Artiklid

Palgateema on praegu Eestis kuum. Kohati tundub, et kiire palgatõus on paljudele ettevõtetele muutunud omaette argumendiks, millega põhjendatakse praktiliselt kõiki ettevõtte probleeme.

Kui töötaja jaoks sisaldab palgateema alati teatavat emotsionaalsust (ebaõigluse ja õigluse vahekord, väärtuse märk jne), siis tööandja peaks palgateemadele lähenema süsteemselt ja ratsionaalselt.

Kõigepealt oleks mõistlik loobuda müüdist, et palk ei ole peamine motivaator. Palk on inimesele tähtis. Tõsi, see ei ole ainus motivaator ega ole primaarne kõikidele inimestele igas olukorras, kuid see on enamiku inimeste tööalaste otsuste mõjutaja. Palga mõju on seda suurem, mida rohkem on inimestel valikuvõimalusi ning eriti oluline on palk töökoha valikul. Kriitiliselt tuleks üle vaadata ka selliste lisaväärtuste sisu, mida me inimestele pakume, lootes enda arvates kompenseerida madalamat palka. Tunnistagem ausalt, et suur osa nendest töödest, mille tegijaid meil kõige rohkem napib, ei paku ei erilisi arenguvõimalusi ega ka eneseteostust. Kui ettevõtte palgatase jääb alla konkreetse tegevusvaldkonna keskmise, jääb igasuguste, ka väga hästi läbi mõeldud ning põhimõtteliselt konkreetsele töötajate grupile sobivate lisaväärtuste mõjujõud küsitavaks.

Kainelt tuleb läheneda palgakulude suurendamise võimalustele ja mõjudele, mida need ettevõtte tulemustele võivad kaasa tuua. Tööjõukulud on alati üks vahetumalt ja lihtsamalt kontrollitavaid kululiike, kuid toote või teenuse omahinnast moodustavad need olulise osa ainult teatud tegevusvaldkondades. Ilmselt on arukas otsida üles need kuluallikad, kus kokkuhoid ning hea töökorraldus aitaks korrastada kogu protsessi ning omaks ettevõtte konkurentsivõimele kestvamat mõju.

Karta ei tohi mitte kõrget palka, vaid kõrgeid tööjõukulusid. Tööjõukulud ei sõltu mitte ainult palgast ehk tööjõu hinnast, vaid ka sellest, kui suur on tööjõu tootlikkus. Odava tööjõu tootlikkus ongi tavaliselt madal. Tasub mõelda, kas madala tootlikkuse üks põhjus ongi soov ja võimalus kasutada võimalikult odavat tööjõudu.

Tööjõukulud

Oluliselt on suurenenud individuaalsete palgakokkulepete osakaal. Vajaliku töötaja saamiseks makstakse talle palka, mida inimene oskab või julgeb küsida ja mis ületab oluliselt teiste sama tööd tegevate inimeste palga ettevõttes või palgaturul tervikuna. Emotsioonidest kantud ülemaksmise ideoloogia on üks üldise palgatõusu generaatoreid. Individuaalsed palgakokkulepped ei jää saladuseks ning väga suure tõenäosusega on ettevõte õige varsti sunnitud tõstma palka ka teistel samaväärsetel ametikohtadel.

Üheks tendentsiks on palgamuutuste sagenemine. Praktika näitab, et ettevõtted pigem reageerivad muutustele palgaturul, mitte ei mõtle ega tegutse proaktiivselt. Praegustes oludes on palgaturg enamasti kiirem kui ettevõtete reageerimisvõime ning palkade langemine alla palgaturu pakkumiste toob palgakriitiliste ametikohtade korral enamasti kaasa tööjõu voolavuse. Uusi töötajaid peame hankima ilmselt kuludega, mis on suuremad kui proaktiivselt planeeritud palgamuutuste puhul.

Palgateema pole enam taustategur. Nii nagu turumajanduse algusaastatel kadusid ettevõtted, kes ei suutnud kohaneda turureeglitega, kaovad lähiaastatel ilmselt ettevõtted, kes ei suuda integreerida palgaturu mõju oma tegevusega.

www.pare.ee

Anu Ojasalu

Tekitatud kahju saab töötaja palgast kinni pidada ainult tema kirjalikul nõusolekul.

Seaduse järgi on võimalik tööandjal hooletuse läbi hävitatud kontoritarvete või klaviatuuri maksumus töötajalt välja nõuda, tihti tööandja aga katki läinud asjadest numbrit ei tee.

Pille on enda sõnul väga hoolas, kuid ükskord juhtus temagi panema paberilõikamise giljotiini vahele liiga paksult pabereid. Lõiketera kõverdus ja kui Pille siiski püüdis seda paberist läbi suruda, lõikas tera katki hoopis pabereid fikseeriva plastmasserva. “Ära ehmatas küll, aga siiani pole tööandja kinnimaksmist nõudnud,” ütles Pille.

Seaduse järgi on hooletuse tõttu varalise kahju tekitamise eest võimalik töötajalt välja nõuda kuni keskmine kuupalk.

Tallinna ja Harjumaa töövaidluskomisjoni juhataja Raili Karjase sõnul puudutavad kõige tüüpilisemad varalise vastutusega seotud vaidlused töövaidluskomisjonides töötaja tekitatud puudujääke. “Tavaliselt on tegu väikeste poodidega, sest suurtes kaubakeskustes pole nii lihtsalt võimalik puudjäägi tekitajaid leida,” ütles Karjane.

Tema sõnul on olnud ka paar juhtu, mil on tekkinud probleeme vara hoidmisega. Näiteks süüdistas tööandja kaubakoormat vedanud autojuhti kauba rikkumises, sest koorem ei olnud korralikult seotud. “Sellistel juhtudel jääb tavaliselt autojuht süüdi,” ütles Karjane.

Puudulikud seadused

Töövahendite lõhkumise pärast pole Karjase sõnul vähemalt nende töövaidluskomisjoni pöördutud. “Seadused on puudulikud, valdkond pole reguleeritud ja pole ka kohtupraktikat näiteks selle kohta, mis saab siis, kui töötaja tahabki töövahendi ära lõhkuda. Kuid juhul, kui tuvastatakse, et kahju on tekitatud tahtliku hävitamisena ning isik teadis või pidi teadma oma teo tagajärgi, võib töötajat vastutusele võtta mitte enam keskmise palga, vaid täisvastutusel,” ütles Karjane.

Varaline vastutus

Kahju hüvitamine vaid töötaja nõusolekul

•• Tööõiguslik varaline vastutus seisneb töötaja kohustuses hüvitada tööandjale seoses tööülesannete täitmisega tekitatud kahju.
•• Tekitatud kahju saab töötaja palgast kinni pidada ainult tema kirjalikul nõusolekul.
•• Sel juhul võib palgast kinni pidada nii suure summa, kui töötaja lubab.
•• Juhul kui töötaja ei ole nõus kahju hüvitama, saab tööandja seda nõuda kohtu korras, sõltumata sellest, kas oli sõlmitud varalise vastutuse leping või mitte.

Taivo Ruus, vandeadvokaat

Kuidas peab töötaja toimima, kui avastab lapsepuhkuselt tagasi tulles, et tööandja ei taha talle tema vana kohta tagasi anda? Kas töötaja saab oma vana ameti kindlustamiseks midagi ette võtta?


Kui töötaja avastab lapsehoolduspuhkuselt tulles, et tema töökohta enam ei ole või tööandja ei soovi temaga mingil muul põhjusel töösuhet jätkata, tuleb esmalt selgitada välja töö andmisest keeldumise konkreetne põhjus. Ehkki töötajal on õigus pöörduda iga oma õiguse rikkumise korral töövaidlusi lahendava organi poole, tasub pigem püüda leida mõlemat poolt rahuldav kompromiss.

Ajal, mil töötaja on lapsehoolduspuhkusel, on tema tööleping peatunud (nagu ka haiguse või korralise puhkuse ajal). Töölepingu peatumine tähendab tööandja jaoks seda, et ta ei või nõuda töötajalt töö tegemist, kuid samas ei anna see talle õigust muuta töölepingu tingimusi ühepoolselt ehk ilma töötaja nõusolekuta.

Töötaja võib kuni lapse 3-aastaseks saamiseni igal ajal lapsehoolduspuhkuse lõpetada ja nõuda, et tööandja võimaldaks tal jätkata kokkulepitud tingimustel tööd. Kindlasti ei tohi lasta end eksitada siiani laialt levivast rahvapärimusest, et tööandja peab kokkulepitud tingimustel tööd võimaldama vaid kuni lapse 1,5-aastaseks saamiseni.

Sõltumata sellest, kui kaua töötaja on soovinud olla lapsehoolduspuhkusel, peab pärast puhkuse lõppemist töölepingu täitmine jätkuma täpselt nendel tingimustel, mis kehtisid enne puhkuse algust. Seega saab nõuda täpselt sama tööd samadel tööaja- ja palgatingimustel, mis kehtisid enne töölt ärajäämist.

Arusaamatuste vältimiseks peab töötaja aga oma lepingu tingimusi täpselt teadma. Ta peab jälgima, et lepingus kokku lepitud töö tegemise koht, tööülesanded ja töötasu vastavad tema tahtele ja tegelikkusele ja et ta saab tingimustest õigesti aru.

Nagu töötaja, saab täpselt kokkulepitud tingimustel lepingu täitmist nõuda ka tööandja. Kui see on töötajale koormav, tasub püüda leppida kokku lepingutingimuste muutmises, kuid seda tuleks kindlasti teha tähtajaliselt. Kui tähtajas kokku ei lepita, ei ole hiljem õigust nõuda tagasi endisi tingimusi.

Kui lapsehoolduspuhkusel olevale töötajale ei anta kokkulepitud tööd, on tal võimalik nõuda endale teist talle sobivat tööd. Kui töötaja aga ühtegi teist tööd teha ei taha või ei saa, siis saab ta kuni lapse 3-aastaseks saamiseni nõuda kokkulepitud palka. Töökoha saab koondada alles pärast töötaja lapse 3-aastaseks saamist.

Et vältida tööle naasmisel ootamatusi ja ebameeldivusi, võiks töötaja juba enne lapsehoolduspuhkusele jäämist analüüsida tööandjaga olukordasid, mis võivad tekkida tööle tagasi tulemisel. Kindlasti tasub ka lapsehoolduspuhkusel olemise ajal huvituda tööandja tegevusest ning osaleda võimalusel erialastel täiendkoolitustel.

Helve Toomla
ametiühingute jurist

Olen erafirmas meditsiinitöötaja. Täiskasvanute koolituse seaduse järgi peaks tööalaseks koolituseks võimaldatama aastas kuni 14 päeva puhkust koos keskmise palga säilitamisega. Minu palga aga moodustab teatud protsent minu poolt firmale sissetoodud summast. Kuidas arvestatakse sellisel juhul koolituse ajal makstavat keskmist palka? Kas tuleb lähtuda eelnevast kuust või võetakse mitme kuu keskmine? Kui koolitus toimub näiteks teises linnas, kas siis peab tööandja hüvitama ka sõidu- ja majutuskulud?

Eeldan, et küsija töötab töölepingu alusel, sest täiskasvanute koolituse seadus ei kehti neile, kes töötavad näiteks käsundus- või töövõtulepinguga. Töölepingulise suhte puhul ei saa olla nii, et palk moodustub terves ulatuses teatud protsendina firmale sissetoodud summast. Seaduse kohaselt on töölepingu kohustuslikuks tingimuseks palga-määr, mis ei või täistööaja korral tänavu olla alla 3000 krooni kuus. Palgamäärale (põhipalgale) võivad lisanduda lisatasud sõltuvalt firmale teenitud summast. Palga moodustavadki põhipalk, lisatasud, töö eest makstavad preemiad ja vahel ka juurdemaksed kokku.

Tööalaseks koolituseks antava õppepuhkuse tasu arvutatakse valitsuse määrusega kehtestatud keskmise palga arvutamise korra järgi kuue kalendrikuu palga alusel. Keskmise palga leidmiseks summeeritakse kõik kuue kuu jooksul teenitud palgaosad. Saadud summa jagatakse üldjuhul sama kuue kuu kalendrijärgsete tööpäevade arvuga. Tööpäevade arvu vähendatakse töölt mõjuva põhjusega puudumise päevade võrra.

Määruse kohaselt tuleb kuut kalendrikuud hakata lugema tagasi päevast, mil tekkis keskmise palga arvutamise vajadus. Olgu selleks päevaks näiteks 31. oktoober, mil tuleb arvutada 1. novembril makstavat keskmist palka. Sel juhul summeeritakse palgad, mis on teenitud 1. aprillist kuni 31. septembrini, sest need on oktoobrile eelnenud kalendrikuud.

Sõidu- ja majutuskulud on tööandja kohustatud hüvitama tööalase lähetuse korral, see tähendab juhul, kui osavõtt koolitusest kuulub tööülesannete hulka. Muul juhul tööandjal seda kohustust seadusest tulenevalt ei ole ja töötajal tuleb nende kulude hüvitamises tööandjaga kokkuleppele jõuda või ise kulud kanda. Töö- või kollektiivlepingus võib aga kokku leppida, et tööandja hüvitab koolituse puhul ka sõidu- ja majutuskulud.

Reelika Raudla
Tartu Ülikooli Õigusinstituudi magistrant

Kas kõigil koolilastel on haigekassalt ravikindlustus?

Ravikindlustusega kindlustatud isikuid on kolme liiki.
- Isikud, keda loetakse kindlustatuks seetõttu, et nad maksavad või nende eest makstakse sotsiaalmaksu.
- Isikud, keda loetakse kindlustatud isikutega võrdsustatuks isikuteks. Nemad ise ei maksa või nende eest ei maksta sotsiaalmaksu.
- Isikud, kes on ise endid kindlustanud, sõlmides haigekassaga
vastava lepingu.

Kindlustatud isikuga võrdsustatud isikuteks loetakse ka isikuid kuni 19aastaseks saamiseni. Seega kõigile isikutele kuni 19aastaseks saamiseni on ravikindlustus garanteeritud.

Oma ravikindlustust saab ise kontrollida kas internetipanga e-teenustest, kodanikuportaali x-tee.riik.ee/portaal/ kaudu või helistades haigekassa klienditeeninduse infotelefonil 16 363.