Artiklid
- Üksikasjad
Linda Pärn, reporter
Küsisime tänase võrdse palga päeva puhul karjäärinõustaja Tiina Saarelt, mille järgi hinnata seda, et kas kättesaadav palk on liiga väike ja kuidas seda juurde küsida. Saar rõhutas muu seas, et nii naised kui mehed peaksid aru saama, et mees ei ole tänapäeva Eestis enam pere toitja.
“Mehed küsivad kohe suurema summa, kuna nad peavad ju baaris välja tegema ja neil ei ole piinlik küsida rohkem raha ka näiteks selle pärast, et neil on ka kallid hobid.„
Tiina Saare sõnul on naised madalama palgaga nõus seetõttu, et nad on alalhoidlikud. Ta selgitas, et osal naistest on selline mõtteviis, et peaasi, et saaks selle töökoha ja küll siis hiljem saab ennast tõestada. Mõeldakse isegi, et küll kuidagi hakkama saab, tuleb võtta mingi lisatöö. «Meestel on teine mõtlemine, palk on osa nende identiteedist,» tõdes Saar. «Nad küsivad kohe suurema summa, kuna nad peavad ju baaris normaalselt välja tegema ja neil ei ole piinlik küsida rohkem raha ka näiteks selle pärast, et neil on ka kallid hobid.»
Karjäärinõustaja lisas, et tegelikult ei räägi me vaid naistest ja meestest, vaid me peaksime rääkima ka õiglastest palkadest. «Iga töökoht loob tegelikult ettevõttele väärtust ja tasu tuleb selle väärtuse eest, mitte sellest, kas ta on mees või naine, see ei loe.»
Ta tõdes, et reaalsus on muidugi teine, sest näiteks ei lähe mehed meelsasti lasteaedadesse või meditsiiniasutusse hooldajaks, medvennaks, sest seal on tasud väiksemad. «Siis öeldakse, et see pole kellegi mehepalk, ma sinna ei lähe. Samas, kui mehed läheksid, siis nad ajaksid selja sirgu ja ütleksid, et ma ei ole nõus seda tööd väiksema raha eest tegema ja palgad hakkaksid seal siis kiiremini kasvama ka,» selgitas ta.
Saar tõi näiteks, et kui mees läheb intervjuule ja tema vastas on meesülemus, siis see ülemus mõistab seda, kui mees küsib suurt palka. «Ta saab aru, et muidugi - tal on vaja kuskil restoranis välja teha, tal on vaja endale hea auto soetada, loomulikult on ta seda väärt. Aga kui seal istub naine ja see meesülemus ei ole väga intelligentne, siis ta võib mõelda, et äkki keegi ikka peab naist üleval, kuskil on ju ometigi mingi mees ka,» selgitas karjäärinõustaja.
«Need ongi need stereotüüpsed ja iganenud arusaamad, justkui mees peaks olema pere toitja. Kui naine unustaks selle ära, et mees ei pea enam olema see pere toitja, vaid teenimine käib võrdsetel alustel ja tasu peab olema õiglane, siis ta lööbki lihtsalt selja sirgu ja küsib õiglast palka,» tõdes Saar.
Kuidas palka juurde küsida?
Tiina Saar selgitas, et naine peab julgema palka juurde küsida, aga ta peab enne ennast ka analüüsima. «Üks asi, millele naised mõtlevad, on ka see, et mul on ju pere, millele energiat eraldada ja kel on juba lapsed, need mõtlevad, et äkki tõesti lapsed jäävad haigeks ja ma ei taha maksimumi küsida.»
Nõustaja selgitas, et sellega jätavad need naised, kes ei identifitseeri ennast ainult läbi töö, endale nii-öelda puhvri, et neil on elus ka teisi olulisi teemasid. «Siis tekib selline tunne, et ma ei tohigi küsida,» rääkis ta. «Sellepärast oleks parem, kui palgad ei oleks väga isikupõhised.»
Karjäärinõustaja selgitas, et üheks näitajaks, kui tasub palka juurde küsida, on see, kui elatustase on nii madal, et ei saa hakkama. Samas nentis ta, et inimeste vajadused on väga erinevad ja mõni võib öelda, et ta ei saa hakkama, aga samas on ta kulutused väga suured või need ei olegi adekvaatsed.
«Samas kui inimene tunneb, et ta on viimasel ajal võtnud tööülesandeid juurde ja ta on näiteks hariduse poole pealt teinud mingisuguseid uusi samme, saanud uue kraadi või õppinud mingeid uusi oskusi, aga palka ei ole viimase kahe aasta jooksul üle vaadatud, siis see on üks näitaja,» tõi ta välja.
Saar soovitas enne palga juurdeküsimist või uuele töökohale kandideerimist teha põhjalik eeltöö ja uurida palgainfot. Ta tõi välja, et statistikaameti kodulehel on palgaandmeid üleval, aga need on enamasti liiga üldised, kuid valdkonna palgavahemikku võib küsida värbamisfirmadelt (CV-Online, CV Keskus, Fontes, Ariko ReServ).
«Palgauurijad ütlevad niimoodi, et 10 protsenti palka pole mõtet tõsta, seda ei ole tunda ja see inimese motivatsiooni otseselt ei tõsta,» nentis Saar. «Kui organisatsioon suurendab palkasid, siis tasub üldse rääkida alates 15 protsendist.»
Karjäärinõustaja soovitas enne palga juurdeküsimist ennast analüüsida – millised on tehtud tööd ja saavutused, milliseid oskusi on vahepeal juurde tulnud, kas on lisandunud tööülesandeid, millega on väga hästi hakkama saadud või kas on ettevõtte ressursse kokku hoitud? «Tuleb analüüsida seda varasemat tööd, mille poolest töötaja on arenenud, nii-öelda muutunud paremaks ja väärtuslikumaks töötajaks ja siis see ongi argument,» kinnitas ta.
Veel lisas Saar, et see põhjendatus peab tulema selle arvelt, et millist väärtust inimene organisatsioonile juurde toob, mitte selle arvelt, et endal kulud suurenesid või et kuskilt oli kuulda, et teised saavad palju rohkem palka. «See ajab tööandjaid sageli vihaseks. Ehkki see võib tõsi olla, et inimene kuuliski ja talle tundubki, et kõik inimesed peale tema saavad rohkem palka kui tema, aga kui hakata läbi rääkima, siis ainsad argumendid, mida ettevõtte kuulda võtab, on reaalselt selle töö põhised,» selgitas ta.
Karjäärinõustaja sõnul ongi palga küsimise õigustuseks see, kui inimene panustab ja õpib juurde, sest siis peaks tema väärtus seal organisatsioonis reaalselt kasvama ning seda peab näitama ja tõestama.
- Üksikasjad
Statistikaameti palgastatistika talituse juhataja Mare Kusma sõnul tuleks soolist palgalõhet vaadata pigem ametite kaupa ning leidub ka ametikohti, kus naised teenivad meestest rohkem.
Kusma nendib, et Eesti sooline palgalõhe on üks Euroopa Liidu suurimaid, kuid Eurostati andmetes ei arvestata riigiti võrreldava statistika saamiseks alates kümne töötajaga ettevõtteid, tegevusaladest arvatakse välja avalik haldus, põllu- ja metsamajandus ning kalapüük.
Eesti Statistikaamet aga arvutab välja ka kõikide tegevusalade palgalõhe, kus kõik Eurostatist välja jäänud andmed on sees, ning see näitaja oli 2011. aastal Eestis 22,9. Eurostati andmed näitasid palgalõheks Eestis 27,3 protsenti.
Kusma sõnul on sooline palgalõhe tänaseks ka vähenenud – 1994. aastal oli see kõiki valdkondi arvestades 28,9 ja 2011. aastal 22,9 protsenti. Samas 2007. aastal palgaralli ajal tõusis see taas 27,6 protsendini.
Kui enamasti arvestatakse soolist palgalõhet tegevusalade kaupa, siis ühe tegevusala sisse on arvestatud nii juhid kui ka koristajad, seega see Kusma sõnul palju ei näita. Kui aga vaadata andmeid peenete ametialade kaupa, siis on andmed juba veidi selgemad.
Kusma tõi välja, et näiteks kõige rohkem eestlasi töötab poemüüjatena ning nende seas on naiste tunnitasu meestest 21,8 protsenti madalam. «See tuleb tõenäoliselt sellest, et elektroonika- ja autopoodides töötab rohkem mehi ja seal makstakse tehniliste teadmiste eest rohkem, kui näiteks tavalistes kaubanduskettides,» rääkis Kusma.
Järgmised suuremad töötajaterühmad on abilised ja koristajad kontorites, hotellides ja muudes asutustes, kus naiste tunnitasu on 24,7 protsenti meeste omast madalam. Raamatupidamise keskastme spetsialistide puhul, keda on samuti palju, on naiste tunnitasu 6,4 protsenti madalam kui meestel. Samas üldhariduskoolide vanema astme õpetajatel, kelle seas on tunduvalt rohkem naisi kui mehi, on naiste tunnitasu umbes kaks protsenti kõrgem kui meestel.
Kõige suurem on palgalõhe aga riide- ja silmuskudumise masinate operaatoritel – naiste tunnitasu on 38 protsenti väiksem kui meestel. Raudteeliiklustöödel, kus naisi ja mehi on peaaegu võrdselt, on naiste tunnitasu meestest 33 protsenti väiksem.
Naiste tunnitasu on meeste omaga võrreldes kõige kõrgem reklaami ja suhtekorralduse juhtidel, kus on mehi tunduvalt rohkem kui naisi, aga naiste tunnitasu on 19 protsenti kõrgem kui meestel. 12 protsenti on naiste tunnitasu meeste omast kõrgem bussi- ja trammijuhtidel.
Kusma nendib, et suur palgalõhe tulebki eelkõige sellest, et nendel tegevusaladel, kus naised töötavad, on lihtsalt madalamad töötasud.
Kadri Inselberg
- Üksikasjad
Helve Toomla, jurist
*** Töötan graafiku alusel 4 korda 4, ehk siis 2 päeva ja 2 ööd olen tööl ja 4 vaba (vahetused on 12-tunnised). Samal ajal õpin ülikoolis kaugõppes ja ühes kuus on vaja ka 2 korda kooli jõuda.
Kool on mul 2 korda kuus 3 päeva järjest. Tööandja väidab, et minu 1 õppepuhkuse päev võrdub 5,6 töötunniga, seega kui võtan ühe 12-tunnise vahetuse eest ühe õppepuhkuse päeva, siis jääb mul õhku rippuma 6,4 töötundi, mida ma olen sunnitud hiljem järele tegema. See aga omakorda ei lähe kooskõlla seadusega, sest kui töötan 4 päeva 12 tundi, pean ka 4 päeva puhkama. Olen teinud niimoodi, et kui tahan õppimise tõttu 2 päeva töölt puududa, olen vormistanud 4 õppepuhkuse päeva, siis ei teki vähemalt alatunnid, aga sel moel kipuvad need kiirelt otsa saama ja ei saa tervet aastat kuidagi kaetud. Mida peaksin ette võtma?
Töölepingu seaduse kohaselt eeldatakse, et töötaja töötab 8 tundi päevas, see on n-ö tööaja norm. Olenevalt tööaja arvestuse viisist võib see töötajal jaguneda mitmeti – tööpäevad võivad olla vahel pikemad, vahel lühemad, võidakse töötada 12 tundi või isegi 24 tundi järjest. Sel juhul räägitakse töötaja tööajast. Arvestusperioodi jooksul peavad need ikka jääma 8 tunni alusel arvestatud normi piiresse. Töötaja tööpäeva mõistet kasutatakse TLS-is ainult isapuhkuse, lapsepuhkuse ja tasustamata lapsepuhkuse puhul, muudel juhtudel peetakse seadustes tööpäevadena silmas kalendaarseid tööpäevi, st iga nädal üldjuhul 5 tööpäeva, 40 tundi.
Täiskasvanute koolituse seaduse alusel antakse tasemekoolituseks õppepuhkust 30 kalendripäeva aastas. Õppepuhkuse aja sisse jäävad kalendrijärgsed 8-tunnised tööpäevad, mille võrra väheneb selle kuu vm perioodi tööajanorm. Ei ole õige lähtuda töötaja graafikus ettenähtud tööpäevadest, sest see viiks ebavõrdse kohtlemiseni, näiteks graafiku „sobitamiseni” kas tööandja või töötaja kasuks.
Kui küsija 3 õppepuhkuse päeva langevad ajavahemikku esmaspäevast reedeni, siis väheneb tema selle arvestusperioodi tööajanorm 24 tunni võrra (3 x 8), kui puhkus on neljapäevast laupäevani, siis 16 tunni võrra. Kasutanuks ta aga puhkust näiteks 10 kalendripäeva 11. märtsist kuni 20. märtsini, tulnuks märtsikuu 160-tunnisest tööajanormist töötada 96 tundi (kuu tööajanorm 160 miinus õppepuhkuse 64 tundi). Kuidas tööpäevad graafikuga jaotatakse, on tööandja otsustada või kokkuleppe küsimus. Peaasi, et peetakse kinni TLS-i nõuetest.
See, et tasustamisele kuuluvad kõik õppepuhkuse kalendripäevad, sh kalendrijärgsed puhkepäevad, ei muuda tööaja arvestust.
*** Eelmisel aastal sain oma ettevõttes õppepuhkust reaalselt 20 päeva aasta kohta, kuid sel aastal on see arv jagatud 1,4-ga. Nüüd on siis nii, et kui võtan õppepuhkuse välja üksikute päevadena, saan õppepuhkust ainult 14 päeva. Muidu oleks ju ebaaus, kui nädalavahetusi sisse ei arvestata, ütleb tööandja. Sest tavalist puhkust tuleb ju võtta vähemalt 14 päeva järjest, et sees oleks nädalavahetus, ja kuna õppepuhkust võib võtta ka üksikute päevadena, tulebki see tööandja sõnul jagada läbi n-ö nädalavahetuse koefitsiendiga. On see seaduspärane?
Mille alusel makstakse õppepuhkusel oldud päevade eest?
Õppepuhkus ei ole tavapärane puhkus, see ei ole mõeldud puhkamiseks, vaid teistsuguse töö tegemiseks – õppimiseks. Seetõttu on nii mõistus- kui ka seadusvastane võrdsustada õppepuhkust puhkusega. Töölepingu seadus ei reguleeri õppepuhkusi, selle § 67 lg 1 ütleb selge sõnaga: töötajal on õigus saada õppepuhkust täiskasvanute koolituse seaduses ettenähtud tingimustel ja korras. Täiskasvanute koolituse seaduse kohaselt antakse õppepuhkust kalendriaasta jooksul 30 kalendripäeva. Seda puhkust ei pruugi võtta korraga, võib saada ka üksikute päevade kaupa vastavalt õppevajadustele, selle üks osa ei pea olema 14 kalendripäeva. Õppepuhkuse 20 kalendripäeva eest makstakse keskmist töötasu, ülejäänud 10 päeva on palgata.
Kuna õppepuhkust antakse kalendripäevades, siis arvutatakse puhkusetasu ka kalendripäevade keskmise tasu alusel, st samuti nagu tavalist puhkusetasu. Vabariigi valitsuse 11. juuni 2009. a määruse „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord” järgi arvutatakse ühe kalendripäeva keskmine puhkusetasu, mis korrutatakse õppepuhkuse kalendripäevade arvuga.
Iga kuu tuleb õppepuhkuse tasu uuesti arvutada, sest aluseks võetakse puhkusetasu arvutamise vajaduse tekkele eelnenud 6 kalendrikuud.
Töö kõrvalt õppimise tarvis on õigus võtta õppepuhkust
Koolitusel osalemiseks antakse koolitusasutuse teatise alusel kalendriaasta jooksul kuni 30 kalendripäeva õppepuhkust.
Õppepuhkuse ajal makstakse töötajale ja avalikule teenistujale keskmist töötasu 20 kalendripäeva eest. Tasemekoolituse lõpetamiseks antakse 15 kalendripäeva lisaõppepuhkust, mille eest tööandja maksab riigis kehtivat alampalka.
Tööandja võib õppepuhkuse andmist edasi lükata, juhul kui üle 10% töötajaid või teenistujaid on õppepuhkusel samal ajal.
- Üksikasjad
Harry Tuul
Rahandusministeerium prognoosib järgmisteks aastateks kuus protsenti nominaalpalga kasvu.
Saksamaa statistikaameti analüüsist nähtub, et ajal, kui Eestis räägitakse üha valjemalt suuremast ümberjagamisest, oleme palgatasemelt Euroopa Liidus alles 21. Eesti tööandja kulud olid eelmisel aastal 8,6 eurot tunnis, liidu keskmisest ligi kolm korda väiksemad.
Ühtlasi oli Eestis koos Bulgaariaga suurim tööjõukulude kasv. Rahandusministeerium prognoosib järgmisteks aastateks 6% nominaalpalga kasvu, mis ettevõtja ja endise rahandusministri Aivar Sõerdi hinnangul saab tõenäoliselt olema üks kiiremaid Euroopa Liidus.
„Reeglina on asi nii, et odavat tööd teevad need, kes muud tööd teha ei oska. Öeldu käib nii üksikisiku kui ka tervete rahvuste kohta,” ütles LHV analüütik Heido Vitsur. „Ainuüksi töö eest tänases maailmas palju ei maksta. Ka kõrgtehnoloogiliste vidinate hinnas moodustab tööliste töö kauba väärtusest tühise osa.” Vitsuri sõnul luuakse enamik väärtusest laborites, konstrueerimisbüroodes ja müügiosakondades, mida paraku meie ekspordis napib.
SEB privaatpanganduse strateegi Peeter Koppeli sõnul kiireid lahendusi ei ole, ainsad võimalused üldise palgataseme kasvatamiseks on väärtus-ahelas kõrgemale liikumine ning tootlikkuse kasvatamine. „Ehk siis maakeeli teha paremaid asju, mida saab kallimalt müüa,” arvas Koppel.
Kogu artiklit saab lugeda Eesti Päevalehe paberlehest või digitaalsest ajalehest vastavalt ostetud lugemisõigusele.
- Üksikasjad
Marju Himma, reporter
Maailma majandus on läbi teinud sajandi suurima kriisi. Viimase viie aasta languse mõju Eesti tööturule uuris Tartu Ülikooli doktorant Kerly Espenberg ning täna kaitseb ta sel teemal doktoritööd.
Eesti töötajaid tabas kriis nii nagu ülejäänud kahte Balti riikigi eriti teravalt. Baltimaades jäi kriisiaja alguses töötuks Euroopa Liidu riikidega võrreldes protsentides kõige rohkem inimesi.
Eestit edestas vaid Läti.
Espenbergi doktoritöö räägib ebavõrdsusest tööturul suure majanduslanguse ajal. See tähendab, et Espenberg uuris, kuidas muutus eri ühiskonnarühmade palk, töötundide hulk ja hõivemäär. Lihtsalt öeldes vaatas ta, mis soost ja rahvusest ning missuguse haridusega ja mis vanuses inimesi puudutas kriis rängemalt, milliseid leebemalt.
Mida teha kriisis?
«Kriisi alguses kasvas Eestis ja Lätis töötus väga kiiresti. Kuna Eesti on nii väike, oleks meil olnud väga suur potentsiaal lõpetada Kreeka situatsioonis. Küsimus on selles, miks läks teisiti,» avas Espenberg oma väitekirja keskset küsimust.
Kardetakse, et 2008. aastal alanud langusele järgneb õige pea teine samasugune. Mida siis teha? Töötasu pole enam võimalik kärpida, mõnel pool ei saa ka koondada, sest kriisiaegne kokkuhoid kestab praeguseni.
«Oluline on vaadata, et teeksime tarku valikuid,» ütles Espenberg, kes analüüsis, millised inimesed kannatasid eelmises kriisis rängimalt.
Eelmise majanduskriisi korral oli märgata, et alles jäid suurema tootlikkusega töökohad. Esimesena kaotasid aga töö need, kes ei andnud erilist lisandväärtust ja kelle töö oli asendatav.
«Tuleb ära aimata, mille järele jääb nõudlus püsima,» vihjas Espenberg.
Ehitussektoris kaotas töö enim inimesi. Neile järgnesid tööstus ja teenindus. Tööstus kannatas seetõttu, et kadus ära välisturg, kuhu toodangut müüa. Teenindus aga seepärast, et osa teenuste, näiteks iluteeninduse eest polnud kliendid valmis maksma.
Samas on valdkondi, kus töö ei kao tõenäoliselt raskelgi ajal. Näiteks haiglad ja koolid, kus meditsiinitöötajatel ja õpetajatel jagub alati tööd.
Kerly Espenbergi doktoritööst tuleb välja, et kriisiajal toimetulekuks oli tööandjatel levinuim abinõu kärpida palku. Sellele järgnes sageduselt järgmisena tööaja vähendamine ehk osalise tööajaga töötamine. Alles kolmanda abinõuna koondati.
Kellel aga vähendati palka kõige rohkem? Enim kannatasid need, kes said keskmist palka. Nende sissetulek lähenes väiksemat palka saavate inimeste palgale. Seda osalt riigiteenistujate palkade vähendamise tõttu.
Samal ajal jäi paremat palka saavate spetsialistide ja tippjuhtide sissetulek suuresti samale tasemele.
Võitjad ja kaotajad
Selgelt tuli esile, et haritud inimestel jätkus tööd ka kriisiajal. Põhjus, miks haritutel jäi töö alles, peitus osaliselt selles, et väärt spetsialisti asemele on hiljem väga raske võrdväärset leida. Sestap hoidsid tööandjad neist kinni.
Samuti täheldas Espenberg, et suurima surve alla sattusid vähese haridusega elanikud, kes ei kõnelenud eesti keelt. Neil oli keelebarjääri tõttu raske ka ümber õppida.
Doktoritöö tulemuste põhjal on kriisiajal parim olla haritud ja kiire ümberõppimise valmidusega ning töötada valdkonnas, mille järele on alati nõudlus. Kehvem on aga neil, kes eesti keelt ei räägi ja kel haridust vähe, samuti ehituse, teeninduse või tootva tööstuse valdkonnas töötajatel.
Kriisis ellujäämisest
• Majanduslanguse ajal jäi töökoht alles kõrgema haridusega inimestel, esimesena koondasid tööandjad vähese haridusega töötajad.
• Töökoht sattus sagedamini ohtu elanikkonnal, kes ei kõnelenud eesti keelt.
• Vähem koondamisi oli valdkondades, kus spetsialiste on alati tarvis, näiteks meditsiini ja hariduse valdkonnas.
• Enim töökohti kadus ehitus-, teenindavas ja tootvas sektoris.
Lehekülg 1124 / 1623
- Sa oled siin:
-
Pealeht
- Palk.ee