Üksikasjad

Avaldatud: 10 märts 2002

• TÖÖTUSKINDLUSTUSE SEADUS
• Äripäev

K A I L I S I I L A K
OÜ Pearu jurist

Tänases Eesti ühiskonnas on palju pensioniealisi töötajaid, kes ei ole veel pensionärid, ja töötavaid pensionäre. See on tingitud mitmest asjaolust (nt vajadus kvalifitseeritud tööjõu järele), kuid olulisim on vast liiga väike pension, mis ei võimalda inimväärset äraelamist.

1. jaanuarist jõustunud töötuskindlustusseadusega (TSK) luuakse Eesti töötukassa, määratakse selle ülesanded, eelarve kujundamine ja sellest tehtavate väljamaksete kord; kes on kindlustatu ja kel neist on õigus töötuskindlustuse hüvitisele. TSK järgi on kõik töötajad, sh nii töötav pensionär kui ka pensioniealine töötaja ja neid tööle võtnud ettevõte maksustatud uue kohustusliku maksega – töötuskindlustusmaksega.

Seaduste vastuolu on tekitanud küsimusi nii tööandjate kui ka töötajate, eriti aga pensioniealiste töötajate ja töötavate pensionäride seas.

Tööandjate probleemid seonduvad ühelt poolt ettevõtte kulude suurenemisega (0,5% iga töötaja palgalt) ja teisalt kehtima hakanud töötuskindlustusmakse arvutamise ja kinnipidamisega just töötaja kindlustusmakse osas. Nimelt on tööandjale pandud kohustus arvutada, kinni pidada ja maksuameti pangakontole üle kanda töötaja kindlustusmakse.

Töötaja küsimused on seotud esmalt saamata jääva palga (praegu 1%) ja erisoodustuste vastuvõtmise osas. Tööandjale on see kasulik, kuna erisoodustuselt ei tule maksta töötuskindlustusmaksu. Kuid just palgalt makstud sotsiaalmaksu järgi toimub pensioni arvestus ja keskmiselt palgalt arvutatakse puhkusehüvitist, haigusraha jne. Töötaja peab valima tänase päeva või kaugema perspektiivi vahel.

TSK kohaselt peab isik, kel on õigus hüvitist saada, olema töötu, kes on arvele võetud töötu sotsiaalse kaitse seaduse (TSKS) alusel. Töötu on selle seaduse järgi täieliku või osalise töövõimega isik kuni vanaduspensioni eani.

Arvestada tuleb sellega, et töötuskindlustuse puhul on tegu sundkindlustusega (TKS § 2) ja makseid peavad tasuma kõik töötajad, sh töötavad pensionärid ja pensioniealised töötajad. TKSi järgi ei saa vanuse tõttu töötu olla ei töötav pensionär ega pensioniealine töötaja. Neil puudub õigus riikliku töötu abiraha saamiseks, kuid täitmisele kuulub kohustus loovutada väljateenitud palgast 1% töötuskindlustusmakse katteks.

Seega koheldakse töötajaid seaduse ees kindlustusmakse kinnipidamise staadiumis võrdselt, kuid kogutud vahendite jaotamisel jagunevad nad isikuteks, kel on õigus saada hüvitist töötuks jäämise korral ja kel seda õigust ei ole (pensioniealised).

Põhiseadus keelab diskrimineerimise varalise ja sotsiaalse seisundi vm asjaolude tõttu, kuid antud juhul ei kohelda hüvede jaotamisel nende hüvede loomiseks kohustatud isikute gruppe võrdselt. Põhiseaduse järgi on Eesti kodanikul õigus riigi abile puuduse korral. See on kodaniku õigus riigi, mitte teise kodaniku suhtes.

Töötava pensioniealise isiku või töötava pensionäri töötasust mahaarvatav osa on kehtiva regulatsiooni tulemusel käsitletav kohustusliku annetusena selleks, et riik saaks vahendada ühe kodaniku õigust saada materiaalset toetust teiselt kodanikult.

Vähekindlustatud isikute grupid on asetatud olukorda, kus nende teenitud raha kuulub kohustuslikus korras ümberjaotamisele. Sellega piiratakse ühe grupi kodanike vabadusi ja õigusi teise arvel.

Siinkohal saab muidugi väita, et TKS § 5 annab hüvitiste liigituse, mille kohaselt töötaja vanus ei oma tähtsust, kuid tegu on erijuhtudega, mitte laia isikute ringi puudutavaga. Lisaks töötuskindlustushüvitisele on ette nähtud ka hüvitis töölepingute kollektiivse ülesütlemise korral ja samuti hüvitis tööandja maksejõuetuse korral.

Maksejõuetuse korral on sellise hüvitise maksmine ennekõike kasulik töötajale, kes sõltumata vanusest saab siiski teatud summa muidu saamata- jäävast rahast. Hüvitis töölepingute kollektiivse ülesütlemise korral huvitab kindlasti aga ka tööandjat, sest tema maksekoormus väheneb.

TKS § 16 lg 2 kohaselt saab tööandja vabastatud töötajale maksta vähem toetust, kui töösuhte katkestamisel on seadusega ette nähtud. Tööandjal tuleb vähem maksta summa, mis on võrdne töötajale töötukassast makstava summaga. Tööandja peab selleks esitama taotluse töötukassale. Seega maksab töötaja oma töötuskindlustusmaksetega osaliselt kinni ka iseenda töölt vabastamise.

Seaduste täitmine on kohustuslik, kuid kui nende rakendamine piirab oluliselt kodanike õigusi ja vabadusi, tuleks veel kord põhjalikult kaaluda nende vajalikkust ja vastavust riigi põhiseadusele. Praegu on pensioniealine töötaja ja töötav pensionär sattunud sundolukorda, mida saab heastada ainult, muutes TKSi või TSKSi.

Üksikasjad

Avaldatud: 21 veebruar 2002

• Töö- ja puhkeaja seadus
• Äripäev

SULEV OLL

Eile Äripäeva seminaril esinenud omanimelise Tööõigusabi ASi juhataja Heli Raidve väitis, et töö- ja puhkeaja seadus lubab teha ületunnitööd varasemast tunduvalt rohkem.

Heli Raidve väide, et töötaja võib teha ületunnitööd varasemaga võrreldes kordades rohkem, tugineb töö- ja puhkeaja seaduse §-le 9. Selles on kirjas, et koos ületunnitööga ei või tööaeg nädalas ületada keskmiselt 48 tundi neljakuulise arvestusperioodi jooksul, töötajat ei ole lubatud rakendada ületunnitööle üle nelja tunni päevas ja vahetuse kestus koos ületunnitööga ei tohi ületada 12 tundi.

“Sellest tuleneb, et keskmiselt võib ületunnitööd teha 8 tundi nädalas,” rääkis Raidve. “Arvestades, et aastas on 52 nädalat, võib ületunnitööd teha 416 tundi aastas. Juba ainuüksi see arv on suurem kui vana seadusega lubatud 200 tundi.”

See aga pole kogu seadusega lubatud ületunnitöö, sest § 9 järgi võib töötajat tema nõusolekul rakendada täiendavalt ületunnitööle 200 tunni ulatuses aastas. Raidve sõnutsi tähendab sõna “täiendavalt” seda, et 200 tundi ületunnitööd võib eeltoodule lisada. “Nende kahe liigi alusel võib ületunde olla kokku juba 616,” ütles ta.

Hoopis kaotab ületundide ülempiiri seadusse kirjutatud lause, mille kohaselt piirnorme ei rakendata vääramatust jõust tingitud vajaduse korral, kuhu kuuluvad loodusõnnetuste, tootmisavariide jms-ga seonduv. Viimane säte pole siiski uus, sest ka varasema seaduse järgi ei kohaldatud toona kehtinud 200tunnist piirnormi vääramatust jõust tingitud asjaolude puhul.

Üldine lubatud tööaeg on Raidve sõnul 1. jaanuarist kehtiva töö- ja puhkeaja seadusega siiski vähenenud, seda rohkem kui 3500 tunnilt aastas alla 3000-le tunnile. Vähenemine toimus eelkõige kohakaasluse kadumise arvel. Kuni eelmise aasta lõpuni võis põhikoha ja kohakaasluse tööaeg kokku olla 60 tundi nädalas, seega 3120 tundi aastas, millele lisandus 200 ületunnitöö tundi põhitöökohal, lisaks sama palju ka kohakaaslasena. “Tegelikult võis inimene töötada kõikide töölepingute alusel kokku 3520 tundi aastas,” ütles Raidve.

Kuna alates sellest aastast kohakaaslust ei ole ja kõiki töölepinguid peetakse võrdseteks, võib töötaja töötada kõikide töölepingute alusel kokku 40 tundi nädalas ehk 2080 tundi aastas. Lisades siia 616 tundi ületunde, moodustab põhitöö ja ületunnitöö kokku 2696 tundi. “Seega tohib töötaja uue seaduse alusel teha tööd 824 tundi vähem kui vana seaduse alusel,” lausus Raidve.

Raidve sõnul paneb muretsema siiski see, et keegi ei kontrolli, kas töötaja ikka töötab nädalas kõikide lepingute alusel keskmiselt 48 tundi või ületab selle piiri. “Juba on tekkinud olukord, kus töötajal on mitu töölepingut ja ta töötab iga lepingu alusel 48 tundi nädalas pluss 200 tundi aastas,” rääkis ta.

Äripäeva seminaril esinedes käsitles Raidve veel töö- ja puhkeaja seaduses olevat uut mõistet – iseseisva otsustuspädevusega töötajat. Raidve sõnul ei määra iseseisva otsustuspädevusega töötaja tööaega otseselt ega kaudselt tööandja. Talle võib jätta kohaldamata ületunnitöö piirnormid, tema kohta ei peeta tööaja arvestust, õhtuse ja öötöö arvestust, puhkeaegade ja muude vaheaegade arvestust.

Tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja Niina Siitam kõneles seminaril keskmise palga ja puhkusetasu arvestamisest. Tema sõnul on puhkusetasu arvutamisel olulisemad muudatused, et arvutamise aluseks on kalendripäevad, arvutatud ja väljamakstud puhkusetasu ei pea ümber arvutama, kui töötajale makstakse hiljem selle perioodi eest lisatasu.

Töötuskindlustuse teemal kõnelnud BDO Eesti maksukonsultant Eva Metsaots väitis, et töötuskindlustus on sundkindlustus, millel pole alternatiivi. Seadus rakendub Metsaotsa sõnul kohustuslikus korras, solidaarselt ja ühetaoliselt.

Lisaks nimetatuile esinesid seminaril Ernst & Young Eesti töötaja Marju Põldniit, rääkides, millal ja kuidas oleks õige raamatupidamisaruannet koostada, ning Vello Vallaste firmast Vallaste & Partnerid, kes analüüsis, kas ja kuidas maksta kogumispensioni makset.

Üksikasjad

Avaldatud: 08 märts 2002

• KOGUMISPENSIONIDE SEADUS
• Äripäev

M A R T I N R A J A S A L U
Eesti Kindlustusseltside Liidu projektijuht

Käesoleva aasta teisest poolest realiseerub II sammas ehk kohustuslik kogumispension. Alates 1998. a on toiminud ka vabatahtlik pensionikindlustus ehk III sammas, mida kutsutakse ametlikult täiendavaks kogumispensioniks. 2002. a teisest poolest on Eestis kaks kogumispensioni süsteemi, mis on loomult sarnased, kuid eristatavad peamiselt maksusoodustuse suuruse, kohustuslikkuse ja valikuvõimaluste poolest.

Suurem tähelepanu on pensionireformis pööratud kohustuslikule kogumispensionile. Selleks on mitu põhjust. Esiteks on II sammas kohustuslik (pärast 1983. a sündinud inimestele ja vabatahtikult liitunutele) ning II samba loomisega kaasneb oluline riigieelarve puudujääk. 2/3 pensionifondidesse suunatavast rahast on riikliku pensionikindlustuse ressurss. Tegemist on pensionireformi kõige raskema ja poliitilisema osaga.

Täiendav kogumispension ei ole riigieelarvele sedavõrd koormav, sest riiklik soodustus on inimese oma panusega võrreldes kordades väiksem. Samuti on võimalik katta kindlustuslepinguga varade investeerimise riskid ja valida mitmete erinevate finantstoodete vahel. Seetõttu on III sammas stabiilsem süsteem. III samba kindlustusmaksete tulust mahaarvamine ja pensioni maksustamine reguleeriti tulumaksuseadusega 1998. aasta augustis. Regulatsiooni on mõnel korral täpsustatud. Viimane täpsustus sai Riigikogu heakskiidu 2002. aasta 20. veebruaril. Ligemale 3 aastaga, mil tulumaksusoodustusega täiendava kogumispensioni kindlustust on inimestele pakutud, on vastavaid lepinguid sõlmitud kokku umbes 35 000. Aasta 2001 näitas, et inimesed säästavad pensioniks kindlustust kasutades umbes 170 miljonit krooni aastas. Seega on kindlustuse klientidel oodata tulumaksutagastusi ligemale 45 miljoni krooni eest.

Kogumispensioni puudutavad maksusätted
Täiendava kogumispensioni kindlustusleping on tulumaksuseaduses reguleeritud järgmiselt:

Sõlmitav kindlustusleping peab vastama kogumispensionide seaduses täiendava kogumispensioni kindlustuslepingu kohta käivatele sätetele
Tulust võib maha arvata täiendava kogumispensioni kindlustuslepingu alusel makstud kindlustusmakseid kuni 15% ulatuses deklareeritavast aastatulust
Säte, mille kohaselt võib tulust maha arvata kuni 100 000 krooni, kuid mitte rohkem kui 50% tulust, täiendava kogumispensioni kindlustuse makseid ei puuduta
Soodustuse saamiseks tuleb esitada maksuametile tuludeklaratsioon koos kindlustusandja poolt väljastatud tõendiga, maksuamet tagastab 26% kindlustusmaksetest
Enne kindlustusvõtja 55aastaseks saamist tehtavad väljamaksed on maksustatud 26% maksumääraga
Pärast kindlustusvõtja 55aastaseks saamist kokkulepitud perioodil makstav pension on maksustatud 10% maksumääraga, eluaegse annuiteedi vormis makstavat pensioni ei maksustata
Kindlustusvõtja täielikult ja püsivalt töövõimetuks jäämise korral maksustatakse (olenemata kindlustusvõtja vanusest) kokkulepitud perioodil makstav pension 10% maksumääraga, eluaegse annuiteedi vormis makstavat pensioni ei maksustata
Pärast käesoleva aasta 1. maid sõlmitud lepingu puhul peab maksuvaba või 10% maksumääraga maksustatava pensioni saamiseks lisaks punktides 5 ja 6 toodule olema kindlustuslepingu sõlmimisest möödunud rohkem kui 5 aastat
Surmariski kindlustamisel täiendava kogumispensioni kindlustuslepinguga kehtib kaks regulatsiooni. Kui kindlustusvõtja arvab surmariski eest makstud kindlustusmakset oma aastatulust maha, siis maksustatakse soodustatud isikule makstav hüvitis 26% maksumääraga. Kui kindlustusvõtja ei arvesta surmariski kindlustusmakse osa tulust maha, siis ei maksustata ka väljamakset
Pärast käesoleva aasta 1. maid sõlmitud lepingu puhul ei saa surmariski eest makstud kindlustusmakse osa tulust maha arvata, seega ei maksustata uute lepingute alusel makstud surmahüvitisi
Allikas: Eesti Kindlustusseltside Liit

Üksikasjad

Avaldatud: 20 veebruar 2002

• TÖÖTUSKINDLUSTUSE SEADUS
• Raamatupidaja.ee

Sulev Oll
ärikoolitus/turundus

Töötuskindlustus on sundkindlustus, alternatiivi pole

Tallinnas toimuval Äripäeva seminaril Kuidas vältida eksimusi seadusemuudatuste järgimisel ütles BDO Eesti maksukonsultant Eva Metsaots, et töötuskindlustus on sundkindlustus, millel pole alternatiivi.

Töötuskindlustusseadus rakendub Metsaotsa sõnul kohustuslikus korras, solidaarselt ja ühetaoliselt. Kohustuslikus korras rakendumine tähendab seda, et makse sissenõudmisel on maksuametil maksuhalduri õigused ja kohustused ning vastutus maksuseaduste rikkumise eest on sätestatud maksukorraldusseaduste paragrahvides 28 (intressid), 29 (füüsilise isiku vastutus) ja 30 (juriidilise isiku vastutus).

Seaduse rakendumine solidaarselt tähendab, et töötuskindlustusmakset maksavad nii töötaja, avalik teenistuja ja tööettevõtja ning tööandja, sealhulgas riik ja kohalik omavalitsus tööandjana.

Rakendumine ühetaoliselt tähendab, et kõigi töövõtjate maksumäär on ühesugune ning kõigi tööandjate maksumäär on ühesugune.

Eva Metsaots pidas ettekande teemal Kuidas, kellele ja mil viisil rakendub töötuskindlustusseadus.

Töötukassa ülesanne on maksta hüvitisi

“Töötukassa ülesandeks on hallata laekunud makseid ning maksta nendest vahenditest töötuskindlustushüvitisi, töölepingute kollektiivse ülesütlemise hüvitisi ning hüvitisi tööandja maksejõuetuse korral,” ütles BDO Eesti maksukonsultant Eva Metsaots Äripäeva seminaril.

Töötuskindlustusmaksetest moodustatakse Metsaotsa sõnul kaks eraldiseisvat sihtotstarbelist fondi, milleks on töötuskindlustushüvitiste sihtfond, mis moodustub töötajate maksetest ning töölepingute kollektiivse ülesütlemise ja tööandja maksejõuetuse puhul makstavate hüvitiste sihtfond, mis moodustub tööandjate maksetest. Sihtfondide kohta peetakse eraldi arvestust.

Töötukassa nõukogu liikmeteks on esimehena Raivo Paavo Ametiühingute Keskliidust, Ametiühingute Liidu TALO esindaja Henn Vallimägi, Tööandjate Keskliidu tegevdirektori asetäitja Tarmo Kriis, Tallinna Sadama juhatuse esimees
Riho Rasmann, rahandusministeeriumi asekantsler Margus Uudam ning sotsiaalministeeriumi nõunik Pille Liimal.

Töötuskindlustusmakset ei maksta kõikidelt summadelt

“Töötuskindlustusmakset ei maksta sotsiaalmaksuga mittemaksustatavate summade pealt,” ütles Eva Metsaots Äripäeva seminaril.

Töötuskindlusmakse objektidena nimetas Metsaots töötajale töö- või teenistuslepingu alusel rahas makstud palka ja muid tasusid, avalikule teenistujale makstud palka ja muid tasusid ning füüsilisele isikule tööettevõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel makstud tasusid, välja arvatud juhul, kui tasu saav isik on kantud äriregistrisse või registreeritud FIEna.

Kindlustatu makse määr on vahemikus 0,5 kuni 2%, aastal 2002 on see 1%, tööandja makse määr on vahemikus 0,25 kuni 1%, 2002. aastal 0,5%. Eeltoodud piires kehtestab Vabariigi Valitsus iga-aastase maksemäära hiljemalt eelneva aasta 1. detsembriks.

Makse määra suurendamiseks aasta keskel võib töötukassa nõukogu teha valitsusele ettepaneku juhul, kui töötukassa sihtfondide vahendite ebapiisavuse korral tuleb kasutusele võtta reservfond. “Makse määra vähendada aasta kestel ei saa,” lausus Metsaots.

ÄP Online