Üksikasjad

Avaldatud: 25 mai 2009

• Palgaseadus
• Statistikaamet

Keskmine brutokuupalk oli 2009. aasta I kvartalis 12 147 krooni ja brutotunnipalk 76,53 krooni, teatab Statistikaamet. Eelmise aasta I kvartaliga võrreldes langes keskmine brutokuupalk 1,5% ja brutotunnipalk tõusis 2,4%. Alates 1993. aastast langes keskmine brutokuupalk eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes esmakordselt.

Reaalpalk, milles tarbijahinnaindeksi muutuse mõju on arvesse võetud, jätkas I kvartalis langemist. Kui eelmise aasta II ja III kvartalis kasvas reaalpalk veidi üle kolme protsendi, siis IV kvartalis langes 1,3% ja tänavu I kvartalis 4,5%. Samuti oli märtsi lõpu seisuga palgatöötajaid 6,7% vähem kui eelmise aasta samal ajal.

Keskmine brutokuupalk tõusis eelmise aasta I kvartaliga võrreldes kõige enam elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamise tegevusalal (14,0%). Brutokuupalk langes kõige enam nii finants- ja kindlustustegevuse kui ka ehituse tegevusalal (mõlemas 10,2%).

Keskmine brutotunnipalk tõusis eelmise aasta I kvartaliga võrreldes kõige enam elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamise tegevusalal (16,4%). Brutotunnipalk langes kõige enam nii kutse-, teadus- ja tehnikaalase tegevuse kui ka ehituse tegevusalal (mõlemas 3,6%).

Keskmine brutopalk oli jaanuaris 12 207 krooni, veebruaris 11 884 krooni ja märtsis 12 373 krooni.

2009. aasta I kvartalis oli tööandja keskmine tööjõukulu palgatöötaja kohta kuus 16 512 krooni ja tunnis 112,23 krooni. Keskmine tööjõukulu töötaja kohta kuus langes 0,4% ja tunnis tõusis 4,1% eelmise aasta I kvartaliga võrreldes.

Keskmine tööjõukulu töötaja kohta tõusis eelmise aasta I kvartaliga võrreldes kõige enam elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamise tegevusalal (16,7%) ning langes kõige enam finants- ja kindlustustegevuse tegevusalal (8,1%).

Keskmine tööjõukulu tunnis tõusis eelmise aasta I kvartaliga võrreldes kõige enam elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamise tegevusalal (19,2%) ning langes kõige enam finants- ja kindlustustegevuse tegevusalal (4,0%).

Statistikaamet korraldab palgastatistika uuringut rahvusvahelise metoodika alusel 1992. aastast. 2009. aastal on valimis 11 263 ettevõtet, asutust ja organisatsiooni. Avaldatud keskmised brutokuupalgad on taandatud täistööajaga töötajale, et oleks võimalik võrrelda palku tööaja pikkusest olenemata. Kuupalga arvestamise alus on tasu tegelikult töötatud aja ja mittetöötatud aja eest. Tunnipalgas tasu mittetöötatud aja eest (puhkusetasu, hüvitised jm) ei kajastu. Lühiajastatistikas mõõdetakse keskmist brutopalka kui tööjõukulu komponenti. Tööjõukulu hõlmab brutopalka ning tööandja sotsiaalmakseid, -hüvitisi ja -toetusi palgatöötajatele.

Üksikasjad

Avaldatud: 25 mai 2009

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Kui praegu tegeleb töövaidluskomisjon 50 000 krooni piiresse jäävate nõuete lahendamisega, siis juulist jõustuv uus töölepinguseadus võimaldab kohtuväliselt välja nõuda kuni 150 000 krooni ulatuses saamata jäänud töötasu või hüvitist.

Kui töötajal on tööandja käest jäänud saamata enam kui 50 000 krooni töötasu või hüvitisi, siis praeguse seaduse järgi töövaidluskomisjon teda aidata ei saa ning ta peab pöörduma kohtu poole.

Uue seaduse järgi tõuseb aga tööinspektsiooni töösuhete osakonna juhataja Niina Siitami sõnul kõnealune ülempiir 150 000 kroonini. Tegelikult ületavad aga inimeste nõuded 50 000 krooni Siitami sõnul väga harva ning praegust majanduslikku olukorda arvestades poleks ehk selle punkti muutmist vajagi.

Enamasti jäävad nõudesummad 20 000 krooni piiresse: keskmised nõudesummad on Siitami sõnul 12 000 - 15 000 krooni. «On juhtumeid, kus ta läheb üle 50 000, aga seda ei ole palju - seda enam, et praegu palgad ju tegelikult vähenevad, mitte ei suurene,» rääkis Siitam.

«Tookord, kui see seadusemuudatus 150 000ni sai tehtud, siis olid veel nii-öelda need head ajad, kus eeldati, et iga aasta palgad tõusevad. Siis oli tõesti see, et juba kolme kuu palk võis olla väga lihtsalt üle 50 000,» selgitas ta.

Ometi laseb seadusemuudatus 1. juulist ilma kohtukuludeta tööandjalt saamata jäänud raha välja nõuda ka kõrgepalgalistel või neil, kelle nõue on väga pika perioodi eest.

Marina Lohk

Üksikasjad

Avaldatud: 25 mai 2009

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Töövaidluste arv on tänavu oluliselt kasvanud ning enamik neist puudutab saamata jäänud palka või hüvitisi.

Tänavu esimeses kvartalis oli tööinspektsioonis lahendamisel 2714 avaldust, millest lahendini jõudis 1423 ehk 52 protsenti. Tööinspektsiooni töösuhete osakonna juhataja Niina Siitam rääkis Tarbija24.ee-le, et suurem osa töövaidlustest käib saamata jäänud palga, lõpparve, puhkusehüvitise, lisatasude ja muude palgaga seonduvate küsimuste ümber.

Kuigi selliste vaidluste seas võib olla ka töötamise ajal saamata jäänud tasude nõudeid, pöördutakse Siitami sõnul tavaliselt töövaidluskomisjoni ikkagi siis, kui on töösuhe lõppenud ja midagi on jäänud saamata.

Töötamise ajal pöördutakse töövaidluskomisjoni harva, välja arvatud siis, kui hakkab täis saama aegumistähtaeg, mis saamata palga puhul on üpris pikk - tervelt kolm aastat.

Kui töövaidluskomisjon tunnistab nõude kas täielikult või osaliselt põhjendatuks ja mõistab selle tööandjalt välja, kuid tööandja ei täida endiselt oma kohustust, peab inimene pöörduma juba kohtutäituri poole, kes nõuab komisjoni otsuse sundkorras täitmist. Riik Niina Siitami sõnul töövaidluskomisjoni otsuste täitmise üle järelevalvet ei pea.

Töötajatest vabanetakse ebaseaduslikult

Teisel kohal pärast rahalisi nõudeid on Siitami sõnul ka töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõuded: näiteks on inimest vallandatud koondamise asemel või on lõpetatud tööleping mingil alusel, milleks ei ole seaduses ette nähtud asjaolusid.

Näiteks esineb Niina Siitami sõnul sageli töölepingu lõpetamist töötaja süülise käitumise, töötaja mittevastavuse tõttu oma ametikohale või katseaja ebarahuldava tulemuse tõttu. Tõsi küll, viimast tuleb töösuhete osakonna juhataja sõnul harva ette, sest töösuhe on siis kestnud lühikest aega ja töötajal on raske tõendada, et ta katseajal tegelikult sobiv oli.

Töötukassa kinnitas hiljuti, et viimase poole aasta jooksul on sagenenud ka juhtumid, kus töötajaid sunnitakse lahkumisavaldust kirjutama, et neist odavamalt vabaneda. Paraku ei saa sellisel juhul ka töövaidluskomisjon enam aidata, sest seda, et töötaja lahkumisavalduse sunni või ähvarduse tagajärjel kirjutas, on praktiliselt võimatu tõendada.

Kümnest töövaidluskomisjoni otsusest umbes ühel või kahel juhul läheb asi Siitami sõnul ka kohtusse. Kuna 95 protsenti töövaidluskomisjonile esitatavatest avaldustest on töötajate esitatud, siis lähevad ka kohtusse tema sõnul valdavalt töötajate haginõuded.

Töövaidlusi tuleb juurde

Praegu näitab töövaidluste arv Niina Siitami sõnul selgelt kasvutendentsi: mida rohkem töösuhteid lõpetatakse, seda rohkem tuleb eelduslikult juurde ka töövaidlusi. «Eriti veel praeguses majanduslikus olukorras, kus tööandjad lõpetavad töölepinguid hüvitisi ja lõpparveid maksmata või siis suure hilinemisega makstes,» märkis Siitam.

Töösuhete osakonna juhataja arvas, et uue töölepinguseaduse kehtivuse ajal tuleb veel vana seaduse järellainetus, kuid mõni aeg hiljem peaks töövaidluste arv hakkama mõnevõrra vähenema.

Kui uue töölepinguseaduse kehtivuse ajal esitatakse töövaidluskomisjonile avaldus seoses vana seaduse kehtivuse ajal lõpetatud töölepinguga, siis juhindutakse nõuete rahuldamisel ikkagi vanast seadusest.

Oluline on seejuures vaid meeles pidada, et erinevate vaidluste puhul on erinevad aegumistähtajad: üldine tähtaeg on neli kuud, töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise puhul üks kuu, palga maksmise nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat.

Loe tööalastest vaidlustest ka sotsiaalministeeriumi kodulehelt.

Marina Lohk

Üksikasjad

Avaldatud: 24 mai 2009

• TÖÖTUSKINDLUSTUSE SEADUS
• Eesti Päevaleht

Mirko Ojakivi

Vii­ma­sel ra­hast ai­na tühje­ne­va töö­tu­kas­sa nõuko­gu is­tun­gil käi­sid tö­öand­ja­te esin­da­jad laua­le idee, mil­le ra­di­kaal­sei­ma la­hen­du­se ta­gajär­jel jääk­sid tu­le­vi­kus kõik töö­tus­kind­lus­tushüvi­ti­se saa­jad ra­vi­kind­lus­tus­kait­se­ta.

Töö­tu­kas­sast hüvi­ti­si saa­va­te­le ini­mes­te­le tä­hen­daks tö­öand­ja­te idee el­lu­vii­mi­ne se­da, et kui neil oleks as­ja ars­ti juur­de, peak­sid nad oma ra­vi­ku­lud ise ta­su­ma. Prae­gu teeb se­da nen­de eest töö­tu­kas­sa. Töö­tu­kas­sa nõuko­gu esi­me­he Har­ri Ta­li­ga sõnul käi­sid tö­öand­ja­te esin­da­jad es­masp­äe­va­sel töö­tu­kas­sa nõuko­gu is­tun­gil ju­ba mit­men­dat kor­da laua­le töö­tus­kind­lus­tushüvi­ti­se saa­ja­te ra­vi­kind­lus­tus­mak­se­te süstee­mi muut­mi­se idee.

Vei­di lee­be­mas sõnas­tu­ses esi­ta­sid tö­öand­jad sa­ma mõtte ka märt­sis toi­mu­nud nõuko­gu is­tun­gil. Siis soo­vi­sid tö­öan­da­jad, et tu­le­vi­kus ei peaks töö­tu­kas­sa maks­ma töö­tus­kind­lus­tushüvi­ti­se saa­ja­te ra­vi­kind­lus­tus­mak­su mit­te tö­öand­ja­te siht­fon­dist, vaid töö­ta­ja­te töö­tus­kind­lus­tus­mak­se­test täi­tu­vast siht­fon­dist.

Ta­li­ga sõnul on mõle­mad tö­öand­ja­te ideed ja­bu­rad: nõuko­gu is­tun­gil ei toe­ta­nud nen­de et­te­pa­ne­kuid ei va­lit­su­se ega ame­tiühin­gu­te esin­da­jad. „Sot­siaal­mi­nis­ter Han­no Pev­kur pi­di se­da ideed kuul­des lau­sa kram­bid saa­ma, sest kui me üri­ta­me kok­ku­hoi­du saa­vu­ta­da töö­tu­kas­sas, siis te­ge­li­kult jääb see ra­ha puu­du hai­ge­kas­sas, mil­le ra­ha­li­ne olu­kord on veel­gi kee­ru­li­sem,” sel­gi­tas Ta­li­ga.

Rii­gi­ko­gu sot­siaal­de­mok­raa­ti­de frakt­sioo­ni ju­hi Ei­ki Nes­to­ri sel­gi­tu­se jär­gi pei­tub as­ja iva sel­les, et mak­se­te ko­gu­mi­seks on töö­tu­kas­sas moo­dus­ta­tud kaks siht­fon­di: ühte ko­gu­tak­se ra­ha tö­öand­ja­telt, tei­se töö­ta­ja­telt. Prae­gu­se töö­tu­kas­sa sea­du­se ko­ha­selt maks­tak­se kõik hüvi­tis­te väl­ja­maks­mi­se­ga kaas­ne­vad sot­siaal­mak­su­ku­lud tö­öand­ja­te siht­fon­dist.

Töö­tu­kas­sa nõuko­gu ei toe­ta­nud et­te­pa­ne­kut, et tu­le­vi­kus kan­taks sot­siaal­mak­su­ku­lud töö­ta­ja­te siht­fon­dist. Sel­le ase­mel le­pi­ti kok­ku, et töö­tus­kind­lus­tus­mak­se tõuseb 1. juu­nist tö­öand­ja­te jaoks prot­sen­di­ni pal­ga­fon­dist ja töö­ta­ja­te­le ka­he prot­sen­di­ni pal­gast. Va­lit­sus ei­le töö­tu­kas­sa nõuko­gu et­te­pa­ne­kut ei kin­ni­ta­nud, ühe võima­lu­se­na on arut­lu­sel idee, et lä­hi­tu­le­vi­kus ha­ka­taks töö­tu­kas­sas­se maks­ma veel­gi enam: tö­öand­jad 1,5 prot­sen­ti pal­ga­fon­dist ja töö­ta­jad kolm prot­sen­ti pal­gast.

Tö­öand­ja­te kesk­lii­du ju­ha­ta­ja Tar­mo Krii­si sõnul on tö­öand­jad tões­ti esi­ta­nud et­te­pa­ne­ku vä­hen­da­da ka töö­tu­kas­sa väl­ja­mak­se­te koor­must. „Kuid ole­me ka tei­si et­te­pa­ne­kuid esi­ta­nud, aga nen­dest on veel va­ra rää­ki­da,” li­sas Kriis.

Kui tö­öand­ja­tel õnnes­tuks oma siht­fon­dist teh­ta­vad väl­ja­mak­sed töö­ta­ja­te siht­fon­di su­ru­da, po­leks tö­öand­ja­te siht­fon­dist teh­ta­vad väl­ja­mak­sed nii suu­red kui prae­gu ja nad saak­sid taot­le­da väik­se­mat mak­se­koor­must. Ra­vi­kind­lus­tus­mak­se­test loo­bu­mi­ne an­naks töö­tu­kas­sa­le kok­ku­hoi­du u 80–90 mil­jo­nit kroo­ni.

Har­ri Ta­li­ga sõnul võivad töö­tus­kind­lus­tushüvi­ti­se saa­jad siis­ki ra­hu­li­kud ol­la, sest prae­gu ei toe­ta tö­öand­ja­te ideed ei ame­tiühin­gud ega ka va­lit­su­se esin­da­jad.

Va­lit­sus soo­vib hüvi­ti­sed üle vaa­da­ta

**Eil­sel va­lit­su­se pres­si­kon­ve­rent­sil põhjen­das sot­siaal­mi­nis­ter Han­no Pev­kur va­lit­su­se ot­sust mit­te kin­ni­ta­da töö­tu­kas­sa nõuko­gu väl­ja­pa­ku­tud töö­tus­kind­lus­tus­mak­se uu­si mää­ra­sid sel­le­ga, et mak­setõus ei ta­gaks töö­tu­kas­sa jät­ku­suut­lik­kust.

**Nii an­dis­ki va­lit­sus ame­tiühin­gu­te­le ja tö­öand­ja­te­le töö­tus­kind­lus­tus­mak­se mää­ra­de ja hüvi­tis­te koh­ta uu­te et­te­pa­ne­ku­te te­ge­mi­seks nä­da­la li­saae­ga.

**Siis­ki ei tä­hen­da see Pev­ku­ri sõnul, et maks võiks tõus­ta üle kol­me prot­sen­di. Et­te­pa­ne­ku ta­ga­silükka­mi­se põhju­seks ni­me­tas ta poo­li­kut la­hen­dust ja li­sas, et va­lit­sus soo­vib, et sot­siaal­part­ne­rid vaa­tak­sid uue töö­le­pin­gu­sea­du­se jõus­tu­mi­se­ga ra­ken­du­va­te hüvi­tis­te rin­gi veel üle.

**Se­ni on nii va­lit­su­se kui ka tö­öand­ja­te esin­da­jad aval­da­nud ar­va­must, et töö­tu­kas­sa saaks aas­tas sääs­ta li­gi pool mil­jar­dit kroo­ni, kui esi­me­sed väl­ja­mak­sed isi­ku­te­le, kes lah­ku­vad töölt omal soo­vil, lüka­taks 2013. aas­tas­se. Ame­tiühin­gud po­le nõus hüvi­ti­si muut­ma. Ame­tiühin­gu­te juht Har­ri Ta­li­ga on pak­ku­nud, et pi­gem võiks tõsta töö­tus­kind­lus­tus­mak­set 3,7 prot­sen­di­ni, prae­gu on piir kolm prot­sen­ti.