Artiklid
- Üksikasjad
Helve Toomla, jurist
•• Töötaja haigestus raskesti puhkuse ajal augusti lõpus. Samal ajal pärast töövõimetuse tekkimist ta koondati. Kindlustuskaitse lõpeb teatavasti kahe kuu möödumisel tööandja sotsiaalmaksu maksmise kohustuse lõppemisest. Kuidas on tagatud edasine ravi, kui inimene end ka töötuna registreerida ei saa, sest ta on töövõimetu?
Kahjuks saan vastata ainult seda, et haigushüvitist saab see töötaja küll kuni töövõimetuslehe lõppemiseni, kuid tasuta ravile tal pärast kahe kuu möödumist enam õigust ei ole, kui ta ei ole end töötuna arvele saanud võtta. Õige on seegi, et töötuks loeb seadus isikut, kes ei tööta, on töötuna arvele võetud ja otsib tööd. Töötu otsib tööd, kui ta täidab individuaalset tööotsimiskava ning on valmis vastu võtma sobiva töö ja kohe tööle asuma. Ravikindlustuse seadus, tööturuteenuste ja -toetuste seadus ning töötuskindlustuse seadus omavahel sellise erakordse juhtumi puhul ei haaku. Jääb ainult loota, et asjaomased ametid seda küsimust loevad ja algatavad peatselt vajalikud seadusemuudatused.
•• Olen põhikohaga töötav vanaduspensionär. Töötuskindlustusmakset mul maksta ei tule. Kas tööandja peab minu pealt maksma töötuskindustusmaksu?
Jah, tööandja töötuskindlustusmakset tuleb maksta ka vanaduspensionärile makstavalt tasult.
•• Minu poeg töötab väikeses ehitusfirmas. Augustist alates pole firmal tööd, mingit raha üle ei ole kantud, ehitusjuht telefonile ei vasta. Poeg leidis töö Soomes. Kas peab praegusele tööandjale teatama oma uuest töökohast? Kuidas seda teha, kui tööandja ei võta telefoni? Kas SMS-teadet loetakse teateks?
Loodetavasti on küsija pojal ehitusfirmaga sõlmitud tööleping ja raha all mõistab ta saamata töötasu. Töötajal võib üheaegselt olla mitu töölepingut. Teise tööandja juurde, sh Soome, võib tööle minna näiteks nii, et taotletakse seal töötamise ajaks siinselt tööandjalt tasustamata ehk palgata puhkust. Sel juhul jääb tööleping praeguse tööandjaga kestma ja palgata puhkuse järel töötatakse taas siin.
Teine võimalus on tööleping praeguse tööandjaga TLS § 91 lg 2 p 2 alusel erakorraliselt üles öelda, kuna tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Sama seaduse § 100 lg 4 kohaselt peab tööandja sel juhul maksma töötajale hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.
Kui töö Soomes on tähtajatu, tuleb siinne tööleping kindlasti lõpetada. Ülesütlemisavaldus oleks arukas kirjutada kahes eksemplaris, üks saata tähitud posti ja väljastusteatega tööandja ametlikul aadressil. Postikviitung ja avalduse teine eksemplar jäävad töötajale tõenditeks selle kohta, et ta on töölepingu üles öelnud. Pärast avalduses näidatud kuupäeva tal enam töötegemise kohustust ei ole, tööleping on lõppenud ka sel juhul, kui tööandja pole avaldust vastu võtnud või sellele reageerinud. Saamata palka tuleb siis nõuda töövaidluskomisjoni või kohtu kaudu.
Saada oma tööalane küsimus:
- Üksikasjad
Lasse Lehis, EMLi nõukoja esimees
Tundub, et sellel kevadel ja suvel kiiruga tehtud “kriips-kraaps kärpekraapsud” valmistavad peavalu veel kauaks. Selge see, et kõik maksutõusud ja hüvitiste vähendamised on juba iseenesest ebamugavad, kuid vähemalt nii palju võiks meie seadusekokkadel oma klientide vastu lugupidamist olla, et proovida seadused-määrused mingi vähegi mõistliku aja ja normaalse kvaliteediga kokku klopsida.
Aga ei! Oleks siis, et keegi julgeks tagantjärelegi oma viga tunnistada, vabandada ja praak ära parandada. Aga ei, igal tindisolkijal jääb veel õigust ülegi!
Ülesanne number üks on leida seadus
Kevadises kärpevoorus püstitatud “lahinguülesanne” oli esmapilgul üsna lihtne ― haigusraha maksmise kohustus viie esimese haiguspäeva eest tuli haigekassalt ära võtta ja panna tööandjale. Võib-olla tundus see ülesanne ka asjaomastele ülemustele nii lihtne, et nad panid seda tööd tegema kõige… hmm, kuidas nüüd öeldagi, mitte kõige kõrgema kvalifikatsiooniga töötaja. Igatahes see, mis välja tuli, ületas kõik ootused.
Esiteks ― suurepärane idee reguleerida haigushüvitise maksmist töötervishoiu ja tööohutuse seaduses. Jättes tähelepanuta, et selle seaduse isikuline kehtivusala on kitsam kui ravikindlustusseaduse oma. Selle liigutuse tulemusena jäid haigushüvitisest ilma juriidilise isiku kontrollorganite liikmed ja võlaõiguslike lepingute alusel teenust osutavad füüsilised isikud.
Hea küll, paljudel juhtudel neil praktikas probleemi ei teki, sest nõukogu liige saab igakuist tasu ka haiguse ajal ja käsundusleping võib olla nii lühiajaline, et haiguse korral jääb see lihtsalt täitmata ja tasu saamata. Kuna nimetatud isikutele makstavad tasud on üldises korras sotsiaalmaksuga maksustatavad, tekib nende puhul siiski ebavõrdne kohtlemine, mis vajab lahendamist. Näiteks võiks nende puhul maksta hüvitist jätkuvalt haigekassa. Veelgi raskem on lahendada probleemi FIE-ga, kes kuidagi ei saa iseendale haigushüvitist maksta, küll aga on ta sotsiaalmaksu maksjate rivis teistega võrdne.
See keskmine palk on rohkem poolkeskmise palga moodi palk
Järgmine probleem, mis tööandjaid painab, on keskmise palga arvutamise metoodika. Nagu näha Sotsiaalministeeriumi vastusest, peaksid tööandjad lähtuma mitte seadusest ega määrusest, vaid ministeeriumi kodulehel oleval selgitusest. Geniaalne! Ainult et kui mõni töötaja kaebab tööandja kohtusse ja nõuab suuremat haigusraha, siis vaevalt küll kohus leiaks, et põhiseaduse § 3 Eestis enam ei kehti ja avaldatud seaduste asemel võiksid täitmiseks kohustuslikud olla ka näiteks Sotsiaalministeeriumi kirjad Eesti Maksumaksjate Liidule.
Tööõiguses kehtib õnneks üks tore põhimõte, mille kohaselt tuleb kahtluste korral alati rakendada seda tõlgendust, mis on töötajale soodsam. Seega võiksid tööandjad justkui arvutada iga kord välja nii palju erinevaid keskmisi palku, kui nad vähegi suudavad välja mõelda või kusagilt kuulnud on, ja siis valida suurim tulemus. Raske ette kujutada, kuidas peaks sel juhul välja nägema palgaarvestusprogramm. Pealegi kehtib see tööõiguse põhimõte ikkagi vaid siis, kui seaduses või määruses on mitu tõlgendusvõimalust, mitte siis, kui määrusele sekundeerivad veel ka ministeeriumi omaloomingulised lisavariandid.
Kuidas selline jama tekkida sai? Ilmselt sellest, et need, kes kirjutasid kokku haigusrahade teemalist muudatust, ei vaevunud pead murdma, mismoodi keskmist palka arvutatakse, vaid leidsid töölepingu seadusest viite valitsuse määrusele, mida tookord ju veel polnudki. Need aga, kes seda valitsuse määrust kirjutasid, ei vaevunud huvi tundma, et keskmisele palgale tekib lisaks puhkusetasule veel uus väljund, mille jaoks tuleks siis vastavalt vajadusele kas lisada viide, et ka haigushüvitise arvutamisel kehtib sama reegel, mis puhkusetasu jaoks, või lisada täiendav paragrahv.
Lammas konsumeerib apellatsiooni
Seda, et mõttetegevus algas alles pärast uue korra kehtima hakkamist, kinnitab kas või näiteks fakt, et haigekassa teatas juunis vastuseks ühele järelepärimisele, et haigushüvitise jaoks tuleb keskmist töötasu arvutada samamoodi nagu puhkusetasu jaoks. Juulis ilmus haigekassa kodulehele aga juba uus teave, mis lähtus Sotsiaalministeeriumi “neljandast meetodist”. Täpsustavale küsimusele, miks tõlgendus on muutunud ja millisel seaduslikul alusel baseerub uus metoodika, vastati järgmiselt: "Edastan Teile Sotsiaalministeeriumi vastuse: haigekassa kodulehel olev info on õige. Pikema selgituse andmine aga võtab aega, oletuslikult võiks see valmida augusti lõpuks." See, mis augusti lõpuks valmis, on arvatavasti seesama, mida saate lugeda Sotsiaalministeeriumi kirjast EML-ile.
Mis edasi? Keegi võiks lõpuks julguse kokku võtta ja algatada keskmise palga arvutamise korda reguleeriva Vabariigi Valitsuse määruse muutmise. Niikaua maksab iga tööandja haigusraha nii, nagu ise heaks arvab. Muidugi kui töötajad üldse julgevadki haiguse ajal koju jääda ja oma haiguslehte tööandjale esitada.
Meie küsime Teilt, kus on sanatoorium?
Kuid see ei ole veel kõik. Kevadel, kui valitsus otsustas lükata osa haigushüvitisi tööandjate kanda, oli veidi ka juttu sellest, et vastutasuks võiks näiteks muuta tulumaksuseadust ja anda tööandjale maksuvabastus töötajate terviseedenduse kuludele ja vabatahtlikule tervisekindlustusele. Uues olukorras on sellised kulud ju tööandjale vajalikud selleks, et hoida kokku haigushüvitiste pealt. Loomulikult valitsus sellise eelnõuga välja ei tulnud (nagu ka on siiamaani jäänud täitmata lubadus kaotada erisoodustuste loetelust töötaja tasemekoolituse kulude hüvitamine kui üks “turvaliselt paindliku elukestva õppe” komponent). Selle asemel esitasid vastavasisulise eelnõu Keskerakond (eelnõu 478 SE, 23. aprillil) ja värskelt valitsusest välja visatud sotsiaaldemokraadid (eelnõu 520 SE, 4. juunil).
Mõlema eelnõu tõehetk saabus 22. septembril, kui need Riigikogu suures saalis koalitsiooni ohtrate mõnituste saatel menetlusest välja hääletati. Näiteks Rahandusministeeriumi spetsialistid jagavad oma arvamuses järgmisi soovitusi: Leiame, et eelkõige iga inimene ise võiks hoolitseda oma tervise eest. Tervislike eluviiside juurde kuulub mõõdukas sportimine ning eelistatud võiksid olla aeroobsed alad nagu jooksmine, kepikõnd, jalgrattasõit, suusatamine või lihtsalt vabas looduses viibimine. Eriti on selline aktiivne tegevus soovitatav noortele peredele. Pereringis koos aega veetes tekib lastel juba varases nooruses harjumus aktiivseks kehaliseks tegevuseks looduses.
Ühesõnaga, kallid tööinimesed, kes te veel tööl käite ― minge tehke metsas kepikõndi ja korjake vahtralehti, ärge tülitage tööandjaid haiguslehtedega ega ärge ajage raamatupidajaid hulluks keskmise palga arvutamisega.
Artikkel ilmus EML ajakirjas MaksuMaksja.
- Üksikasjad
Urmas Jaagant
Pensioniiga hakkaks tõusma alates 2017. aastast ja kerkiks 2024. aastaks 65 aastani.
Valitsus kiitis heaks konkurentsivõime arengukava aastateks 2009–2011, ühe punktina on seal sees ka pensioniea tõstmine 65-ni aastaks 2024. Pensioniiga hakkas tõusma nii naistel kui ka meestel aastas kolme kuu võrra alates 2017. aastast.
Sotsiaalminister Hanno Pevkur ütles valitsuse pressikonverentsil, et enne vastava eelnõu valmimist tuleb teha mõjuhinnangud, mida asuvad koostama sotsiaal- ja rahandusministeerium.
Paraku paratamatus
„Seejärel, kui need mõjuhinnangud on valmis, siis tulla ka valitsusse vastava eelnõuga, millega pikendataks alates 2024. aastast vanaduspensioni iga 65 eluaastani,” ütles Pevkur.
Eesti pensionäride ühenduse juhatuse esimees Aare Kitsing leidis, et valitsuse plaan hakata kergitama pensioniiga on iseenesest paratamatu, kuid vajab inimestele lahtiseletamist ja üsna kindlasti on oodata ka vastuseisu.
„Inimeste töövõime on tõusnud ja kuna iive on negatiivne, siis ilma pensioniiga tõstmata ei saa hakkama. See ei ole küll positiivne, aga normaalne nähtus,” oli Kitsing mõistev. „Kindlasti on 65 aastani tõstmine õige mõte, ei saa öelda, et see oleks eriline käteväänamine.”
Küll aga tuleks Kitsingu arvates plaani pensioniiga tõsta inimestele laiemalt selgitada, kuid arutelu tekkimisse ta väga ei usu. Nagu igale rahakoti pihta käivale otsusele, on ka pensioniea tõstmisele tema arvates vastuseisu oodata ja ilmselt eriti nendelt, kellel pensionini veel pikk aeg.
- Üksikasjad
Haigekassa andmed näitavad, et suvel jõustunud uue haigushüvitiste maksmise korra ja raske majandusolukorra tõttu on inimesed viimase kolme kuu jooksul võtnud välja varasemast poole vähem haigus- ja hoolduslehti.
Võrreldes möödunud aasta kolmanda kvartaliga on haiguslehtede arv haigekassa andmetel vähenenud tervelt 57 protsenti. Riik on tänu sellele inimeste arvelt kokku hoidnud üle 133 miljoni krooni.
Perearst ja Eesti tervise fondi juhatuse esimees Eero Merilind tõdes, et tõeks on osutunud skeptikute mustades värvides ennustused selle kohta, mis juhtub pärast uue, tööinimesele varasemast kahjulikuma haigushüvitiste maksmise korra jõustumist.
«Inimesed, kes kardavad oma töökoha pärast, on selles küsimuses tundlikud ja pigem väldivad haiguslehe võtmist. Haigusleht võetakse vaid väga tõsise haiguse puhul,» nentis Merilind, lisades, et on selgelt näha – haiguslehtede võtmisele avaldab mõju just hüvitise maksmise uus kord.
Nimelt saab 1. juulist hüvitist alates neljandast päevast, mil haigele töötajale hakkab seda maksma tööandja. Haigekassa võtab maksmise üle alles üheksandal haiguspäeval.
Merilinnu hinnangul on haigushüvitiste määramisel suuresti ära langenud lühemaajalised haigused. Nende haiguste osas, mis vajavad pikemaajalist töövõimetuslehte, ei ole statistika muutunud.
Kui mullu võeti kolmandas kvartalis (juulist septembrini) välja 93 608 haiguslehte, siis tänavu 40 593. Haiguspäevade arv on langenud 43 protsenti. Haiguslehe keskmine pikkus tõusis seevastu kahelt nädalalt 19 päevale.
Külmetuse puhul koju ei jääda
Merilind meenutas mõne päeva eest tema vastuvõtul käinud naist, kes ei soovinud haiguslehte võtta, kuna kartis, et siis saab tööandja tema peale pahaseks. Ta oli pigem nõus vaba päeva võtma ning uuris, kas haiguslehte saaks võtta nii, et tööandja ei peaks maksma. Selliseid näiteid on palju. «Inimesed kardavad oma töökoha pärast ja kui neil on valida, kas võtta töövõimetusleht – või kui samas on laps haige –, siis võetakse pigem hooldusleht,» rääkis Merilind.
Ka Eesti Perearstide Seltsi juhatuse esimees ja perearst Ruth Kalda nentis, et töövõimetuslehti võetakse tõepoolest mõnevõrra vähem välja just maksmise korra pärast. «Aga inimesed haigestuvad vast ikka samamoodi. Tihti helistatakse ja antakse teada, et haigestuti ning küsitakse nõu,» nentis Kalda. «Kuid kuna tavalised viirusnakkused ja külmetushaigused mööduvad enamasti kolme kuni viie päevaga, siis haiguslehte ei vajata ja seda ei paluta ka väljastada.»
Samas on Kalda kohanud suhtumist, kus ei taheta haigusega koju jääda, sest haiguspäevade eest ei maksta. Liiga tihti sellist suhtumist siiski õnneks ette ei tule.
Eile külastas oma perearsti Lemme Krimm, kes on haiguslehel viibinud nüüd juba üle kuu aja. «Kui oled ikka haige, siis tuleb ennast ravida,» leidis ta. «Mis sellest rahast, kui enam tervist ei ole, see ju meie kõige kallim vara.» Krimmi arvates ohustavad inimesed, kes pooltõbisena tööl käivad, ka töökaaslaste tervist ja see on pahatahtlik.
Krimmi raviv perearst Iris Koort ei ole aga erinevalt kolleegidest täheldanud, et inimesed vähem haiguslehti võtaksid. «Ja ka vanemad on oma lastega ilusti hoolduslehtedel, mis sest, et ka neile nüüd vähem raha makstakse,» nentis Koort.
Lapsega koju jäädakse vähem
Haige lapsega koju jääva vanema hüvitist ehk hooldushüvitist maksab haigekassa varasema saja protsendi asemel 80 protsenti ühe kalendripäeva keskmisest tulust. Siiski on ka hooldushüvitiste lehtede arv haigekassa statistika põhjal vähenenud 36 protsenti.
Neid inimesi, kes kipuvad haigena tööl käima ja ignoreerivad haigusi, olevat Koorti sõnul alati. «Haigekassa statistika näitab ainult seda, mis juhtub pärast kaheksandat päeva,» pakkus ta.
Teedemärgistusega tegeleva Kiirwarren.KL OÜ juhatuse liige Kimmo Liivak ütles, et kuna uus kord on veel vähe aega kehtinud, on vara teha järeldusi, kas see paneb ka firmaomanikke varasemast tuntavalt rohkem rahakotti kergendama.
«Meie töötajatel on tervis nagu vanapaganal,» rõõmustas Liivak. Ta nentis, et viimase aasta jooksul on 40 töötajast olnud ainult üks nädal aega haiguslehel. «Siis ta ka kolm nädalat vindus kontoris ja pärast nädalast kodusolekut oli jälle terve,» rääkis Liivak.
Haigekassa hinnangul tuleneb poole väiksem haiguslehtede arv sellest, et kergemate haiguste puhul ei tõtata enam kergekäeliselt haiguslehte vormistama. «Samas need, kes seda vajavad, võtavad lehe ikka välja,» kinnitas Eesti haigekassa avalike suhete juht Evelin Koppel.
Kuigi lapsega hoolduslehel viibivaid vanemaid on vähemaks jäänud, on nende ühe päeva keskmine tulu kasvanud üheksa protsenti. «Põhjuseks on valikuvõimalus – hoolduslehele jääb kõrgema sissetulekuga lapsevanem,» rääkis Koppel. Ta nentis, et neli kuud on põhjapanevate järelduste tegemiseks liiga lühike aeg.
Sotsiaalminister Hanno Pevkur nentis, et haigus- ja hoolduslehti on vähem väljastatud ka seetõttu, et töötavate inimeste arv on võrreldes möödunud aastaga kümme protsenti vähenenud.
Madis Filippov
Kristi Leppik
- Üksikasjad
Kaasaegses ühiskonnas on juba üldlevinud tavaks see, et enamus üliõpilasi käib ülikooli kõrvalt tööl. Elu tahab elamist, maksed maksmist ja laenud-liisingud tasumist olenemata sellest, kas oled tudeng või mitte.
Tõsiasi on ka see, et olemaks tööturul edukas, peab ka äsja ülikooli lõpetanud noor omama juba märkimisväärset töökogemust. Seetõttu on elu paratamatuseks kujunenud olukord, kus töötamine ja õppimine peavad käima käsikäes.
Samas aga tekib siit rida küsimusi. Kuidas tööelu ja eneseharimist mõistlikult ühendada? Mis on üliõpilase töö? Käia usinalt koolis või hoopis täita hoolsalt töökohustusi? Milline peaks olema tasakaal töötaja ja tööandja huvide vahel? Need küsimused ei ole lahendatavad pelgalt seaduse tasandil, kuid samas on riigil võimalik seaduse regulatsioonidega neid teemasid ühiskonnale vajalikus suunas mõjutada.
Kogu artiklit saab lugeda Raamatupidaja.ee
http://www.raamatupidaja.ee/article/2009/11/05/Mis_on_uliopilase_too
(originaalartikli viitelt).
Lehekülg 1365 / 1651
- Sa oled siin:
-
Pealeht
- Palk.ee