Hannes Danilov, Haigekassa juht
Haigekassa juht Hannes Danilov kirjutab, et seoses uue töölepinguseadusega, mis muudab arstide-õdede tööajanorme, on levinud arusaam, justkui haigekassa pikendaks meedikute tööaegu ja vähendaks nende palku.
Vastupidiselt levinud arusaamale ei maksa arstidele-õdedele palka haigekassa. Seda teevad ikka haiglad, kus arstid-õed töötavad. Samuti ei reguleeri haigekassa nende tööaja pikkust, see määratakse seadustega. Haigekassa töö on seista patsiendi huvide eest, selle eest, et patsiendini jõuaks vajalik arstiabi õigel ajal ja õiges kohas. Haigekassa maksab raviasutusele tasu patsiendile osutatud teenuse eest, see tähendab, meie maksame haiglale patsiendi asemel.
Veel kehtiva töö- ja puhkeaja seaduse kohaselt on osale tervishoiutöötajatele kehtestatud lühendatud tööaeg. 1. juulil jõustuv uus töölepinguseadus sisaldab mõningaid muudatusi tööajanormides ja on tõstatanud mitmeid küsimusi, mis puudutavad ka arstide-õdede tööaega.
Lühendatud tööaja nõue on pärit ajast, mil meditsiinis kasutatavad tehnoloogiad ei olnud piisavalt arenenud, et olla arsti või õe tervisele ohutud. Vanemate röntgeniaparaatide kasutamisel eraldus ohtlikult palju ioniseerivat kiirgust, tervisele ohtlikud olid ka gaasid, mis eraldusid erinevate mürgiste ravimite ja ravigaaside kasutamisel raviprotsessis.
Tänapäevane meditsiinitehnika inimese tervisele enam ohtu ei kujuta nii kiirguse kui ka mürgiste gaaside levimine ümbritsevasse keskkonda on viidud miinimumini ja seetõttu ei ole tööaja piirangud enam põhjendatud. Haiglate töökeskkonna ohutegurid vastavad ka Euroopa Liidus kehtivate piirnormidele.
Seetõttu on regulatsioonid, mis kehtestasid osale tervishoiutöötajatele lühendatud tööaja, tunnistatud alates 1. juulist kehtetuks ja tööaega reguleerib ainult töölepinguseadus.
Nii on uue seaduse järgi anestesioloogide, anesteesia-intensiivraviõdede ja operatsiooniõdede, patoloogiaosakonna töötajate, intensiivravi osakondade meditsiinitöötajate tööaeg varasema 35 tunni asemel 40 tundi nädalas, radioloogiavaldkonna töötajatel 30 tunni asemel samuti 40 tundi nädalas.
Niisiis, jõustuv tööaja muudatus muudab ka tervishoiutöötajate keskmisi tunnitasusid. Praegused keskmised tunnitasud on arvutatud erinevate tervishoiutöötajate erinevatest tööajanormidest lähtuvalt.
Lihtsustatult tähendab see erinevus seda, et sama keskmise töötasu saamiseks peab kardiokirurg töötama 40 tundi, anestesioloog aga 35 ja radioloog 30 tundi nädalas ehk anestesioloogi ja radioloogi keskmine arvestuslik tunnitasu on kõrgem. Teoreetiliselt võib arutleda nii kui kardiokirurg ja anestesioloog töötavad võrdselt kaheksa tundi päevas, saab anestesioloog rohkem palka.
Muidugi ei saa arstid-õed kõik ühepalju palka. Lisaks arstierialale arvestab tööandja palga maksmisel kindlasti ka spetsialisti kvalifikatsiooni, töökogemust ja töötulemusi, ühesõnaga, teeb palgapoliitikat.
Selleks et eelöeldust paremini aru saada, mõni sõna ka üldisest tervishoiutöötajate palgapoliitikast. Üldine palgakorraldus tervishoiusüsteemis põhineb tervishoiutöötajate ametiliitude ja haiglate liidu miinimumpalga kokkuleppel, mis sätestab praegu arstide miinimumpalgaks 112 krooni ja õdedele 60 krooni tunnis.
Kuna ei ole mõistlik maksta asutuses kõigile töötajatele ainult miinimumpalka, on keskmine tunnitasu teenuste hinnakirjas arvestatud mitte minimaalse kokkulepitud töötasu järgi, vaid suuremana: arstide puhul 30 protsenti ja õdede puhul 20 protsenti miinimumist kõrgemana, vastavalt 146 ja 72 krooni tunnis. Selline lisaprotsent annab haiglajuhtidele võimaluse teha asutuse sees paindlikku palgapoliitikat ning lubab maksta erineva töökogemuse ja kvalifikatsiooniga spetsialistidele erinevat palka.
Nii on raviasutuse oma palgapoliitika ümberkorraldamine, mis on tingitud uuest töölepinguseadusest ja muudab osa, seni lühema tööajaga tervishoiutöötajate, palgamäära, võimalik läbi viia just selle miinimumist kõrgema protsendi arvel. Iga üksiku arsti või õe töötasu on siiani olnud tema ja tema tööandja omavaheline kokkulepe ja peab ka edaspidi selleks jääma.
Uue töölepinguseaduse rakendumisest tulenev keskmiste tunnitasude muutus muudab raviasutusele haigekassa poolt tervishoiuteenuste hindade kaudu saadava raha «struktuuri»: nende erialade spetsialistide keskmise tunnitasu langemisest väheneb 2009. aastal 50 miljoni võrra haiglatesse minev palgaraha, kuid sama raha võrra suureneb ravijuhtude arv ja kogusummas haiglate eelarved ei vähene, küll aga suureneb teenuste kättesaadavus. Loogiline kui ühe ravijuhu hind langeb, siis saame sama raha eest rohkem ravijuhte.
Loomulikult annan endale aru, et igasugune palgasüsteemi muudatus, välja arvatud selline, mis toob kaasa märgatava tõusu, põhjustab erinevaid arvamusi ja pahameelt. Siiski arvan, et peame ajaga kaasas käima ja kaotama põhjendamatud erisused erinevate erialade arstide ja õdede kohtlemisel ning viima oma regulatsioonid vastavusse Euroopa omadega.
