Üksikasjad

Avaldatud: 29 juuni 2013

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Sunniviisiliseks tööks loetakse sellist tööd, mida nõutakse inimeselt ükskõik missuguse karistusega ähvardades ja milleks ta ei ole ennast vabatahtlikult pakkunud. Uskumatu küll, aga sellist ülemaailmselt hukkamõistetud ja keelatud tegevust kohtab Eestiski.

«Kuigi tänapäeval teadvustatakse inimkaubanduse, sunniviisilise töötamise ja tööalase ärakasutamise kui «moodsa aja orjusega» seotud ohte üha paremini ning erinevad riigid, sh Eesti, töötavad välja üha ­uusi meetmeid nende nähtustega võitlemiseks, näitavad mitmed uuringud, et tööalane ekspluateerimine ja inimeste tööle sundimine ei ole mitte kuskile kadunud. Põhjuseks on kindlasti see, et need nähtused on sageli raskesti tuvastatavad, eriti valdkondades, kuhu tööinspektorid ja teised õiguskaitseorganid ei jõua – kodumajapidamised, geograafiliselt eraldatud piirkonnad ja ka nn liikuvad töökohad, nagu seda on ehitusplatsid,» järeldas oma magistritöös tööinspektsiooni peajurist Kairit Ehala.

Kuigi mitmetes uurimustes ja teadustöödes on leitud, et tööjõu ärakasutamine ja sunniviisiline töö ei ole Eestis probleem ning sama suhtumist kohtab ka meedias, kus inimkaubandust seostatakse eelkõige seksuaalse ärakasutamise juhtumitega, siis näitas tööinspektorite seas tehtud küsitlus pigem vastupidist.

Seadus otsest abi ei paku

Tööalase ärakasutamise tuvastamine on Ehala hinnangul problemaatiline, kuna regulatsioon on puudulik ja ohvrid ei tunne end sageli ise ohvritena. Samuti pole kehtiv õigus piisav tööalase ärakasutamise vastu võitlemiseks. Põhiseadusega on küll keelatud teist inimest tööle sundida ja karistusseadustik sisaldab inimkaubanduse kui kuriteo koosseisu, ent ükski õigusakt ei sätesta tööalase ärakasutamise mõistet. Samas sisaldab töölepingu seadus sätteid, mis viitavad töötaja ärakasutamise keelule – näiteks kohustus maksta vähemalt miinimumtasu ja tagada töötajale vajalik puhkeaeg.

Tööalane ärakasutamine on palju laiem mõiste kui sunniviisiline töötamine, mis on üks tööalase ärakasutamise vorme ning kujutab endast tegevusi, mis on tõsisemad kui pelgalt tööseaduste ja -tingimuste rikkumised. Näiteks olukord, kus tööandja ei maksa töötajale miinimumtöötasu või nõuab ületunnitöö tegemist miinimumtasu väljateenimiseks, ei kujuta endast sunniviisilist tööd.

Seega hõlmab tööalane ärakasutamine ka tegevusi, kus tööandja, rikkudes tööseaduseid, nõuab pidevalt ületunnitööd, kehtestab ülemäära pikad tööpäevad või -vahetused (15–16 tundi või isegi 24 tundi, kus osa tööaega on nii-öelda ooteaeg, kus töötaja küll tööülesandeid ei täida, ent on valmis tööandja kutsumise peale seda tegema) ning kasutab proovitööd või praktikat (Eestis on väga levinud «proovipäevade» või lausa «proovinädalate» kasutamine, kus lepitakse kokku, et töötaja tuleb tööle ja tutvub töökohas tööga, proovides tööülesandeid täita selle eest tasu saamata ehk sisuliselt töötab tasuta).

Kui tööandja ei täida temale seadusest tulenevaid kohustusi või kui töötaja on sattunud tööalase ärakasutamise ohvriks, saab ta oma õiguseid kaitsta töövaidlusorganeis, milleks on Eestis kohus ja töövaidluskomisjon, või pöörduda tööandja rikkumiste kohta koostatud avaldusega tööinspektsiooni.

Enamik juhtumeid, mille puhul võib olla tegu tööjõu ärakasutamise või sunniviisilise tööga, satuvad kohtusse karistusseadustiku kelmust käsitleva paragrahvi alusel: ohvreid sunnitakse kelmusega, vägivallaga või nende rasket olukorda ära kasutades töötama tingimustes, mis oluliselt erinevad kokkulepitust.

Samas on paljude juhtumite puhul tegu otsese kelmusega ja neist ei kujune tegelikku tööjõu ärakasutamise olukorda. Nimetatud juhtudel lihtsalt petavad töövahendusfirmad või ka niinimetatud üksiküritajad, kes soovivad kiirelt teenida, inimesi maksma raha, lubades leida neile töö välismaal. Kui ohvrilt on raha kätte saadud, ei saa vahendajaga enam ühendust – nad ei vasta telefonikõnedele, sõnumitele, e-kirjadele või on kontori mujale viinud.

Magistritöö tarbeks küsitletud tööinspektorite hinnangul soodustab tööjõu ärakasutamist keeruline majanduslik olukord, mille tõttu on lihtsam leida sotsiaalselt haavatavaid inimesi, kellega saab manipuleerida.

«Tööjõu ärakasutamine on selgelt seotud riigi majandusolukorra ja tööpuudusega, kuid samuti kontrollimehhanismide puudumisega. Tööd tegev isik loodab tööd võimaldava isiku heausksele käitumisele, kuid nõustub sageli ka ise pettuses teadlikult osalema, et hoiduda maksukohustuse täitmisest. Petturid on teadvustanud, et kui tööd tegev isik nende vastu kaebust ei esita või rikkumist ei tunnista, siis tegelikult midagi ei juhtu, sest riigi initsiatiivil asjaolude väljaselgitamist üldjuhul ei toimu. Üheks peamiseks põhjuseks on tööpuudus. Majanduslangus avaldas mõju ja avaldab siiani. Tööandja ütleb: «Uks on seal, mine ära, kui ei meeldi!»,» selgitas olukorda tööinspektsiooni peajurist.

Töötajad ei julge sageli oma õiguste eest seista – näiteks kartuses, et muidu lõpetatakse tööleping, ei julgeta tööandjale öelda, et puhkepäeval ei taheta tööle tulla või ei soovita töötada seitse päeva nädalas.

«Üsna suureks probleemiks järelevalve teostamisel on asjaolu, et tööinspektsiooni pädevus piirdub vaid töölepinguliste töösuhete kontrollimisega, kuna aga töötamine on lubatud ka mitmesuguste võlaõiguslike lepingutega, nagu töövõtu- või käsundusleping, millele töölepingu seadus ei kohaldu ja mis võimaldavad pooltel lepingusse lisada väga erinevaid tingimusi, siis kasutavad mõned tööandjad seda pahatahtlikult ära,» lausus Ehala.

Töötaja versioon asjast

Ta tõi näiteks märtsi alguses ETV saates «Pealtnägija» näidatud saatelõigu Peip­si järvel kala püüdvatest kaluritest, kes olid tööandjaga sõlminud tööettevõtulepingu, mille tingimused olid ebareaalsed – kalurid pidid püüdma teatud kalaliike kindla kvoodi ulatuses, selleks et välja teenida kokkulepitud tasu. Samuti olid lepingus ette nähtud trahvid erinevate rikkumiste eest. Kvoodid olid aga nii suured, et neid ei saanud parema tahtmisegi juures täita ja nii jäid kalurid töötasust ilma mitme kuu vältel. Sisuliselt töötati tasuta.

Tööinspektsiooni pea­juristi sõnul on üsna sagedane, et vastuvõtule tulnud, e-kirja saatnud või infotelefonile helistanud kodanik ei soovi avaldada oma nime ega tööandjat, kelle juures ta töötab. Tihti juhtub, et inimene alustab vestlust lausega «ega ma enda pärast ei tulnud, aga tuttavaga juhtus selline lugu ja nüüd ta tahaks teada, millised õigused tal on». Samuti ei saa kindel olla, kas töötaja avaldab kõik talle teadaolevad asjaolud või jätab midagi rääkimata – enamasti on tegemist ühe poole nägemusega töösuhtes kerkinud küsimustest.

Mõned tööalase ärakasutamise juhtumid

Inspektorite külastuse ajal viibisid tööandja ruumides isikud, kes pakkisid küttematerjali. Angaari temperatuur oli -14 kraadi, töötajate kätel oli näha külmakahjustusi, üle 50 kg kaaluvaid raskusi teisaldati käsitsi (seda tegid nii mehed kui ka naised), tualettruume või soojemat ruumi angaaris polnud. Töötajatele polnud antud ka sobilikke riideid ja kindaid.

Algul püüdsid töötajad kontrollijaid petta, tehes näo, et nad ühestki keelest, milles nendega suhelda prooviti, aru ei saa. Mõne aja pärast nõustuti siiski rääkima, kuid oma nime keegi ei avaldanud. Isikut tõendava dokumendi küsimisele vastati, et ei ole kaasas.

Tööd teinud isikute selgituste kohaselt olid nad tööl juba mitmendat päeva, kuid täpsemat infot ei soostunud nad avaldama, sest muidu olevat oht pere ainsast sissetulekust või töötutoetusest ilma jääda. Viimasest väitest võis järeldada, et isikud on töötuna arvele võetud. Lisati ka seda, et tööpäevad kestavad vastavalt vajadusele kuni 12 tundi. Tööinspektori küsimusele, miks sellistes ebainimlikes tingimustes pikema aja vältel töötatakse, oli vastuseks, et tööandja lubas tükitöö alusel head tasu, mis makstakse välja sularahas iga tööpäeva lõpus.

Umbes 20 minutit pärast kontrolli algust tuli kohale ka äriühingu esindaja ja töötajad lahkusid. Äriühingu esindaja teatas, et ta teeb tavaliselt tööd üksi ning ei tea, kes need isikud olid, kes angaaris viibisid ning tema neid kutsunud ei ole. Kaks nädalat hiljem saatis tööandja e-kirja teel avalduse, milles teatas, et ei saa kontroll­aktis märgitud puudusi kõrvaldada, sest kõik isikud lahkusid töölt ja ta ei saa nendega enam kontakti.

• • •

Tööinspektor tuvastas, et osa tööandja territooriumil viibinud töötajatest olid «esimest päeva tööproovil», tööandjal polnud esitada töölepinguid. Hiljem väitis tööandja, et osa töötajatest olid «esimest ja viimast päeva» tööl. Osa töötajatega sõlmitud töölepingud siiski tööandja esitas, ehkki need võisid olla koostatud tagantjärele.

• • •

Ärakasutamisega oli ilmselt tegemist ka viie-kuue aasta eest tootmisettevõttes, kuhu toodi Ukrainast tööjõudu. Töötajad olid majutatud tehase tootmishoonesse, mis oli kohaldatud hädapäraseks ühiselamuks. Kaebamas käisid eestlastest töötajad, kelle väitel ukrainlased tegid 15–16-tunniseid tööpäevi ja teenisid tunduvalt kõrgemat palka kui nemad. Selle firma töötajad on ka korduvalt kaevanud, et tavatööajaga ei teeni välja alampalka ning tööandja ei taha juurdemakset vabatahtlikult teha.

• • •

Inspektor tuvastas koolis järelevalvet tehes, et õppeprotsess on korraldatud moodulsüsteemis – st õpetajad töötavad summeeritud tööajaga neljakuulises perioodis, kusjuures esimeses neljakuulises perioodis 1. septembrist kuni 31. detsembrini 2012 planeeris õppeosakond 400 ja rohkemgi õppetundi õpetaja õppeaasta 840 õppetunnist ehk peaaegu poole aastasest tööajast.

Õpetajatest mitte ükski ei kirjutanud avaldust ega keeldunud ületunnitöö tegemisest. Küll aga pöördus neli õpetajat avaldusega tööinspektsiooni. Ebamõistlikku koormust põhjendas juhtkond sellega, et aasta alguses antakse õpilastele teooriatunnid ja aasta lõpus toimub praktika.

• • •

Maksu- ja tolliamet tuvastas Narvas ehitusobjektil vöörtööjõu, kellega olid töölepingud sõlmimata. Inspektori järelkontrollil tuvastati, et töötajad olid saadetud Poolast siia väljaõppele. Ettevõte kindlustas nad Narvas elamispinnaga, aga töötasu ei makstud.

Päringu saatmisel Poolasse selgus, et tegemist ei ole lähetatud töötajatega. Poola ettevõtte ja siinse firma vahel oli sõlmitud koostööleping, millega see kohustus tegema isikutele välja- ja ümberõpet hoonete välisseinte soojustamisel Euroopa tehnoloogia järgi, et nad seejärel saaks tööd oma kodumaal. Kuna tööandja selgituste kohaselt ei olnud pooltel tahet sõlmida töölepinguid, siis polnud ka tööinspektsioonil võimalik sekkuda.

• • •

Tööinspektori vastuvõtule tuli Norras töötanud kodanik, kes oli sõlminud töölepingu ettevõttega, mida polnud olemaski. Töötaja oli olnud heausklik, ega hakanud kontrollima tööandja tausta või olemasolu. Seetõttu tekkis tal probleem töötasu kättesaamisega. Lõpuks sai töötaja tööandja telefoni teel kätte. Töötasu maksis hoopis teine ettevõte, ent palk oli väiksem, kui Norras sama töö eest tavapäraselt makstakse.

• • •

Eesti tööandja saatis töötajad Soome ehitustööle. Soomes neid vastu võtnud tööandja aga eristas töötasu maksmisel töötajaid – soomlasest töötaja pidi plaatima ühe seina, eestlasest töötaja aga 1,5 seina, et saada sama tasu.

Allikas: tööinspektsioon

Üksikasjad

Avaldatud: 27 juuni 2013

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Õhtuleht

Teele Talve

Tööandjad on kimpus noorte vastutustundlike töötajate leidmisega

Ajal kui noored kurdavad tööpuuduse üle, on tööpakkujatel üha raskem leida vastutustundlikke töötajaid – noored ei ilmu isegi proovipäevale.

Ühe Tallinna kohviku turundus- ja müügikoordinaator Anu (nimi muudetud) tõdeb, et innukat ja usinat töötajat on väga-väga raske leida: "Noored otsivad küll tööd, kuid sisenemine töömaastikule ei ole alati nii lilleline kui nende ettekujutuses."

Anu sõnul tuleb 30 kandidaadist vestlusele kümme. Intervjuule jõudnutega lepitakse kokku proovipäev. Kui asi selleni jõuab, jääb kolmest üks tulemata. Saadab lihtsalt hommikul sõnumi, et ei tule. Põhjuseks tuuakse peamiselt, et saadi parem pakkumine.

Sama murega on kimpus ühe vanalinnahotelli tegevjuht

Jonathan Poole. Külaliste vastuvõtu ja broneeringutega tegelema soovijaid jätkub, aga teenindajatest ja kokkadest, kellega kokku lepitud, ilmub kohale vaid 30%. Restoranis peakokana töötanud Kristjan räägib, kuis proovipäevaline jättis kasutamata kaks talle antud võimalust. Seletuseks kuulis ta vaid: "Unustasin tööpäeva ära", millele järgnes: "See töö ei olegi mulle kõige sobivam."

Miks noored kohale ei ilmu?

Kristjan imestab: "Kuidas on need noored nii laisaks läinud?" Ta arvab, et õige oleks saata oma CV vaid kohtadesse, kus inimene tõesti töötada soovib.

Baari tööle kandideerinud üliõpilane Tauri (21) tunnistab, et bluffis proovipäevaeelsel õhtul saadetud sõnumis puudumiseks perekondlikud põhjused. "Esmamulje tulevasest ülemusest oli halb, mistõttu mõtlesin, et jätan minemata," tunnistab Tauri.

"Ma ei tunne ennast süüdi, arvan, et inimesed, kellega koos töötama hakkan, peaks mulle sobima."

Üliõpilane Kerli (21) saigi proovipäeva eelõhtul palju parema tööpakkumise, ja tema meelest olnuks imelik minna proovipäevale, teades, et niikuinii sinna tööle ei lähe.

Liis (19) leiab, et suurt rolli mängib ka tööpakkuja enda kinnipidamine lubadustest: "Minu jaoks ei näidanud eriti head valgust tööandja, kes kellaaegadest kinni ei pea."

Ettekandja proovipäeva edukalt läbinud üliõpilane Monika (24) pandi juba töögraafikusse ja pidi esimesel tööpäeval ka lepingule alla kirjutama, kuid ei tulnud kohale. "Ränk pidu oli eelmisel päeval ja siis lihtsalt ei jõudnud kohale minna," ütleb ta ja lisab, et kuna kaotas peol telefoni, helistas ta tööandjale alles kolm päeva hiljem.

"Hämasin talle midagi kokku ja sain uue võimaluse." Kuid ka see jäi kasutamata: "Ma ei tahtnud lõpuks seda enam, sest sain parema pakkumise."

Karjäärinõustaja: mõlemad pooled peaks teineteisega rohkem arvestama

"Noorte jaoks on peamiseks töökoha puhul aja paindlikkus, et oleks võimalus ka oma plaanid töögraafikuga klapitada," räägib karjäärinõustaja

Tiina Saar. Tema sõnul on oluline ka tööseltskond, kes uusi juhendaks. Palga poolelt jagab ta tööotsijad kaheks – ühed, kes teevad seda raha pärast, ja teised, kes lähevad tööle kogemuse saamiseks. "Tänapäeva noori võib nimetada new age-inimesteks (uue aja inimesteks), mis tähendab, et võib-olla ei ole nad nõus pingutama, et minna tulemuse nimel läbi halli kivi," selgitab Saar.

Ta arvab, et ehk elavad noored liialt unistuses, mistõttu tundub reaalsus mõnele ebaõiglane, ja usub, et probleem võib seisneda ka noorte väheses teadmises, kuidas tööd leida ja kuidas tööandjaga käituda. Noorte probleem on kokkulepetest mittekinnipidamine, millega võib tõsiselt kahjustada oma mainet töö-turul, sest tööandjad ju suhtlevad omavahel.

Saare arvates võiksid tööandjad uusi töötajaid paremini koolitada. "Hea on, kui sul veab kellegagi, kes näitab midagi ette. Sageli visatakse nad lihtsalt vette – kas ujud välja või ei uju." Kokkuvõttes peaksid mõlemad pooled teineteisega rohkem arvestama.

Üksikasjad

Avaldatud: 28 juuni 2013

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eestielu.ee

Kaia Taal, Tööinspektor-jurist

Jurist vastab: Puhkuste kõrgaeg on käes, mida peab teadma

Taas on käes puhkuste lemmikaeg suvi. Paljude kontorite koridorides kohtab vaid üksikuid kolleege. Aiandites ja õpilasmalevates seevastu ei tule tööst puudust ning puhkuseks jäävad teised aastaajad.

Töölepingu alusel töötava töötaja õigust kasutada töötatud aja eest põhipuhkust (aga ka teisi seadusega sätestatud puhkuseid) reguleerib töölepingu seaduse (edaspidi TLS) 4. jagu. Sealjuures eeldatakse, et töötaja iga-aastane põhipuhkus on vähemalt 28 kalendripäeva, alaealise töötaja ja töövõimetuspensioni saava töötaja puhkuse pikkus 35 kalendripäeva ning haridus- ja teadustöötajatel kuni 56 kalendripäeva.

Puhkuste planeerimisel on tulenevalt töökorralduse vajadusest tööandjal õigus aasta esimese kvartali jooksul koostada puhkuste ajakava arvestades kohustust kasutada puhkus kalendriaasta jooksul ning piirangut, et puhkust on võimalik jagada osadeks ainult poolte kokkuleppel. Ühe osa pikkuseks peab olema seejuures vähemalt 14 kalendripäeva ja tööandjal on õigus keelduda lühema kui 7-päevase puhkuse võimaldamisest.

Kui puhkuste ajakavasse jäi puhkus või selle osa kandmata, võib töötaja seda nõuda igal ajal 14-kalendripäevase etteteatamisega, mis peab olema esitatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Ära ei maksa unustada, et tööle asumise kalendriaastal on töötajal õigus proportsionaalselt töötatud ajaga nõuda puhkust alles pärast 6 kuud töötamist.

TLS ei sätesta, millises järjekorras ja millise perioodi eest töötajale puhkusi antakse ehk kas töötaja saab esmalt jooksva aasta puhkuse ja alles seejärel varasemalt kasutamata jäänud puhkuse või vastupidi. Pooled peavad selles kokkuleppele jõudma.

Vahel tekitab segadust puhkusetasu maksmise päev. TLS § 70 lg 2 sätestab, et puhkusetasu makstakse hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust. Tööandja ja töötaja võivad leppida kokku teisiti, kuid sel juhul tuleb tasu maksta hiljemalt puhkuse kasutamisele järgneval palgapäeval.

Põhipuhkus tuleb kasutada kalendriaasta jooksul

Meenutagem, et 01.07.2009 jõustunud seaduse alusel muutusid senised põhipuhkuse nõuete aegumistähtajad. Põhipuhkus tuleb kasutada kalendriaasta jooksul ja see aegub ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse.

Lühema aegumistähtaja eesmärgiks on kasutada põhipuhkust igal aastal proportsionaalselt töötatud ajaga, et vältida töötajate ületöötamist. Kasutamata puhkusepäevade kogunemine on ka tööandjale koormav pikaajaliste asendamisvajaduste või töölepingu lõppemisel rahas hüvitamise tõttu.

Seega aegub 2013. aasta eest antava põhipuhkuse nõue 01.01.2015.aasta ehk - seda puhkust saab kasutada 2013. ja 2014. aasta jooksul. Sarnaselt aeguvad ka kõik järgmistel kalendriaastatel väljateenitavad põhipuhkused. Möödunud kalendriaastast kasutamata jäänud puhkuse nõue aegub järgmise, 2014.aasta algusega.

Aktuaalne on praegu TLS-i § 137, mis sätestab, et enne 01.07.2009.a. välja töötatud, kasutamata ja aegumata põhipuhkuse ja lisapuhkuse nõue aegub 01.07.2013.a. Tuleb tähele panna, et nimetatud rakendussäte ei sisalda erisust juhuks, kui põhipuhkuse aegumine on peatunud.

Niisiis aegub enne kehtiva töölepingu seaduse jõustumist välja töötatud puhkuse nõue 01.07.2013.a. ka siis, kui töötaja kasutab rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja puhkust ning lapsehoolduspuhkust, samuti kui töötaja on ajateenistuses või asendusteenistuses. Töötajal oli õigus kuni 01.07.2009.a. ja veel ka nelja aasta jooksul pärast seda puhkus realiseerida.

Puhkuse hüvitamine rahas on keelatud

Tasub meelde tuletada, et töölepingu kehtivuse ajal on puhkuse hüvitamine rahas keelatud. Töölepingu lõppemisel kuuluvad ent kõik selleks hetkeks välja töötatud ja aegumata puhkusepäevad hüvitamisele. Puhkus hüvitatakse sel juhul vaatamata töösuhte üldisele kestusele proportsionaalselt töötatud ajaga kalendriaastas ning töötaja keskmise kalendripäevatasu ulatuses iga päeva eest.

Üksikasjad

Avaldatud: 25 juuni 2013

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Maaleht

Lugeja küsib:
Tööandja esitas mulle avalduse minu töölepingu ülesütlemiseks kahe kuu pärast koondamise tõttu. Kas ta peab andma mulle tööajast vaba aega uue töökoha otsimiseks?

Vastab Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Anne Pärnat:

Töölepingu seadus § 99 alusel kui tööandja ütleb töölepingu erakorraliselt üles, annab ta töötajale ülesütlemise etteteatamise tähtaja jooksul mõistlikus ulatuses vaba aega uue töö otsimiseks.

Võlaõigusseadus § 7 lõige 1 kohaselt loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mida pidada mõistlikuks, tuleb hinnata iga konkreetse juhtumi puhul eraldi ja asjaolusid hinnates otsustada, millises ulatuses on töötajale uue töö otsimiseks vaba aja andmine põhjendatud. Näiteks ei pruugi uue töökoha otsingul määratud töövestluse aeg sõltuda töötaja soovist või kui ühel päeval on kokku lepitud mitu töövestlust, on töötajal vaba aega uue töö otsimiseks vaja pikemalt.

Vaba aega antakse tööaja arvelt ning selle aja eest tuleb töötajale maksta keskmist töötasu. Keskmise töötasu maksmise kohustus tuleneb töölepingu seadus §-st 38, mille alusel peab tööandja maksma töötajale keskmist töötasu mõistliku aja eest, mil töötajalt ei saa töö tegemist oodata tema isikust mittetuleneval põhjusel.

Vaba aja andmisel peab tööandja mõistlikult arvestama nii ettevõtte kui töötaja huvidega. Vaidluste vältimiseks on tööandjal võimalik töökorralduse reeglites kehtestada tööotsinguteks vaba aja andmise kord, kehtestades millistes olukordades tööandja ei ole kohustatud töötajale vaba aega andma ja millistel juhtudel töötajal on kindlasti vaba aja nõudmise õigus. Tööandja võiks ülesütlemisavalduse üleandmisel sõlmida töötajaga kokkuleppe, millises ulatuses ja korras töötajale töö otsimiseks vaba aega antakse.