Äripäev kirjutas juhtkirja sotsiaalmaksu muutmisest töötaja maksuks ligi aasta tagasi, novembris 2001. Selle aja jooksul on lisandunud üleskutsele peale ettevõtjate uusi toetajaid, mille tulemusel on idee valitsuses arutlusel.
Kõige õigem on muuta sotsiaalmaksu praegused 33% täielikult töötaja maksuks, kuna see pidurdab kõige efektiivsemalt katseid niigi kõrge sotsiaalmaksu määra tõsta. Seaduse muudatus koos brutopalga tõstmisega oleks vaja ära teha enne Riigikogu valimisi.
Oletame, et pärast Riigikogu valimisi saavad võimule vasakpoolsed, kelle käed sügelevad kõige rohkem raha maksimaalse ümberjagamise järele.
Kui sotsiaalmaks jääb tööandja maksuks (loe: ettevõtja maksuks kuna lisaväärtust loob vaid ettevõtlus), võib maksumäära tõstmine lihtsasti läbi minna.
Protestijate hulk on väiksearvuline. Kui sotsiaalmaksu maksab aga töötaja ise, võrduvad katsed maksu tõsta poliitilise enesetapuga, sest peaaegu kõik töötajad on ju ka valijad.
Siiamaani liberaalse majandusega Eestile pole niisugune efektiivne kaitsemeede üldsegi mitte ülearu. Muudatust sunnib tegema ka töötaja praegune peaaegu täielik huvipuudus sotsiaalmaksu summade suuruse ja nende kasutamise üle. Midagi läheb pensioni-, midagi haigekassasse, ühine on vaid pöidlate keerutamine, et praegune süsteem kedagi ei rahulda. See on aga ainult vesi maksukoormuse tõstjate veskile.
Seevastu lisandunud töötuskindlustuse üheprotsendilist makset märkasid oma palgalehel kõik, mistõttu tekkis ka diskussioon, kusjuures täiesti õigustatult, pensionäride ja pensionieelikute ebaõiglase kohtlemise üle. Sama tuleb käivitada sotsiaalmaksu osas.
Et sotsiaalmaksu jääks ka edaspidi arvestama ja kinni pidama tööandja (nii nagu praegu tulumaksugi), siis väidavad kriitikud, et midagi ei muutu. See pole õige. Erinevus ilmneb kas või ühel lihtsal näitel. Pensionikindlustuse teise samba puhul on kujunenud lendlauseks maksad ise 2% ja riik kingib pealekauba veel 4%.
Kui sotsiaalmaks on täielikult töötaja maks, mis ei pidavat ju midagi muutma, siis nn kingitused millegipärast haihtuvad. Juba see konkreetne näide peaks veenma maksumuudatuse vajalikkuses: töötaja huvi ja arusaamine maksupoliitikast paraneb oluliselt. Sotsiaalkindlustuse summad on jagatud tööandja ja töövõtja vahel näiteks meie naaberriikides Soomes ja Lätis.
Eraldi teema, mida Äripäev on jätkuvalt propageerinud, on ravikindlustuse 13 protsendipunkti osaliselt vabatahtlikuks muutmine.
Näiteks pool on kohustuslik makse laste, õppurite, pensionäride, töötute ja puuetega inimeste raviks.
Kuid teine pool oleks võimalik rahas kätte saada, et vormistada personaalne ravikindlustuse poliis kas haigekassas või kindlustusseltsis sõltuvalt sellest, kes soodsamalt pakub. Või jääda enda puhul lootma nn ühiskatla printsiibile, makstes vanaviisi.
Unustades ära kingitused, on pensionikindlustuse 20 protsendipunkti mingil määral vabatahtlikkuse alusel juba jagatud, mis on iseenesest positiivne.
