Helve Toomla
jurist

•• Mitmed tööandjad annavad puhkust vaid täisnädalates, see tähendab esmaspäevast pühapäevani. Samas oleks töötajale märksa kasulikum võtta nädalane puhkus välja viie päeva kaupa, sest laupäev ja pühapäev on niikuinii puhkepäevad. Puhkuseseaduse järgi võib poolte kokkuleppel puhkust anda osade kaupa, kusjuures ühe katkematu osa kestus peab olema vähemalt 14 kalendripäeva. Teiste puhkuseosade kestus võib olla lühem. Kas siin mängibki rolli see “poolte kokkulepe”, mis annab tööandjale tegelikult jõupositsiooni määrata 14 päevast üle jääva puhkuse kestust? Või saaks ka siin lähtuda sellest, et töötajat kui töösuhte nõrgemat poolt ei tohi “ahistada”, nii et kui seadus pole puhkuseosa pikkust määratlenud, siis ei tohiks seda vaikimisi teha ka tööandja oma töö sisekorra või puhkuse-eeskirjas, kus nähakse ette täisnädalane puhkus?

Nagu küsija isegi märgib, võib puhkust osade kaupa anda ainult poolte kokkuleppel. Kui töötaja ja tööandja jõuavad kokkuleppele, võib puhkust kasutada päevade kaupa, kusjuures üks puhkuse-osa peab katkematult kestma vähemalt kaks nädalat. Puhkuse-osa aja ja kestusega peab ka töö-andja nõus olema. Töötajal ei ole ühepoolset õigust nõuda puhkust ainult tööpäevadeks. Ei ole ka ebaseaduslik kehtestada töö sisekorra eeskirjas või mõnes muus dokumendis üldist puhkuste andmise korda kogu ettevõttes. Vastupidi – see tagab kõikide töötajate võrdse kohtlemise. Ahistamisest siin juttu olla ei saa, sest töötaja peab igal aastal oma puhkuse kalendripäevades kätte saama ja ilma tema nõus-olekuta ei saa ka tööandja seda osade kaupa plaanida.