Üksikasjad

Avaldatud: 06 juuni 2005

• Palgaseadus
• Eesti Päevaleht

Tõnu Vare, Tööinspektsiooni nõunik

Veerandsajandi jooksul Soomes tehtud töö-elu-uuringutest võime järeldusi teha ka meie.

Naiste eneskindlus iseenda müümisel jääb kõvasti alla meeste omale – jutt on enda müümisest tööjõuturul.

Naistöötajaid kammitseb arvamus, et nad ei ole palgatõusu ära teeninud. Tööpuuduse tingimustes ollakse valmis töötama pigem palgatõusuta, kui et ukse taha sattuma.

Soome statistikakeskus on veerandsajandi jooksul läbi viinud viis tööelu uuringut. Küsitletud on 5000–7500 töötajat üle riigi. Äsja avaldati 2003. aasta uuringu tulemused ja järeldused 101-leheküljelise raamatuna tähelepanuväärse pealkirja all: “Ohud ja võimalused”. Just need kaks valitsevad tööjõuturul igas riigis. Nii et tulemustest võivad omad järeldused teha ka eestlased.

5300 palgasaaja küsitlusest selgus, et viie aasta jooksul on ettepanekuga (nõudmisega) palka tõsta pöördunud töö-andja poole kokku tubli kolmandik (36%) vastanutest. Osakaal ei olegi teab mis suur, kuid tasub arvestada, et Soomes tervikuna tõuseb palk tänu ametiühingute nõudmistele ja mitme aasta peale tehtud tulupoliitilistele kokkulepetele pidevalt. Meestest on viimase viie aasta jooksul küsinud palka juurde 44 protsenti vastanutest, naistest vaid ainult 29 protsenti. Palgatõusu nõutajate osakaal on suurel määral sama kõigis sektorites – olgu tegemist riigi, kohaliku omavalitsuse või erasektori firmadega. Tegevusalati taotlevad palgatõusu kõige vähem haridustöötajad, olgu nad siis mehed või naised.

Uurijad rõhutavad oma kokkuvõttes, et mehed küsivad palka juurde julgemalt hoolimata sellest, et neil on naistest niikuinii reeglina kõrgem palk ja nad saavad naistest sagedamini mitmesuguseid palgalisasid.

Tulemuspalk meestele

Ka tulemuspalka saavad mehed sagedamini ja rohkem kui naised. Uuring näitas, et meeste seas on tulemuspalga saajaid 29, naiste hulgas aga ainult 14 protsenti. Vahe on kahekordne! Üle tuhande euro kuus, mis moodustab peaaegu poole keskmisest palgast, sai tulemuspalka juurde 13 protsenti meestest ja ainult viis protsenti naistest. Tuhandeeurost lisa saavad koguni 37 protsenti meestest, kes töötavad välisomanike firmades. Ettevõtete juhtorganitesse valitud-määratud meestest on nii suure lisa saajaid kolmandik.

Muidugi saavad sagedamini tulemuspalka kõrgharidusega mehed (48%) kui keskharidusega meestöötajad (31%), mis on ka enesestmõistetav. Tulemuspalk on levinum erasektoris (38% kõigist töötajaist), palju ei jää maha ka riigisektor (25%), kuid tagasihoidlikult makstakse lisa munitsipaalsektoris (ainult 7%). Välisfirmade töötajaist saab tulemuspalka koguni 61 protsenti.

Uuriti sedagi, kuivõrd õigeks peetakse oma palgataset võrreldes teiste tegevusalade töötajate omaga. Selles küsimuses on naised rahulolematumad kui mehed. Nii on see olnud viimased viisteist aastat. Mehed on oma suhteliselt kõrge palgaga rohkem rahul – 1990. aastal oli rahulolijaid 60 protsenti, üle-eelmisel aastal olid seda veidi rohkem kui pooled küsitletutest. Selgelt rahulolematuid naisi oli 2003. aastal rohkem munitsipaalettevõtetes (43%) ja riigiasutustest (28%), kõige vähem oli niisuguseid naistöötajaid erasektoris (16%). Palka madalaks pidavaid naisi oli enim tervishoius (50%), sotsiaalalal (41%) ja hariduses (34%).
Viimasel ajal on probleemiks kujunenud seegi, et naiste ületunnitööd korvatakse lisapalga või vabade päevadega vähem kui meeste oma. 2003. aastal tegi ligi kolmandik naisi ületunde, mille eest nad ei saanud mingit hüvitist. Meeste seas oli selliste töötajate osakaal selgelt alla kolmandiku. Kaks aastakümmet varem oli olukord vastupidine – igausguse hüvitiseta tegid ületunde meestest 22 ja naistest 18 protsenti. Samas on tasuta ületundide tegijate määr pidevalt kasvanud.

Tähtajalised lepingud naistele
Mehed suhtlevad kolleegidega

•• Tähtajalisi töölepinguid sõlmivad tööandjad rohkem naiste (17%) kui meestega (11%). Vanusegrupis 25-34 ja 35-44 eluaastat on tähtajaliste töölepingutega naiste osakaal kaks korda suurem kui samaealiste meeste seas.

•• Praeguse tööandja juures on naised töötanud veidi lühemat aega kui mehed – vastavalt 9,9 ja 10,2 aastat. Üllatav on see, et töösuhe on kahe aastakümnega pikenenud nii naistel (1,1 aastat) kui ka meestel (1,4 aastat). Uuringust ilmnes ka, et naised saavad Soomes kolleegidega töövälisel ajal palju harvemini kokku kui mehed.

•• 1984. aastal said korra nädalas tööpäeva ja -nädala järel töökaaslastega kokku viiendik naistest ja kaks viiendikku meestest.

•• 2003. aastal olid need protsendid vastavalt 14 ja 25. Mida vanem on töötaja, seda harvemini kohtub ta töövälisel ajal kolleegidega.

•• Väga harva või üldse mitte ei käi kolleegidega läbi kaks kolmandikku (63%) naistest ja üle poolte (52%) meestest. T. V

Üksikasjad

Avaldatud: 06 juuni 2005

• Palgaseadus
• Äripäev

Liis Kängsepp

Kõige rohkem palka makstakse Eestis teadagi finantsvahenduse sektoris. Esimeses kvartalis said pangatöötajad lisaks vähemalt kümme korda rohkem preemiat kui teiste sektorite töörabajad.

Kui pangatöötajad said esimeses kvartalis kuus üle 6000 krooni preemiat, siis kalapüügis maksti keskmiselt preemiat üks kroon kuus ja põllumajanduses jäi keskmine preemia 37 krooni kanti kuus.

“Aga millest me preemiaid maksame?” vastas küsimusele, miks põllumajandussektoris preemiaid peaaegu üldse ei maksta, OÜ Väätsa Agro tegevjuht Tiit Tanner. “Meil ei ole niisuguseid vahendeid, millest maksta. Põllumajanduses on aastakümneid olnud kogu aeg vahendite puudujääk.”

See, et finantsvahenduses nõnda suured preemiad on, teeb kurvaks nii Tanneri kui ka Eesti Kalurite Liidu tegevdirektori Toivo Orgusaare, kelle sõnul on kaluritel praegu lihtsalt rasked ajad.

“Püütava kala kvaliteet on kaunis nigel ja ebakvaliteetsele kalale on turu leidmine raske,” sõnas Orgusaar. “Saagi omanik tuleb ots otsaga kokku, seetõttu tal ilmselt ei jää mingisuguseid võimalusi maksta täiendavaid preemiaid.”

Statistikaameti tabelitest selgub siiski, et aasta lõikes finantsvahenduses preemiad teistest nii mäekõrguselt üle ei ole, kuigi muudest sektoritest on nad kahtlemata kõrgemad. Esimese kvartali keskmist preemiat finantssektoris kasvatasid aga kasumite pealt välja makstud tulemustasud.

“Meil maksti kasumijagamise preemiad teise kvartali alguses, kuid teistel pankadel jäid need asjad esimesse kvartalisse,” sõnas Norde Panga suhtekorraldaja Tauno Tõhk.

Nii näiteks maksis Hansapank esimeses kvartalis personalidirektor Riina Vartsi sõnul tulemustasudeks välja 22,1 miljonit eurot. Perioodi keskmine töötajate arv oli 6026, mis teeb esimese kvartali preemia suuruseks ühe inimese kohta keskmiselt 3668 eurot (57 213 kr). “Tasu on personaalne ning sõltub iga töötaja tulemusest,” lisas Varts.

“Ma usun, et finantssektoris on või leiva peal ikkagi veel pikka aega paksem kui mujal,” arvas ASi Põltsamaa Felix tegevjuht Anti Orav, kes ei pea finantssektori kõrgemaid preemiaid ebanormaalseks – kui sektoris tervikuna on suuremad palgad, siis peavad ka preemiad olema kõrgemad. “Kui inimese palk on 20 000 krooni kuus, siis tuhandekroonise preemiaga ei liiguta teda. Kui inimene saab 3000 krooni palka, siis on 1000 krooni tema jaoks suur preemia.”

Finantsvahenduses preemiad teistest vähemalt kümme korda kõrgemad
keskmine ebaregulaarne preemia (lisatasu) töötaja kohta kuus, kr 2005. a I kv
-finantsvahendus, 6273
-elektrienergia-, gaasi- ja veevarustus, 767
-ehitus, 408
-veondus, laondus ja side, 295
-hulgi- ja jaekaubandus, 292
-kinnisvara, rentimine ja äritegevus, 218
-avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik sotsiaalkindlustus, 199
-töötlev tööstus, 192
-metsamajandus, 142
-tervishoid ja sotsiaalhoolekanne, 138
-haridus, 84
-muu ühiskonna-, sotsiaal- ja isikuteenindus, 75
-mäetööstus, 74
-hotellid ja restoranid, 73
-põllumajandus ja jahindus, 37
-kalapüük, 1
-keskmine, 302
Töötaja – töötajate keskmine arv, taandatud täistööajale
Allikas: statistikaamet

Üksikasjad

Avaldatud: 06 juuni 2005

• RAVIKINDLUSTUSE SEADUS
• Äripäev

Herdis Ojasu

Enammakstud hüvitise palgast maha arvestamiseks ei ole seaduse järgi vaja töötaja nõusolekut, selgus intervjuust tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja Niina Siitamiga.
Töötajale makstakse töötasu välja ning pärast seda toob ta tööandjale haiguslehe. Kas tööandjal on õigus kinni pidada töötaja järgmise kuu töötasust eelmisel kuul haiguslehel oldud aja eest enam makstud palk? Kas sellise kinnipidamise aluseks on palgaseaduse § 36 või peab siinkohal küsima töötaja kirjaliku nõusoleku?

Esitatud küsimusele seadusest ühest vastust ei leia. Milliseid kinnipidamisi töötaja palgast teha võib, sätestab üheselt palgaseaduse § 36. Muudel juhtudel kinnipidamisi palgast teha ei ole lubatud.

Toodud kaasuse puhul ei ole tegemist ühegi eelnimetatud paragrahvis toodud kinnipidamise võimalusega – rohkem makstud palk ei ole arvutusviga ega tööandjale tekitatud kahjusumma, mille kinnipidamiseks on vaja töötaja nõusolekut.

Kui selline olukord on tekkinud, peab tööandja tegema järgmise kuu palgaarvestuses ümberarvestuse haiguspäevade ajal arvutatud palga osas. Sama perioodi eest töötasu ja haigusraha maksmist välistab ravikindlustuse seadus.

Kas sain Teie jutust õigesti aru, et tööandja võib teha järgmisel kuul palga ümberarvestuse ja võtta aluseks siis ravikindlustuse seaduse, samas kui palgast kinnipidamisi reguleerib palgaseadus?

Küsimus on selles, et töötajal ei ole õigust saada sama aja eest ravikindlustushüvitist ja palka. Kui talle on juba palk arvestatud ja välja makstud, siis peab tööandja tegema ümberarvestuse makstud palga selles osas, mida ta on haiguse ajal töötajale maksnud.

Teisisõnu arvestatakse töötajale selle võrra vähem palka järgmisel kuul. Ravikindlustusega on seost nii palju, et ravikindlustuse seaduse kohaselt ei ole haiguse ajal tööandjal õigus maksta töötajale sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Kui ta on seda teinud, on haigekassal õigus töötajale makstud hüvitis tööandjalt tagasi nõuda.

Siinkohal tuleks tööandjatele südamele panna, et info töötaja haiguse kohta peab viivitamata jõudma palgaarvestajani, et oleks võimalik operatiivselt teha korrektiive palgaarvestuses.

Samas tuleb möönda, et sellise olukorra tekkimist, kus töötajale arvutatakse täispalk ja hiljem töötaja esitab haiguslehe, täielikult vältida ei saa.

Üksikasjad

Avaldatud: 01 juuni 2005

• Puhkuseseadus
• Äripäev

Mati Feldmann

Aritmeetikahuvilisena panin tähele, et näiteks kahe nädala puhkusetasu ja palk ülejäänud kuu eest ei tarvitse kokku anda täit kuupalka, nagu võiks eeldada, vaid võib tulla kuupalgast nii suurem kui väiksem. Tõsi, jutt käib fikseeritud kuupalgast, mis on sama nii 28päevases veebruaris kui ka näiteks 31päevases märtsis. Kellel on palk teistmoodi sätestatud, nendele annab järgnev arutluskäik ilmselt väiksemat praktilist kasu.

Väidan, et fikseeritud kuupalga juures on kasulikum puhata selles kalendrikuus, milles on rohkem tööpäevi. Vahe võib olla kuni pluss-miinus ühe tööpäeva keskmine teenistus.

Siia-sinna erinevuste põhjustaja on kahe asjaolu koosmõju: kui kalendrikuus on vähe tööpäevi – vahel on neid 19 –, siis kujuneb palk ühe tööpäeva eest kõrgemaks. Ja vastupidi, kui kalendrikuus on palju tööpäevi – maksimum on 23 –, siis tuleb ühe tööpäeva palk väiksem. Aga kokku annavad mõlemad juhtumid loomulikult ühe ja sellesama, fikseeritud kuupalga. Siit tekib esimene, detailsemate arutlustega veel põhjendamata aimdus, et töötada oleks etem nende 19 päeva sees. Ja puhata, kui puhkuseaeg peaks kätte jõudma, nende 23 päeva seas, mil kalender on teinud töötaja tööpanuse “odavamaks”.

Kalender on põnev asi
Vahepalaks väike ekskurss kalendrisse. Lühikesele veebruarile lisaks mõjutavad samavõrd tööpäevade arvu kalendrikuus puhkepäevad, laupäevad-pühapäevad. Puhkepäevi võib olla kaheksa, üheksa või kümme ehk kas neli, neli ja pool või viis nädalavahetust. Maksimaalne tööpäevade arv 23 kujuneb siis, kui 31päevases kuus on neli nädalavahetust ja kui pole riigipühasid või langevad need samuti laupäevale ja pühapäevale. 19 tööpäeva oli aga näiteks selle aasta veebruaris. Tööpäevi vähendavad äripäevadele langevad riiklikud pühad.

Puhkuseraha arvestus käib põhimõttel, et (fikseeritud kuu-) palk jagatakse kõigi kalendripäevadega, kuid arvesse ei võeta riiklikke pühi. Puhkuseraha arvestuse aluseks võetakse viimased kuus kuud. Seega tuleb ühe päeva puhkuseraha väiksem, aga puhkuseajal makstakse puhkuseraha ka laupäevade ja pühapäevade eest. Riiklikud pühad jäävad taas välja, kuid lükkavad puhkuse lõppemise edasi.

Kust tuleb siis pika kuu eelis võrreldes lühemaga? Eeldame, et puhkuse pikkus on 28 päeva, ühe päeva puhkuseraha saadakse kuue eelmise kuu fikseeritud palga jagamisel kuue kuu kalendripäevade arvuga (miinus riiklikud pühad), pole haiguspäevi, pole preemiaid, kuigi preemiate olemasolu ei mängi pika või lühikese kuu ülesandes tegelikult rolli.

Detsember 2004 kuni mai 2005 annavad kalendripäevade (miinus riigipühad) arvuks 175. Jagades selle kuuega, saame 29,2. Üks kõrvaljäreldus, milleni jõudsime, kõlab, et 28päevane puhkus ei anna puhkuserahana tervet kuupalka kokku. Seda oligi tegelikult arvata, sest 28 päeva pole ikkagi terve kuu.

Juuni, juuli või august?
Konkreetsemaks. 28päevane puhkus lubab puhata selle aasta 1. juunist kuni 30. juunini, sest sees on võidupüha ja jaanipäev – riiklikud pühad, mis lükkavad puhkuse lõppu edasi. Kuid puhkuseraha jääb tinglikult ühe päeva võrra väiksemaks kui kuupalk, mille saaks juunis töötades, sest kuupalk nõuaks 29,2 puhkusepäeva. Tõsi, töötaja sai kaks päeva sisuliselt palgata puhkust, kuid kaks vaba päeva on ka tema töötavatel kolleegidel.

Mis juhtuks siis, kui puhata alates 1. juulist. Viimased kuus kuud annavad kalendripäevade (miinus riiklikud pühad) arvuks 174, mis kuuega jagatuna annab 29. See näitaja on veidi parem. Puhkus kestaks 1. juulist kuni 28. juulini, ja töötada tuleks reedel, 29. juulil, mis makstaks välja juba palgana. Seega oleks töötaja omadega mäel – ta saab perioodil 1. juuli kuni 31. juuli kokkuvõttes kätte peaaegu täpselt ühe fikseeritud kuupalga. (Kuupalk nõuaks 29 puhkusepäeva, kuid see üks päev lisandub, isegi veidi kallimalt, töötades.) Aga august? 175 : 6 = taas 29,2. Puhkus kestaks 1. augustist kuni 29. augustini, sest sisse jääb Eesti taasiseseisvumispäev. Töötada tuleks 30. ja 31. augustil. Summaarselt jääks terve augustikuu umbes ühe päevaga isegi plussi: fikseeritud kuupalk nõuaks 29,2 ilma riigipühadeta puhkusepäeva, kuid kaks tööpäeva kuu lõpus lisaks annavad töötajale kokku üle ühe kuupalga.

Võrreldes juunit, juulit ja augustit, on rahaliselt soodsaim puhata augustis ja ebasoodsaim juunis. Tööpäevade arv nendes kuudes on vastavalt 22 ja 20. Lihtsustades võib väita, et need üks või kaks päeva siia-sinna määravadki töö ja puhkuse rahalise netoefekti. Sama efekt ilmneb ka näiteks kahenädalase puhkuse korral, kuid poole nõrgemalt.

Vastuväide. Ilmselt on pika ja lühikese kuu efekti siiski teadvustatud: seadus võimaldab töötajale korralise puhkuse eest tasuda kahel viisil: kas maksta puhkuseraha või lihtsalt palka edasi, nagu töötades. Väidetavalt peaksid tööandjad valima selle mooduse, mis on töötajale kasulikum, kuid see tähendaks topelttööd.

Ma püüdsin teha ka üldise ülesande püstituse – kuidas maksimeerida puhkuseraha ja palga summat aasta lõikes –, kuid jäin jänni. Liiga palju sõltus konkreetsetest kalendrikuudest: mitu päeva on puhkuse- ja mitu eelnenud kuues kuus, mitu tööpäeva on puhkusekuus, kas on riiklikke pühi.

Seega ei suuda ma esitada kõikehõlmavat analüütilist lahendust, kuhu algandmed sisse toksida, vaid näksimist natuke ühest ja natuke teisest nurgast. Ja mis siis, kui terve augusti ladistab? Meie suved on küll külmad ja vihmased – aga õnneks lühikesed...