljamaksmise aja järgi. Lisatasud ja preemiad, mida makstakse päevatasu arvutamisel aluseks võetavast ajavahemikust pikema aja eest, võetakse arvesse võrdeliselt selle osaga, mis langeb päevatasu arvutamisel aluseks võetavasse ajavahemikku.

Näitena võiks tuua aastapreemia, mida tuleks puhkusetasu arvutamisel arvesse võtta proportsionaalselt vastavalt ajale, mis osas see langeb puhkusetasu arvutamise aluseks võetavasse ajavahemikku . Seega kui töötaja päevatasu arvutatakse eelnenud kuue kalendrikuu jooksul teenitud palga kogusummast, tuleks aastapreemia arvesse võtta eelneva kuue kuu osas. Probleem tekib aga selles, et aastapreemia suurus saab isikule teatavaks, kes puhkusetasu arvestab, alles vahetult enne selle väljamaksmist ja seetõttu pole võimalik puhkusetasu arvutamisel alati aastapreemiat arvesse võtta. Näiteks kui töötaja soovib minna puhkusele 1. juulil ei ole veel teada töötajale makstava aastapreemia suurus jaanuarist kuni juunini ning seda ei saa puhkusetasu arvutamisel arvesse võtta ka juhul, kui on kindlalt teada, et aastapreemiat makstakse. Seetõttu on aastapreemia suurust teenimise aja järgi võimalik arvesse võtta vaid juhul, kui aastapreemia suurus on vahetult selgunud (näiteks jaanuaris eelmise aasta aastapreemia) ja töötaja läheb kohe peale aastapreemia suuruse selgumist puhkusele.

Enne kehtiva puhkusetasu arvutamise korra jõustumist kehtinud keskmise palga arvutamise korras, mis reguleeris ka puhkusetasu arvutamist ( Vabariigi Valitsuse 15.12.1998.a. määrus nr. 278 “ Keskmise palga ja puhkusetasu arvutamise kord” p. 9) oli sätestatud põhimõte, mille kohaselt juhul kui lisatasu keskmise palga arvutamisel aluseks olnud ajavahemiku eest makstakse välja pärast keskmise palga maksmist, arvutatakse uus keskmine palk ja tehakse juurdemakse. Kehtiv puhkusetasu arvutamise kord juurdemakse tegemise kohustust otseselt ette ei näe. Samas kehtib põhimõte, et arvesse võetakse tasu teenimise aja järgi, mitte väljamaksmise aja järgi .Seetõttu põhimõtteliselt on töötajal õigus juurdemakse tegemist nõuda. Ajakirjanduses on selles osas avaldatud Tööõigusinspektsiooni seisukoht, et arvutatud ja väljamakstud puhkusetasu ei pea ümber arvutama, kui töötajale makstakse hiljem selle perioodi eest lisatasu. Kuivõrd nimetatud seisukoht praktikas on rakendatav, juhul kui töötaja siiski lisatasu nõuab, on raske öelda. Kuna Tööõigusinspektsiooni seisukoht ei ole kohtule siduv, on teoreetiliselt võimalik, et kohus otsustaks lisatasu väljateenimise põhimõttest lähtuvalt töötajale välja maksta.

Ka antud juhul on otstarbekam rakendada töötajale soodsamat tingimust või kehtestada aastapreemia maksmise alused, mis võimaldaks eeldatava aastapreemia suuruse eelnevalt kindlaks määrata.

Mare Kingo
AS KPMG Estonia jurist

Üksikasjad

Avaldatud: 23 mai 2002

• KOGUMISPENSIONIDE SEADUS
• Raamatupidaja.ee

Neil, kes soovivad hakata makseid tasuma 1. juulist 2002 on kogumispensioniga liitumiseks aega 31.maini 2002. Valiku tegemise lihtsustamiseks on järgnevalt välja toodud kogumispensioni põhimõtted.

Kogumispensioni üldpõhimõte - loovutades 2% oma brutopalgast, lisab riik sellele omalt poolt 4%, mis tuleb Teie töötasult makstava sotsiaalmaksu arvelt. Teie raha liigub pensionifondi ning fondi valikust sõltub Teie tootlus ehk lisatulu. Liitumisavalduse esitamisega võtate endale siduva kohustuse - kogumispensioniga liitudes ei ole Teil enam võimalik loobuda ja Teil tuleb maksta kuni pensionieani 2% oma palgast fondi (kui Te ei tööta, siis Te ei maksa). Kuid kord valikut tehes ei pruugi Te eluaeg ühes fondis olla, kuna fonde on võimalik vahetada. Pensionifondi kogutud raha makstakse Teile regulaarsete maksetena kuni surmani. Üldreeglina raha ühe summana välja võtta ei saa. Kui Te ei ela pensionieani, siis jätate endast maha päranduse, kuna fondiosakud on pärandatavad! Kogumispensioni süsteem on ka riiklikult garanteeritud. Riik kaitseb Teie raha fondijuhi pahatahtliku käitumise eest. Kahjusumma kuni 10 000 eurot hüvitatakse täielikult. Summa, mis ületab 10 000 eurot, hüvitatakse 90% ulatuses. Vaid tootlus on see, mida riik ei garanteeri.

Kuidas toimib praegune pensionisüsteem? Riiklikku pensioni makstakse rikkuse ümberjagamise põhimõttel. Töötajatelt kogutakse sotsiaalmaksu, mis pensionäridele pensionidena välja makstakse. Süsteemi peamine nõrkus on suur sõltuvus rahvastiku struktuurist. Kui Eestis oli 1930-ndatel 10 töötaja kohta 1 pensionär, siis aastal 2000 oli see suhe 1,6 ning prognoos on kurja- kuulutav: 2040-ndatel võib pensionäride arv olla võrdne töölkäijate arvuga. Kuna võtta saab sealt, kust midagi võtta on, siis riigipensioni suurenemine on väga vähetõenäoline. Kui aga investeerite kogumispensionisse, peetakse Teie brutopalgast kinni 2%. Tööandja kannab selle koos sotsiaalmaksuga maksuametile. 2%-le lisatakse sotsiaalmaksu arvelt täiendavad 4% ehk kokku kogutakse 6% inimese brutopalgast. See 6% kantakse inimese nimele tema valitud pensionifondi. Miks on hea 2+4 süsteem? Kui 2% peetakse kinni Teie brutopalgast ehk palgast, millest ei ole maha arvestatud tulumaksu, siis sellest 2% saaksite rahas kätte ainult 1,48%. Seega Te loobute 1 kroonist ning saate pensionifondi 4,05.

Kohustusliku kogumispensioniga liitumine

Kogumispensionisse investeerimiseks peab täitma valikuavalduse ning esitama selle EVK (Eesti Väärtpaberikeskuse) kontohaldurile. Valikuavalduse vorm on riiklikult kehtestatud ning sisaldab lisaks isikuandmetele ka nimekirja kõikidest toimivatest pensionifondidest, mida pakuvad Ühispank, Hansapank, Sampo Pank, LHV, Seesam Varahaldus ja ERGO Kindlustus. Valikuavalduse esitamiseks peab huviline minema kas pangakontorisse, kindlustusseltsi, täitma avalduse internetipangas või pensionikeskuse interneti aadressil www.pensionikeskus.ee. Fondidega liitumine toimub tasuta, kuid fondivalitsejad võtavad valitsemistasu vastavalt kogumispensioniseadusele võlakirjafondidelt kuni 1,5% ja kõrgema riskiga fondidelt kuni 2% kogutud rahalt aastas. Lisaks võtavad fondid osakute väljalaskmistasu kuni 3% ja tagasivõtmistasu kuni 1% osaku puhasväärtusest.

Kogumispensionisse saavad investeerida vähemalt 18 aastased residendist füüsilised isikud tingimusel, et nende eest makstakse sotsiaalmaksu. See tähendab, et ka Eestis elavad välismaalased saavad süsteemiga liituda. Investeerida ei saa need inimesed, kes on sündinud enne 1941. aastat. Ka teiste vanusegruppide lõikes on ette nähtud piiratud aeg, mille jooksul inimene võib liituda.

Liituma peavad kõik, kes on sündinud peale 1. jaanuari 1983 (kaasa arvatud). Liitumise võimalus ja kohustus tekib, kui inimene on saanud 18-aastaseks. Seega: 1983. aastal sündinud said 18-aastaseks 2001. aastal ja nemad peavad liituma 2002. aastal enne 1. juunit. 1984. aastal sündinud saavad 18-aastaseks 2002.aastal ja nemad peavad liituma enne 1. novembrit. Kui kohustatud isikud ei esita valikuavaldust, siis määratakse neile pensionifond loosi teel, kuhu masked hakkavad kogunema.

Liituda võivad kõik, kes on sündinud peale 1. jaanuari 1942 (kaasa arvatud) ning enne 1. jaanuari 1983, kuid siin on terve rida piiranguid:

1942 - 1951.a sündinud saavad liituda ainult enne 1. novembrit 2002.a
1952 - 1956.a sündinud saavad liituda ainult enne 1. novembrit 2002.a
1957 - 1961.a sündinud saavad liituda ainult enne 1. novembrit 2003.a
1962.a. sündinud saavad liituda ainult enne 1. novembrit 2004.a
…
1982.a. sündinud saavad liituda ainult enne 1. novembrit 2024.a
Liituda ei saa need, kes on sündinud enne 1. jaanuari 1942.a

Maksed pensionifondi

Maksed pensionifondi algavad kohustuslikus korras inimese 18 aastaseks saamisele järgneva kalendriaasta 1. jaanuarist. Kohustatud isikul, kes on sündinud 1983. aastal, tekib õigus ja kohustus tasuda kohustusliku kogumispensioni makset alates 2002. aasta 1.juulist. Vabatahtlikult süsteemiga liitunud inimeste maksed algavad liitumisavalduse esitamisele järgneva kalendriaasta 1. jaanuarist tingimusel, et avaldus on esitatud enne 1. novembrit. 2002. aasta on erand: inimesed, kes esitavad valikuavalduse enne 1. juunit 2002, hakkavad pensionifondi maksma juba alates 1. juulist 2002.

Kui töötaja on sõlminud liitumislepingu, siis on ta kohustatud sellest teavitama oma tööandjat, kes peab töötaja brutopalgast kinni täiendavad 2%. Koos 2%-ga kannab tööandja Maksuametile ka 33%, millest 13% on ravikindlustusmaks ning 20% sotsiaalmaks. Süsteemiga liitunud inimeste puhul kantakse riiklikusse pensionisüsteemi 20% asemel ainult 16%. Järelejäänud 4%-le lisatakse 2% ning Maksuamet kannab kogu summa üle (6% brutopalgast) Eesti Väärtpaberikeskuse (EVK) pangakontole Eesti Pangas. EVK arvestab laekunud summa eest pensionikontole vastava arvu pensionifondi osakuid ning kannab edasi liitunu poolt valitud pensionifondile.

Kui olete töötu, lapsepuhkusel või Teil ei ole mõnel muul põhjusel lühiajaliselt sissetulekuid, siis on ka Teie kogumispensioni investeering 0 krooni. Seda põhjusel, et süsteemis on määratletud maksemäär, mitte summa. Kui sissetulekud on 0, siis 2% 0-st on ikka 0.

Fondi vahetamise tingimused

Fondi on võimalik vahetada üks kord aastas. Vahetamiseks tuleb esitada valikuavaldusele sarnane avaldus. Õigupoolest saab fondi vahetada kahel moel:

Ühe fondi osakuid saab vahetada teise fondi osakute vastu. Siin on mõned piirangud - vahetada saab ainult kõik osakud korraga (min. 500 osakut ehk 5000 kr) ja vahetamine ei ole võimalik enne 1. jaanuari 2005 (avaldusi saab vastu võtta alates 2004.a.).
Sissemakseid saab suunata uude fondi. Seda saab samuti teha kord aastas ning esimest korda on see võimalik 1. jaanuaril 2004 (avaldusi saab vastu võtta alates 2003.a.).
Kulud, mis kaasnevad kogumispensioni fondi investeerides

Jooksvaid kulusid ei ole. Teie raha on riiklikul pensionikontol, see on tasuta. Küll aga kaetakse fondi arvelt fondiga seotud kulud:

Haldustasu - fondivalitsejale makstav tasu, millega kaetakse kõik fondiga seotud kulud ning tasu fondi juhtimise eest. Kogumispensionifondide haldustasust makstakse: tasu depoopangale (depootasu), tasu registripidajale (registritasu), makseid tagatisfondi, järelvalvetasu Finantsinspektsioonile.
Väljalasketasu - arvestatakse investeeringust maha enne ostetavate osakute arvestamist.
Tagasivõtmistasu - tasu fondist raha väljavõtmisel.
Vahetamistasu - endise fondi tagasivõtmistasu ja uue fondi väljalasketasu.
Pärandamisel - tagasivõtmistasu, pärijad tasuvad ka tulumaksu.
Kogumispensioni investeering on päritav

Kogumispensioni investeering on päritav nii kogumise ajal kui ka pensioni ajal. Kui pärijaks on eraisik, siis on tal õigus osakuid 1.aasta jooksul müüa. Saadud summade pealt tuleb tasuda ka tulumaksu. Kui inimene ei müü päritud osakuid 1.aasta jooksul, siis lisanduvad osakud inimese enda kogumispensionile ning vahendeid saab kasutada alles pensionieas. Pärijad ei saa osakuid müüa enne 2007. aasta 1. jaanuari. Kui pärijaks on juriidiline isik ehk firma, loetakse osakud tagasivõetuks pärandi vastuvõtmise päevast ning osakud kustutatakse. Firmal on kolme kuu jooksul õigus nõuda osakute eest raha nõude esitamise kuupäeva tagasivõtmishinnaga. Kui kolme kuu jooksul firma raha ei nõua, siis jääb raha fondi ning osakud kustutatakse sellegipoolest.

Kogutud raha kasutamine

Et saada pensionimakseid kogumispensionist, peavad täidetud olema kõik kolm tingimust:

inimene on jõudnud vanaduspensioniikka;
inimesele makstakse pensioni mõne Eesti seaduse alusel (näiteks riiklik pensionikindlustusseadus);
kogumise algusest on möödas vähemalt 5 aastat.

Kui kõik kolm tingimust on täidetud, siis saate sõlmida kindlustusseltsiga lepingu, mille alusel hakatakse Teile regulaarselt raha välja maksma. Et saada riiklikku pensioni (pensionikindlustusseaduse alusel), peab inimesel olema lisaks vanaduspensioniea kättejõudmisele ka vähemalt 15 aastat tööstaaþi. Täiendava kogumispensioni (III samba) puhul on võimalik, et pensionimakseid hakkab inimene saama ka täieliku ja püsiva töövõimetuse korral. Kogumispension seda ei võimalda ning alati peavad olema täidetud kõik kolm nimetatud tingimust.

Millal hakkab vanaduspensioniiga? Meeste vanaduspensioniiga on fikseeritud: 63 aastat. Naiste pensioniiga on samuti 63, kuid ainult nendele, kes on sündinud peale 1952. aastat. Enne 1944. aastat sündinud naiste pensioniiga on 58 aastat ning 1944-1953.a sündinute pensioniiga tasapisi tõuseb. Naiste vanaduspensioniea võib kokku võtta järgmiselt:

1943 ja varem 58 a
1944 58 a ja 6 kuud
1945 59 a
…
1951 62 a
1952 62 a ja 6 kuud
1953 ja hiljem 63 a
Riikliku ja kogumispensioni väljamaksete summa on kolmekordse tulumaksuvaba miinimumi (2002.aastal 3x1000 krooni) ulatuses tulumaksuvaba. Seda ületavalt osalt maksate tulumaksu.

Annuiteet

Kui kindlustusselts hakkab Teile maksma pensioni, siis seda pensioni nimetataksegi annuiteediks ehk annuiteetpensioniks (kindlustus maksab raha võrdsete osadena välja). Annuiteeti sõlmides võib ette näha ka teatud garantiiperioodi, kus maksed jätkuvad soodustatud isikutele (lastele). Vastasel korral jääb raha kindlustusseltsile.

Kas kogu raha eest peab annuiteedi sõlmima? Kui kõikide osakute eest arvutatud annuiteet ühe kalendrikuu kohta on väiksem kui 1/4 rahvapensionist (800 kroonist) ehk kui annuiteet on väiksem kui 200 krooni, siis võib raha jätta pensionifondi. Sellegipoolest ei saa seda raha fondist kätte korraga, vaid ikka väikeste osadena, kusjuures ühes kuus ei tohi see summa olla rohkem kui eelnevalt nimetatud 1/4 ehk 200 krooni. Kui kõikide osakute eest arvutatud annuiteet ühe kalendrikuu kohta on suurem kui kolmekordne rahvapension (ehk 3x800=2400 krooni), siis on seda summat ületav osa võimalik välja võtta ka pensionifondist. Täpsed reeglid kehtestab Finantsinspektsioon.

Raamatupidaja.ee