„Nagu oleks rongi alla jäänud,“ on mu esimene mõte pärast päeva jagu lavakorjet Marimarta maasikapõllul. Kogenud ukrainlannade sõnul valutab rindkere paar päeva, hiljem harjub ära. Ühtlasi saab selgeks, miks kasvatajad eelistavad Ukraina tööjõudu – nad on tõesti mitu korda nobedamad kui „pühapäevakorjajad“.
„Minge p***e, ma enam ei jaksa!“ hüüab üks eestlannadest. On päeva teine pool, kes enam teab, mitmes töötund jookseb – alustati kella 7–8 ajal. Traktor müriseb, vihma sajab, maasikapõõsastest pritsib veepiisku näkku. Laval on katus peal, kuid jalad-käed on ikka niisked. Korjajaid on koos minuga seitse eestlast ja kolm ukrainlannat.
