ÄP
Hiljuti tutvustas Postimees Avatud Ühiskonna Instituudi uurimust, mille järgi meeste ja naiste keskmised palgad erinevad Eestis 2530%. Meie palgaerinevused on kogu ELi kõrgeimad, sest ELi keskmine on umbes 16%. Raporti autorid kutsuvad valitsusi üles meetmeid tarvitusele võtma.
Äripäeva meelest ei tohi soolist palgavahet kunstlikult tasandada. Palkade kujundamine survevahenditega kahandab ettevõtete konkurentsivõimet ning töötab oma eesmärgile vastu.
Üheks tähtsaks põhjuseks, miks naistel on väiksem keskmine palk, on ametite erinevused. Meeste osakaal juhtivates ametites on Praxise andmetel Eestis naiste omast ligi kaks korda suurem ning oskustööliste ja seadme- ja masinaoperaatorite hulgas kolm-neli korda suurem. Naised teenivad jälle enam leiba teenindajate ning ametnikena.
Võib muidugi vastu väita, et ettevõtteid võib sundida võtma juhtideks rohkem naisi. Rootsis ja Norras käibki selle üle avalik arutelu. Rootsis nõuab mõjukas feministide ühendus suuremat soolist võrdsust ettevõtete juhtivatel kohtadel, Norras aga arutatakse ettepanekut, et ettevõtte nõukogusse peab kuuluma 40% naisi. Rootsi sotsiaaldemokraatlik valitsus on näiteks juba kehtestanud feministide survel 50% kvoodi valitsusnimekirjades.
Sellised jõuvõtted tõstaksid tõepoolest naiste keskmist palka. Kuid sellega muutuvad haavatavaks nii sundkorrale allutatud ettevõtted kui ka need, keda selliste pügalatega kaitsta tahetakse. Kui ettevõtted ei saa enam valida töötajaid nende eeldustest ja oskustest lähtudes, vähendab see nende võimalusi konkurentsis läbi lüüa. See aga kärbib kõigi palgatõusuvõimalusi.
Teiseks: kujutagem ette juhatust, kus seaduse kohaselt on pooled kohad täidetud naistega. Selles seltskonnas ei tunne ennast keegi kehvemini kui naine, kes on juhatusse jõudnud ainult oma oskuste najal.
Pealegi avavad sellised regulatsioonid tee lõpututele huvigruppide nõudmistele. Kui me nõuame midagi naistele, miks mitte siis neile, kelle vanemad on pensionärid või kes on pärit maalt? Tõsisemaks probleemiks on see, et mehed saavad ka sama töö eest rohkem palka. Praxise mullune uuring kinnitab, et Eestis on sarnase töö ja isikutunnustega meeste palgad 23% kõrgemad naiste palkadest.
Näiteks naistippspetsialist teenib statistikaameti andmeil ligi kolm neljandikku meestippspetsialisti palgast (2003). See tähendab, et osa palgaerinevustest on tõesti kinni pigem eelarvamuses.
Need palgavahed võiksid tasaneda. Kuid siiski mitte sunnimeetodil, vaid loomulikul teel. Areneda sooviv ettevõte peaks ise olema huvitatud sellest, et tema tiimis saaksid mõlema soo esindajad oma oskustele vastavat õiglast palka. Ning ka naiste keskmine palk tõuseb sedamööda, kuidas naisi vabatahtlikult rohkem juhtideks palgatakse need näitajad on ELis pidevalt paranenud.
Samas pidagem meeles, et töötaja palk kujuneb läbirääkimiste käigus ning sõltub sellest, kuidas töötaja ja tööandja omavahel kokku lepivad. Kuigi naistele peetakse omaseks küsida väiksemat töötasu, ei anna see põhjust karistada osavamaid läbirääkijaid. Eks juhtub sedagi, et sama töö eest saavad erinevat palka kaks meest.
