Artiklid
- Üksikasjad
Ranno Tingas
Ernst & Young Baltic ASi maksukonsultant
Sotsiaalmaksu maksmise riik võib erineda tulumaksu maksmise riigist.
Kui tööandja saadab töötaja välisriiki, peab ta arvestama, et sotsiaalkindlustuse maksete osas ei kehti samad põhimõtted nagu tulumaksu puhul. Lisaks erinevustele maksuliikide vahel tasub teadvustada, et tavapärasest keskkonnast välja minnes on eksimuse tõenäosus ja seega ka võimalikud kahjud suuremad ning seepärast tasub eelnevalt võimalikud riskid kaardistada.
Eri riikides töötavate ehk piiriüleste inimeste töötasu maksustamine on reguleeritud mitmete õigusaktide, rahvusvaheliste lepingute ja Euroopa õigusega. Seejuures ei saa rääkida ainult sotsiaalmaksust, sest sotsiaalkindlustusmaksed on riigiti väga erinevaid (Eestis näiteks sotsiaalmaks, töötuskindlustuse makse ja kohustusliku kogumispensioni makse). Lisaks võib sotsiaalkindlustuse maksete tasumise kohustus olla jagatud töötaja ja tööandja vahel. Seega on sotsiaalkindlustusmaksetega kaasnev regulatsioon piiriülestel juhtudel sageli keerukam kui tulumaksuarvestus töötasult. Teisest küljest annab see maksuplaneerimise võimalusi piiriüleste töötajate puhul.
Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP), kuhu kuuluvad lisaks ELi liikmesriikidele Norra, Island ja Liechtenstein, kehtib põhimõte, et töötaja suhtes kehtib vaid ühe riigi sotsiaalkindlustussüsteem. See põhimõte ei tulene Eesti siseriiklikust õigusest, vaid Euroopa Nõukogu 1971. aasta määrusest nr 1408. Sellest põhimõttest tulenevalt makstakse ka sotsiaalkindlustuse makseid EMPs üle riigipiiride liikuvate töötajate eest ainult ühes riigis.
Kõige lihtsam ja üldisem reegel on, et sotsiaalkindlustuse maksed tasutakse töö tegemise asukohariigis. Erinevalt tulumaksust ei ole aga oluline välisriigis viibitud päevade arv ega töötaja maksuresidentsus. Samas on sellele põhireeglile ka hulk erandeid.
Üks erisusi on teise EMP riiki lähetatud töötaja sotsiaalkindlustusmaksete tasumine. Nimelt jääb lähetatud töötaja suhtes kehtima lähetajariigi sotsiaalkindlustussüsteem, mida kinnitab tõend E101. Viimase väljastab Eesti sotsiaalkindlustusamet juhul, kui töötaja lähetatakse Eestist teise EMP riiki kuni üheks aastaks (lähetust võidakse pikendada hiljem kuni 1 aasta võrra). Sel juhul maksab tööandja sotsiaalkindlustuse makseid endiselt lähetajariigis ehk Eestis, kuigi tulumaks võidakse tasuda töö tegemise riigis.
Lisaks Euroopa õigusele peab Eesti arvestama kahepoolsetes sotsiaalkindlustuslepingutes, mis hetkel kehtivad Ukraina ja Kanadaga, sisalduvate sotsiaalkindlustuse eriregulatsioonidega. Kui töötaja lähetatakse teise lepinguriiki (Ukraina - 2 a; Kanada - 5 a), jäävad selle töötaja suhtes kehtima lähetajariigi sotsiaalkindlustuse õigusaktid.
- Üksikasjad
Kui sageli oleks hea teha tööl puhkepause?
Annika Küüdorf, Viruplatsi Arstikeskuse töötervishoiuarst:
Puhkepauside sagedus ja pikkus sõltub töö spetsiifikast ja raskusest. Kuvariga töötajate puhul on väikesed puhkepausid vajalikud igas tunnis iga 4550 minuti järel võiks pidada 57 minutit pausi. Kuvariga töötajate puhkepauside koguaeg peaks moodustama 10% tööajast, mis on 8-tunnise tööpäeva puhul 48 minutit, lisaks lõunapaus. Puhkepausil lahkuge arvutitöökohalt ja tehke tervisevõimlemist.
Igas tunnis peaks puhkepause tegema inimesed, kes töötavad pidevas istuvas sundasendis suure silmade koormusega, näiteks kassiirid ja peenkoostetööde tegijad elektroonikatööstuses.
Tootmises, kus on keskmise raskusega töö ja tehakse sundasendites sundliigutusi, näiteks õmblustööstuses ja toiduainetööstuses, soovitatakse iga kahe tunni järel 1015 minutit puhkepausi. Lisaks on töötajale ettenähtud lõunapaus 2030 minutit. On oluline, et pauside ajal saaks inimene töökeskkonnast väljuda , eriti kui seal on müra, tolm, tootmisaerosoolid jne.
Raske füüsilise töö korral, ekstreemsetes tingimustes (külmas või kuumas töökeskkonnas), halbades ilmastikuoludes ja hingamisteede isikukaitsevahenditega töötamisel on soovitatav teha 11,5 tunni järel 1015 minutit pausi ning võimalusel lahkuda töökeskkonnast.
- Üksikasjad
Ranno Tingas
Ernst & Young Baltic ASi juhtiv maksukonsultant
Kui tööandja saadab oma töötajad välisriiki, peab ta arvestama, et tulumaksu võidakse nõuda töökoha riigis kohe esimesest päevast alates.
Piiriülese töötaja puhul on maksustamise seisukohast kõige olulisem töö tegemise koht. Kuna välismaalasele lühikese perioodi jooksul tehtud töö eest makstud palga maksustamine on välisriigi tööandjale töö tegemise riigis väga ebapraktiline, näevad riikidevahelised maksulepingud ette nn 183 päeva reegli. See tähendab, et kui töötaja töötab teises riigis kuni 183 päeva (suvalise 12kuulise perioodi jooksul) ega saa palka selle teise riigi tööandjalt, ei hakka teine riik kõnealust töötasu maksustama. Näiteks kui Eesti ettevõte saadab oma töötaja Riiga tööle ja seal viibitud päevade arv ei ületa 183 päeva, makstakse töötasult tulumaks Eestis.
Kui aga välismaal viibitakse kokku üle 183 päeva või palka maksab välismaa tööandja, on vastaval riigil õigus nõuda tulumaksu.
Vältimaks topeltmaksustamist, on Eestis tulumaksust vabastatud palgatulu, mis on välismaal maksustatav ja mis on makstud seoses välismaal töötamisega vähemalt 183 päeva jooksul.
Samas on mitme riigiga, nt Soome, Rootsi, Norra ja Taani, kokku lepitud erisused renditööjõu palkade maksustamisel. Sellisel juhul ei arvestata tavapärast 183 päeva reeglit, vaid maksustatakse Eesti töötaja palgatulu alates esimesest tööpäevast - isegi siis, kui palka maksab Eesti tööandja.
See kehtib juhul, kui Eesti töötaja jääb välismaal töötamisest hoolimata Eesti maksuresidendiks. Kui aga töötaja muutub töötamise riigi residendiks, maksustatakse vastavas riigis töötamise eest makstud summasid nagu kohalikelgi.
Lisaks tuleb tähele panna, et juhatuse ja nõukogu liikme tasu maksustatakse üldjuhul juriidilise isiku asukohariigis.
- Üksikasjad
Helve Toomla
ametiühingute jurist
Olen töötanud 12 aastat riigi-asutuses koristajana. Kui soovin töölt lahkuda, millal oleks õige seda tööandjale teada anda, et saada korralikult lõpparvet? Kui suur minu lõpparve tuleb? Tööl käies olen saanud miinimumpalka. Lahkuksin kuus kuud pärast viimast puhkust.
Koristaja töötab riigiasutuses töölepingu tingimustel, tema suhtes kehtib üldjuhul töölepingu seadus, mis kehtestab, et kui tahetakse omal soovil töölepingut lõpetada, tuleb sellest üks kuu ette teatada.
Kui omal algatusel soovitakse lepingut lõpetada seetõttu, et töö jätkamist takistab haigus, invaliidsus, õpingud või vajadus hoolitseda haige või invaliidistunud perekonnaliikme eest, on etteteatamisaeg lühem ainult viis kalendripäeva.
Lõpparve peab tööandja maksma (üle kandma) viimasel töötamise päeval, selle hulka kuulub välja teenitud palk ja kasutamata puhkuse hüvitus. Puhkuse hüvitus ei sõltu viimase puhkuse ajast, vaid tööaastast, mille eest puhkust antakse.
Kui tööaasta puhkus on täies ulatuses käes ja uuest tööaastast ei ole vähemalt 15 päeva töötatud, ei ole ka midagi hüvitada. Veelgi enam kui tervet tööaastat ei ole tasa töötatud, kuid puhkust on selle eest juba antud, võib tööandja väljatöötamata puhkusepäevade tasu töötaja palgast kinni pidada.
Muid hüvitisi töötajal omal soovil töölt lahkumise korral saada ei ole.
Vastavalt puhkusetasu arvutamise korrale säilib töötajal, kes viimase kuue kuu jooksul on saanud ainult põhipalka, puhkuse ajal palk. Kui näiteks töötaja põhipalka tõstetakse vahetult enne puhkusele jäämist, kas siis sel juhul talle säilitatakse uus kokkulepitud palk või arvestatakse sellisel juhul ikka päevatasu alusel puhkusetasu?
Kui töötaja põhipalka tõsteti kas või viimasel töötamise päeval, tuleb puhkusetasuks maksta uus suurem palk. Samasugune lugu on palga säilitamisega puhkusetasuks ka juhul kui töötaja palk vähenes näiteks seetõt-tu, et ta enne puhkust jäi tööle osalise tööajaga, siis jääb puhkusetasuks väiksem palk.
- Üksikasjad
Kas tööandja on kohustatud andma lapse esimesel koolipäeval vanemale vaba päeva?
Maili Kalmus, vandeadvokaadi vanemabi Advokaadibüroo Ruus, Koch & Vabamets:
Puhkuseseadus ei kohusta tööandjat andma vanemale lapse esimesel koolipäeval puhkust, kuid töötaja jaoks on siiski olemas mõned võimalused vaba päeva saamiseks.
Seaduse kohaselt on tööandja kohustatud andma töötaja soovitud ajal puhkust vanemale, kes kasvatab kuni 7-aastast last ning lapse koolivaheajal vanemale, kes kasvatab 710-aastast last. Nimetatud võimalused kasutada oma puhkusepäevi enda valitud ajal ei hõlma üldjuhul siiski lapse esimest koolipäeva.
Ühele vanematest antakse tema soovil igal tööaastal täiendavat lapsepuhkust kolm (üks-kaks alla 14-aastast last) või kuus (kolm või enam alla 14-aastast last või vähemalt üks alla 3-aastane laps) kalendripäeva. See lapsepuhkus liidetakse põhi- ja lisapuhkusele ning antakse koos sellega. Poolte kokkuleppel saab täiendavat lapsepuhkust kasutada ka muul ajal samal tööaastal (s.h lapse esimesel koolipäeval).
Tööandja on kohustatud töötaja soovil andma kuni 14-aastast last kasvatavale lapsevanemale või kuni 18-aastast puudega last kasvatavale lapsevanemale täiendavat palgata lapsepuhkust kuni 14 kalendripäeva tööaasta kestel poolte kokkuleppega määratud ajal.
Kui aga eeltoodud võimalused on ammendatud, võib töötajale tema soovil anda palgata puhkust poolte kokkuleppega määratud ajaks.
Lehekülg 1501 / 1649