Artiklid
- Üksikasjad
Lugeja küsib:
Töötan turvatöötajana ning vahetused kipuvad olema öösiti, pikkusega 15 tundi. Kas ülemusel on õigus ähvardada sellega, et kui ma töövälisel ajal tema kõnedele ei vasta, siis avaldub see ka mu palgas, mida ta saab vähemaks võtta? Kas mingi seadus keelab mul vabal päeval oma isiklikku telefoni levist väljas hoida? Selline käitumine ülemuse poolt tundub ebaõiglane.
Vastab Tööinspektsiooni nõunik Niina Siitam:
Tööandja kontrollile ja juhtimisele allub töötaja ainult kokkulepitud tööajal. Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 28 lg 2 kohaselt on tööandja muuhulgas kohustatud tagama töötaja kokkulepitud töö- ja puhkeaja (p 4).
Töötaja peab olema tööandjale töövälisel ajal kättesaadav üksnes siis, kui selles on kokku lepitud. Kokkuleppe kohaselt on töötaja kohustatud olema valmis täitma tööandja korraldust ja asuma täitma tööülesandeid.
Tegemist TLS § 48 mõistes valveajaga, mille eest makstakse töötajale tasu, mis ei või olla väiksem kui 1/10 kokkulepitud töötasust. Valveaja kohaldamise kokkuleppele vaatamata peab töötajale olema tagatud igapäevase ja iganädalase puhkeaja kasutamise võimalus.
Kui tööandjaga valveajas ei ole kokku lepitud, ei ole töötajal kohustust töövälisel ajal tööandja kõnedele vastata. Töötasu vähendamine tööst vabal ajal kõnedele vastamata jätmise pärast on ebaseaduslik.
- Üksikasjad
Et mitte jätta kõigist noortest muljet kui vastutustundetutest valevorstidest, rääkisid kolm gümnasisti, miks nad langetasid otsuse alt vedada oma potentsiaalseid tööandjaid.
“Ilmselt võiks mindki pidada ebausaldusväärseks töötajaks, et ma niimoodi ära ütlesin, kui olin lubanud tulla ja koolitustelgi käinud. Avamistähtaeg lükkus pea kaks kuud edasi ja mulle see enam ei sobinud, et saan põhimõtteliselt ainult augustis töötada. Seetõttu ütlesingi neile, et lähen mujale,” rääkis Kati Kuura, kes pidi eelmisel suvel minema tööle kohvikusse, mis nädal tagasi tähistas oma esimese tegutsemisaasta täitumist.
“Töötasin siis hoopis kahel töökohal – jäätisemüüja ja toateenindajana, sest raha oli vaja. Alaealisel on väga raske head tööd leida. Kui midagi pakutaksegi, on see ainult abitöölise koht. Selles mõttes oli mul see aasta kindlasti kergem,” rääkis neiu, kes nüüd täisealisena töötab ranna rajoonis juba mitmeid aastaid tegutsenud kohvikus ettekandjana. “Sealt ma enne suve lõppu ja viimase gümnaasiumiaasta algust ära tulla ei kavatse,” kinnitas Kuura.
Neiu paralleelklassiõde Lisanna Laanela koolitusteni ei jõudnud. Pärast paaritunnist proovimist otsustas ta kohe, et talle see ei sobi.
“Tööpäev hakkas varavalges ja lõppes kaheksa tundi hiljem, siis oleksin pidanud veel sööma ja vähemalt tunnikese seedima. Trennis läheb mul samuti päris kaua, seega jõuaksin koju õhtul. Pärast väsitavat päeva loota, et jõuaksin tegelda veel muude asjadega, on naiivne. Arvestades veel seda, et järgmisel hommikul pean tõusma enne kukke ja koitu. Kui mul pea kümme kuud on poole tihedam ajakava, miks ma peaksin tahtma ennast suvelgi rihmaks tõmmata?” arutles Laanela.
Puhkamiseks peab aega jääma
Neiu mõtles veel kevadel, et osa suvest käib ta tööl. Pärast üht päeva proovimist hotelli hommikusöögilaua teenindajana otsustas ta sellest plaanist loobuda. “Seal olid toredad kolleegid ja töö ei tekitanud trotsi, aga just see ajakulu pani mind kahtlema. Mõtlesin, et palk ei kaalu siiski vabadust üles. Kui tahan sügisel poolmaratoni joosta, pean juba praegu selleks treenima,” valgustas Laanela, miks ta otsustas vähemalt veel see aasta tööturult kõrvale jääda ja pühendada suve trennile. Tema sõnade järgi just leitsakuga ongi parim joosta.
Praegu käib neiu hommikul trennis või autokoolis ja siis on päev vaba. Nüüd soojade ilmadega veedab ta selle enamasti liival peesitades.
”Töö kõrvalt jõuaksin randa ilmselt suve jooksul paar korda, sest vabadel päevadel peaksin unetunde tasa tegema ja jalgu puhkama,” on ta oma otsusega rahul.
Kodus on kõige parem
Laanela klassikaaslane Karolin Stimmer põrutas juuni alguses välismaale tööle, alguses plaanis ta seal olla augustikuuni, ent naasis juba juuni keskel.
“Tahtsin proovida midagi uut ja teistsugust. Läksin Korfule, kus hakkasin viietärnihotellis tööle meelelahutajana. Minu ülesanne oli korraldada üritusi, suhelda puhkajatega ja lõbustada lapsi. Peagi tekitas minus vastumeelt see võlts naeratamine ja igale möödujale ühe ja sama viisakuslause kordamine. Pikad töötunnid, 40kraadises kuumuses aktiivne liikumine ja turistide meele järgi olemine, umbkeelsed prantslased ja napp uneaeg ei olnud väärt sinna jäämist,” rääkis Stimmer oma sealveedetud kahest nädalast.
Vahepealse aja veedab neiu puhates ja asub juuli lõpust tööle Lottemaal. Siiski on Stimmer oma välismaal oldud ajaga rahul: “Oma ettevõtmist ei kahetse ma aga absoluutselt – tutvusin paljude toredate inimestega ja sain väga hea kogemuse.” Eelnevad neli suve on neiu veetnud kodukandis teenindussfääris töötades, seega naudib ta puhkust väga.
“Mõni hommik ärkan üles ja otsustan, et just täna sõidan pealinna või vanaema juurde. Eelmistel aastatel pole ma sellist luksust saanud nautida, vaid olen pidanud töögraafikuga arvestama, ” on Stimmer rahul. “Terve elu saan ma ju töötada, praegu on minu põhiülesanne koolis õppida. Olemaks selles edukas, pean suvel end natuke lõdvaks laskma.”
Piia Paula Tarvis, suvereporter
- Üksikasjad
Tänavu esimese viie kuu seisuga oli omavalitsuste raamatupidamisandmetel õpetajate keskmine brutopalk täistööaja arvestuses 966 eurot, mis on 12,5 protsenti kõrgem kui mullu samal ajal.
Haridus- ja teadusministeerium märkis oma teates, et õpetajate miinimumpalk on selle aasta jaanuarist 800 eurot kuus.
Õpetajate töötasu ületas 966 eurot kuus ehk riigi keskmise 56 omavalitsuses ning sealhulgas suuremates linnades – Narvas, Tallinnas, Tartus ja Pärnus.
Kõige kõrgem keskmine õpetaja palk oli Koeru, Sangaste ja Sauga vallas
Tuhat eurot ületas õpetajate keskmine töötasu mai lõpuks 30 omavalitsuses, millest valdav enamus olid vallad. Kõige kõrgem keskmine palk oli Koeru, Sangaste ja Sauga vallas, ulatudes 1150 eurost kuni 1350 euroni.
Ministeerium selgitas veel, et omavalitsused said sellel aastal õpetajate palgatoetust 166 miljonit eurot, mis on keskmiselt 978 eurot iga õpetaja ametikoha kohta, millele lisandub aasta jooksul riigilt toetuslepingutega eraldatav raha, mis seni õpetaja palgastatistikas täielikult ei kajastunud.
Toetuse jaotamisel said tänavu eeliskasvu väiksemad, kodulähedaste põhikoolidega kohalikud omavalitsused.
Palgastatistika alus on omavalitsute ja koolide eneste raamatupidamisandmed, kui palju on konkreetses omavalitsuses õpetajatele töötasu välja makstud ning iga kooli poolt Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) kantud õpetajate tegelikud töökoormused.
Ülevaadet avaldatakse kahekuulise lõtkuga – omavalitsustel on kohustus kanda andmed riigiraamatupidamisse hiljemalt iga järgmise kuu lõpuks. Täielik ülevaade on leitav haridusstatistika leheküljelt HaridusSilm.ee õpetajate palgaanalüüsi alt.
- Üksikasjad
Söögikohtade juhid on hädas noortega, kes ei suuda otsustada, kas nad tahavad tööd teha või mitte. Probleemiks on oma võimete ülehindamine, hiljem taibates, et ei olda ülesannete kõrgusel, puudub julgus või tahtmine seda tööandjale tunnistada. See aga põhjustab paksu pahandust.
Maikuus uksed avanud spordibaari Rematch asutaja Riina Rand oli üllatunud, et kui alatihti räägitakse tööpuudusest, on vastavatud baaril hoopis puudus töökätest. ”Otsin töötukassa ja Facebooki kaudu, kusjuures viimase kaudu tuli rohkem vastuseid. Alguses oli mul suur patakas CVsid, hetkeseis on aga selline, et mul on puudu töötajaid nii köögist kui leti tagant, aga saame hakkama,” rääkis Rand.
Tema muret jagab pubi Bumerang juhataja Delia Einla, kes ei saanud oma teist kohvikut Raehoov avada, kuna ei leidnud ühtki kokka. Kui ettekandjaid saab kohapealgi välja koolitada, siis söögitegemine nii lihtne ei ole. Niisiis pidigi Einla juba leitud teenindajatele teatama, et kahjuks nende teeneid ei vajata.
Töövestlusele jäetakse tulemata
“Enne pole sellist asja olnud, et pole kedagi võtta. Noored tahavad ikka välismaale minna. Ilmselt on asi selleski, et nii palju uusi kohti on lahti tehtud. Eks tahetakse ikka seal katsetada, aga alati ei ole naabri muru rohelisem. See võib ainult nii tunduda,” arutles Einla. Temaga aga ei nõustu uue koha omanik Rand: “Paljud ei julge tulla, sest oleme nii vähe tegutsenud, seega oodatakse, et saaksime ennast tööle. Või kardetakse, et paneme peagi uksed kinni.”
Mõlema kohvikupidaja meelest ongi suurim probleem suhtlemises ja suhtumises. “Ma ju olen endale planeerinud sobiva aja, et töövestlusi pidada. Ja kui ei teatata, et ei tulda, raiskab see lihtsalt minu aega. Võiksin ju sel ajal mingeid muid toimetusi teha. Lugesin kuskilt, et 70 protsenti intervjuudest jääb ära, sest tööotsija ei ilmu kohale,” on Einla nõutu. “Samas on toimunud areng. Kui enne ei ilmutud lihtsalt kohale, siis viimasel ajal vähemalt teatatakse, et enam ei ole tahtmist tulla.”
Randki peab noorte käitumist kummaliseks: “Alguses näitavad nad huvi üles, siis ei ilmu töövestlusele. Või panen nad juba graafikusse ja siis nad ütlevad, et ikka ei sobi. Hea on, kui teatatakse, mõni ei suvatse sedagi teha.”
Üle kahekümne aasta toitlustuses töötanud ja praegu Sweet Rosie pubi juhtiva Erkki Künnapase sõnade järgi on noored mugavaks muutunud.
“Loobutakse lihtsamalt. Suve jooksul pudeneb mõni ikka ära. Lauas istudes tundub töö üsna lihtne, aga tegelikult pole kogemusteta inimesel aimugi, kui kurnav see on. Töövestlusel toonitan seda alati. Klientide suhtumine teeb tööd veelgi raskemaks,” rääkis Künnapas. “Ütlus, nagu oleks klient kuningas, on vale. Ta on kuningas vaid siis, kui ta käitub kuninglikult. Tegelikult on teenindaja ja klient võrdsed. Mida see annab, kui käituda ettekandjaga jämedalt? Niiviisi rikutakse lihtsalt teenindaja tuju ära ja enda päev on siis ilmselt juba niikuinii kehvasti läinud.”
Delia Einla arvab, et on lahke ülemus, ta ei luba endale alluvatega sõimlemist.
“Pole inimlik teenindaja peale häält tõsta ja siis loota, et ta läheb nutetud silmadega ja naeratavana lauda teenindama. Kärsitud ja näljased mehed ütlevad niigi juba väga tihti halvasti. Hiljem paljud paluvad vabandust, ent kahju on siiski juba tehtud.”
Kohusetunne peaaegu puudub
Naise sõnul on tähtsaim see, et töö peab meeldima: “Ütlen intervjueeritavatele, et kui soovid kliente teenindada nii, nagu tahad, et sind ennast teenindataks, on kõik väga hästi.
Vestlusel või CVs luuakse endast hästi tugev imidž, et ollakse avatud suhtleja ja siis nädala jooksul selgub, et see pole nii. Ei suvatseta näiteks tere öelda. See on elementaarne viisakus, mis teenindajal peab olema. Ja tegelikult ei tähenda lauateenindus vaid seda, et öeldakse “Tere, mida soovite?” ja siis “Nägemist!”. Tuleb näiteks aidata valikul ja lahti seletada, mida road endast kujutavad. Paljud ei viitsi seda endale selgeks teha.”
Mõlemad naised leiavad, et töötajaid tuleb väga palju juhendada. “Ma olen hästi kärsitu. Võin ju seletada midagi. Kui aru ei saa, siis korra veel. Ent see ajab mind marru, kui siis ka ei toimita õpetuse järgi,” rääkis Rand.
“Loomulikust intelligentsist ei tule midagi, inimestele tuleb rääkida. Ma pean iga päev kordama neid elementaarseid reegleid, näiteks tervitamine ja hüvastijätmine ka siis, kui tegemist pole oma laua klientidega,“ kinnitas Einla.
Samal ajal peab Einla oma lahkust negatiivseks küljeks: “Mind kasutatakse ära, noored valetavad – hädavale. Öeldakse, et tõbi on kallal, pärast haiguslehte esitada pole, tullakse hoopis tõendiga, et puuduti kodustel põhjustel. See ei käi nii. Mõni ütleb, et ei tahaks tööle tulla, vaid minna hoopis sõpradega grillima. Seda mõistan noore inimese puhul palju rohkem. Ma ju tahaksin ka, aga pean tööl käima.”
Rand tunneb samuti, et kohusetunne peaaegu puudub. “Neiu pidi hommikul tööle tulema, ei vastanud telefonile päev otsa. Õhtul näen, et logis end Facebooki sisse. Küsisin, kus ta on ja sain vastuseks, et neiu käis peol ja ärkas äsja. Ma olen ka ju noor olnud ja pidudel käinud, aga ükski töö sellepärast tegemata pole jäänud!” oli Rand nõutu.
Südikad pubipidajad alla ei anna. Erkki Künnapase sõnul on töötajatel pea kogu aeg tuli takus, ent kes tööd teha tahab, see saab hakkama. “Selg sirgu ja ikka edasi. Oma Bumerangi töötajatega olen küll rahul,” ütles Einla. Värske ettevõtja Rand lootis, et peagi loksuvad asjad paika ja ta saab jälle tegelda oma teise tööga LesMillsi treeningute instruktorina: “Eks see ole alguse asi, varsti ilmselt saan juba rahulikumalt võtta ja natuke puhatagi.”
Piia Paula Tarvis, suvereporter
- Üksikasjad
Tänasel kohtumisel tööandjatega rõhutas tervise- ja tööminister Urmas Kruuse, et töövõimereformi tulemusel ei ole erivajadus tööandja jaoks enam lisakulu ja erivajadusega inimesed on võrdsed töötajad.
"Riigi pakutav toetus loob erivajadusega inimese palkamiseks soodsad tingimused. Juba praegu kehtivatele maksusoodustustele ja pakutavatele teenustele lisanduvad ka näiteks aastane palgatoetus, sõidutoetus, tugiisiku töötamise teenus ning korraldatakse ka koolitusi ja nõustamisi ettevõtetele, et tutvustada riigi pakutavaid erinevaid teenuseid ja soodustusi," ütles Kruuse tööandjatele suunatud motivatsioonipaketi kohta.
Praegu on 68 protsenti tööandjatest valmis tööle võtma vähenenud töövõimega inimesi. Reformi üheks oluliseks osaks on julgustada ettevõtjaid, et vähenenud töövõimega inimesed ka päriselt tööle saaksid.
Praegu toetab töötukassa tööandjaid tööruumide ja -vahendite kohandamisel ning annab tasuta tehnilise abivahendi. Lisaks maksab riik töövõimetuspensioni saava töötaja eest sotsiaalmaksu miinimumpalga ulatuses või maksuvaba hüvitise isikliku sõiduauto kasutamiseks kodu ja töökoha vahelisteks sõitudeks.
Lehekülg 1029 / 1623
- Sa oled siin:
-
Pealeht
- Palk.ee