Üksikasjad

Avaldatud: 07 mai 2009

• TÖÖTUSKINDLUSTUSE SEADUS
• Postimees

Töötukassa kinnitusel saab 2/3 töötutest alla 6000 krooni hüvitist, maksimummääras makstakse seda vaid üksikutele.

«Valdav osa ehk ligi kaks kolmandikku töötuskindlustushüvitise saajatest saab hüvitist alla 6000 krooni kuus,» ütles töötukassa analüüsi osakonna juhataja Kadri Lühiste.

Maksimumhüvitist, mis on esimesel sajal päeval 15 218 krooni kuus ja seejärel 12 174 krooni kuus, on saanud 2,4 protsenti sel aastal hüvitist saama hakanutest.

Üle 12 000 krooni on küündinud esimesel sajal päeval kuuel protsendil hüvitistest ja alates 101. päevast 3 protsendil hüvitistest.

Tänavu määratud töötuskindlustushüvitisest on 64 protsenti on olnud esimesel sajal päeval alla 6000 krooni kuus.

«Kuna 101. päevast hüvitise asendusmäär langeb 40 protsendini, on alates 101. päevast alates kuni 6000-kroonise hüvitiste osakaal suurem. Sel aastal hüvitist saama hakanutest 78 protsenti sai alates 101. päevast alla 6000 krooni kuus,» selgitas Lühiste.

Täna hommikul teatas peaminister Andrus Ansip rahvusringhäälingu raadiouudistele antud intervjuus, et praegusel ajal ei ole ilmselgelt riigile võimete kohane maksta selliseid hüvitisi, nagu heade aegade tulles kokku lepiti. Seetõttu on riigikulusid kärpides kavas minna just töötuskassa makstavate hüvitiste vähendamise teed.

Ansipi kinnitusel ei ole praegustes oludes võimalik maksta töötutele aasta läbi 15 000-kroonises maksimummääras hüvitist.

Toimetas Hanneli Rudi, reporter

Üksikasjad

Avaldatud: 06 mai 2009

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Hannes Danilov, Haigekassa juht

Haigekassa juht Hannes Danilov kirjutab, et seoses uue töölepinguseadusega, mis muudab arstide-õdede tööajanorme, on levinud arusaam, justkui haigekassa pikendaks meedikute tööaegu ja vähendaks nende palku.

Vastupidiselt levinud arusaamale ei maksa arstidele-õdedele palka haigekassa. Seda teevad ikka haiglad, kus arstid-õed töötavad. Samuti ei reguleeri haigekassa nende tööaja pikkust, see määratakse seadustega. Haigekassa töö on seista patsiendi huvide eest, selle eest, et patsiendini jõuaks vajalik arstiabi õigel ajal ja õiges kohas. Haigekassa maksab raviasutusele tasu patsiendile osutatud teenuse eest, see tähendab, meie maksame haiglale patsiendi asemel.

Veel kehtiva töö- ja puhkeaja seaduse kohaselt on osale tervishoiutöötajatele kehtestatud lühendatud tööaeg. 1. juulil jõustuv uus töölepinguseadus sisaldab mõningaid muudatusi tööajanormides ja on tõstatanud mitmeid küsimusi, mis puudutavad ka arstide-õdede tööaega.

Lühendatud tööaja nõue on pärit ajast, mil meditsiinis kasutatavad tehnoloogiad ei olnud piisavalt arenenud, et olla arsti või õe tervisele ohutud. Vanemate röntgeniaparaatide kasutamisel eraldus ohtlikult palju ioniseerivat kiirgust, tervisele ohtlikud olid ka gaasid, mis eraldusid erinevate mürgiste ravimite ja ravigaaside kasutamisel raviprotsessis.

Tänapäevane meditsiinitehnika inimese tervisele enam ohtu ei kujuta – nii kiirguse kui ka mürgiste gaaside levimine ümbritsevasse keskkonda on viidud miinimumini ja seetõttu ei ole tööaja piirangud enam põhjendatud. Haiglate töökeskkonna ohutegurid vastavad ka Euroopa Liidus kehtivate piirnormidele.

Seetõttu on regulatsioonid, mis kehtestasid osale tervishoiutöötajatele lühendatud tööaja, tunnistatud alates 1. juulist kehtetuks ja tööaega reguleerib ainult töölepinguseadus.

Nii on uue seaduse järgi anestesioloogide, anesteesia-intensiivraviõdede ja operatsiooniõdede, patoloogiaosakonna töötajate, intensiivravi osakondade meditsiinitöötajate tööaeg varasema 35 tunni asemel 40 tundi nädalas, radioloogiavaldkonna töötajatel 30 tunni asemel samuti 40 tundi nädalas.

Niisiis, jõustuv tööaja muudatus muudab ka tervishoiutöötajate keskmisi tunnitasusid. Praegused keskmised tunnitasud on arvutatud erinevate tervishoiutöötajate erinevatest tööajanormidest lähtuvalt.

Lihtsustatult tähendab see erinevus seda, et sama keskmise töötasu saamiseks peab kardiokirurg töötama 40 tundi, anestesioloog aga 35 ja radioloog 30 tundi nädalas ehk anestesioloogi ja radioloogi keskmine arvestuslik tunnitasu on kõrgem. Teoreetiliselt võib arutleda nii – kui kardiokirurg ja anestesioloog töötavad võrdselt kaheksa tundi päevas, saab anestesioloog rohkem palka.

Muidugi ei saa arstid-õed kõik ühepalju palka. Lisaks arstierialale arvestab tööandja palga maksmisel kindlasti ka spetsialisti kvalifikatsiooni, töökogemust ja töötulemusi, ühesõnaga, teeb palgapoliitikat.

Selleks et eelöeldust paremini aru saada, mõni sõna ka üldisest tervishoiutöötajate palgapoliitikast. Üldine palgakorraldus tervishoiusüsteemis põhineb tervishoiutöötajate ametiliitude ja haiglate liidu miinimumpalga kokkuleppel, mis sätestab praegu arstide miinimumpalgaks 112 krooni ja õdedele 60 krooni tunnis.

Kuna ei ole mõistlik maksta asutuses kõigile töötajatele ainult miinimumpalka, on keskmine tunnitasu teenuste hinnakirjas arvestatud mitte minimaalse kokkulepitud töötasu järgi, vaid suuremana: arstide puhul 30 protsenti ja õdede puhul 20 protsenti miinimumist kõrgemana, vastavalt 146 ja 72 krooni tunnis. Selline lisaprotsent annab haiglajuhtidele võimaluse teha asutuse sees paindlikku palgapoliitikat ning lubab maksta erineva töökogemuse ja kvalifikatsiooniga spetsialistidele erinevat palka.

Nii on raviasutuse oma palgapoliitika ümberkorraldamine, mis on tingitud uuest töölepinguseadusest ja muudab osa, seni lühema tööajaga tervishoiutöötajate, palgamäära, võimalik läbi viia just selle miinimumist kõrgema protsendi arvel. Iga üksiku arsti või õe töötasu on siiani olnud tema ja tema tööandja omavaheline kokkulepe ja peab ka edaspidi selleks jääma.

Uue töölepinguseaduse rakendumisest tulenev keskmiste tunnitasude muutus muudab raviasutusele haigekassa poolt tervishoiuteenuste hindade kaudu saadava raha «struktuuri»: nende erialade spetsialistide keskmise tunnitasu langemisest väheneb 2009. aastal 50 miljoni võrra haiglatesse minev palgaraha, kuid sama raha võrra suureneb ravijuhtude arv ja kogusummas haiglate eelarved ei vähene, küll aga suureneb teenuste kättesaadavus. Loogiline – kui ühe ravijuhu hind langeb, siis saame sama raha eest rohkem ravijuhte.

Loomulikult annan endale aru, et igasugune palgasüsteemi muudatus, välja arvatud selline, mis toob kaasa märgatava tõusu, põhjustab erinevaid arvamusi ja pahameelt. Siiski arvan, et peame ajaga kaasas käima ja kaotama põhjendamatud erisused erinevate erialade arstide ja õdede kohtlemisel ning viima oma regulatsioonid vastavusse Euroopa omadega.

Üksikasjad

Avaldatud: 06 mai 2009

• TULUMAKSUSEADUS
• Eesti Päevaleht

Mait Palts ,
Eesti kaubandus-tööstuskoja jurist

Inimesel, kes soovib välismaale tööle minna, tasub kindlasti enne tutvuda maksustamise, ravikindlustuse ja töötuskindlustuse põhimõtetega.

Riigiti on need erinevad ja kui töötada teisel maal püsivamalt, on suur tõenäosus, et mõnda maksu tulebki hakata tasuma töökohariigis. Pikemat aega mujal töötajate puhul muutub oluliseks ka residentsuse küsimus: kas isikut saab enam pidada Eesti residendiks? Sellest sõltub suuresti tulu- ja sotsiaalmaksu kohustus.

Üldjuhul jääb inimene Eesti residendiks, kui ta töötab ja elab välisriigis alla 183 päeva. Kui ta viibib teises riigis aga kauem kui kuus kuud, võivad mõlemad riigid pidada teda juba oma residendiks. Kummale riigile sellisel juhul makse maksta, sõltub sellest, kas riikide vahel on sõlmitud topeltmaksustamise vältimise kokkulepe.

Kui aga välisriigis viibitakse töö tõttu 12 järjestikust kalendrikuud, vabastatakse palgatulu Eestis tulumaksust, juhul kui see on välisriigis maksustatud ning see on dokumentaalselt tõendatud ja tõendil on näidatud tulumaksu summa. Siiski on selline palgatulu vaja füüsilise isiku tuludeklaratsioonis deklareerida.

Et maksuküsimustes selgusele jõuda, on kõige mõistlikum uuri­da maksu- ja tolliametist varakult, milline maksukohustus on võimalik konkreetses riigis töötades.

Välisriigis tööle asudes tuleks tööandjalt ka uurida, kas ja kuidas toimub palgalt maksude maksmine (kas selle peab kinni tööandja või tuleb ise tasuda). Võimatu pole seegi, et töötajal endal tuleb välisriigis saadud tulu kohapeal deklareerida ja deklaratsioonid sealsele maksuhaldurile esitada.

Välisriigis tööta jäämine

Nii ravi- kui ka töötuskindlustuse puhul kehtib üldjuhul põhimõte, et hüvitist saadakse riigilt, kuhu on laekunud maksud. Töötuks jäädes on isikul niisiis tavaliselt õigus töötushüvitisele riigis, kus ta viimati töötas. Kui enne töötuks jäämist töötati mõnes teises riigis, peaks ka hüvitist taotlema seal. Jälle tulevad mängu näiteks kindlustusstaaži arvutamise erinevad reeglid. Näiteks Eestis töötuskindlustushüvitise saamiseks peab isikul olema töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul vähemalt 12 kuud töötuskindlustusstaaži. Ühtaegu võib vastav töötuskindlustusstaaž olla kogutud ka teistes liikmesriikides töötades, kui seda tõendatakse ametliku tõendiga.

Lisaks maksuhalduri käest saadavale infole tasub enne välisriiki tööle suundumist, aga ka enne töötajate pikaajalist välisriiki lähetamist uurida võimalikke maksu- ja kindlustusküsimusi haigekassast ja töötukassast. Viimati nimetatu koordineerib ka Euroopa Komisjoni poolt loodud töövahendusvõrgustikku EURES, kust saavad infot nii tööotsijad kui ka tööandjad.

Üksikasjad

Avaldatud: 06 mai 2009

• TÖÖTUSKINDLUSTUSE SEADUS
• Eesti Päevaleht

Mirko Ojakivi

Ametiühingute keskliidu juhatuse eilne otsus mitte nõustuda 1. juulist kehtima hakkavate töötuskindlustushüvitiste vähendamisega sunnib sotsiaalminister Hanno Pevkurit tõstatama töötukassa reservide teema valitsuses.

Pevkuri sõnul kavatseb ta valitsusele esitada neli ettepanekut, mis aitaks piirata töötukassa reservide kasutuselevõttu. Üks neist, mida valitsus juba tänaõhtusel kabinetiistungil arutab, on ka eile ametiühingute keskliidu juhatuse poolt vastu võetud ettepanek lükata uue töölepinguseaduse jõustumine 2011. aastasse.

Pevkuri sõnul ta ise siiski töölepinguseaduse nii kaugesse tulevikku lükkamist ei poolda. „Ma ise käituksin siiski hea meelega nii, nagu parlament on seadust vastu võttes soovinud, ehk 1. juulist võiks seadus ikkagi jõustuda,” lisas Pevkur. Küll aga tuleb tema sõnul valitsusel läbi arutada, mida ette võtta uue töölepinguseadusega kaasnevate töötuskindlustushüvitistega.

Lootis lõunani

Pevkur lootis veel eile lõunani, et valitsuse eest suudavad rasked valikud teha tööandjad ja ametiühingud. Kokkulepet aga ei sündinud.

Ametiühingute keskliidu juhatuse esimehe Harri Taliga sõnul ei saa ametiühingud nõus­tuda hüvitiste vähendamisega.

Kui valitsus ja tööandjad ametiühingute ettepanekuga nõustuksid, säästaks see töötukassa aina vähenevat eelarvet. Taliga sõnul tähendaks praegusel, veel jõustumata seadustes ette nähtud kujul töötuskindlustushüvitiste väljamaksmine seda, et töötukassa peaks sel aastal väljamakseid tegema ligi miljardi krooni võrra rohkem, kui töötuskindlustusmaksetest kassasse sisse tuleb. „Kui töölepinguseaduse jõustumine edasi lükata, oleks see miinus oluliselt väiksem,” selgitas Taliga.

Tööandjate keskliidu volikogu esimees Enn Veskimägi ütles, et tööandjad ei nõustu töölepinguseaduse edasilükkamisega.

Veskimäe selgitusel elab töötukassa selle aasta olemasolevate reservide najal kindlasti üle. „Eks töölepinguseaduse jõustumine näitab ära, kas uusi töötuid tuleb väga palju või mitte. Me saame septembris-oktoobris ju otsustada, kas on tarvis tõsta veelgi töötuskindlustusmakse tariife või mitte,” rääkis ta.