Vastavalt tööturuteenuste ja -toetuste seadusele ei tohi töövahendusfirma nõuda tema poole töö leidmise sooviga pöördunud inimeselt tasu töövahenduse eest.
Tasu võib küsida ainult tulevase tööandja käest, tööotsijalt võib raha võtta vaid tööle minekuga kaasnevate teiste kulutuste eest, näiteks lennupileti või viisa eest, kuid sel juhul peab töövahendusfirma suutma neid kulutusi dokumentidega tõendada, rõhutas sotsiaalministeerium pressiteates.
«Töökoha vahendamise eest ei tohi tööotsijalt raha võtta,» teatas ministeerium. Siiski tuleb meeles pidada, et tasuta töövahenduse reegel ei kehti renditöö puhul.
Sotsiaalministeerium korraldab 22. oktoobrist 4. novembrini erinevate ajalehtede ja internetiportaalide vahendusel teavituskampaania selle kohta, mida töövahenduse puhul jälgida ning kust infot otsida.
Peamised soovitused on lihtsad: kontrollida, et töövahendaja tegutseks legaalselt; otsida usaldusväärsetest allikatest lisainfot selle kohta, mis välismaal ees ootab; lugeda tähelepanelikult lepinguid enne allkirjastamist ning mitte sõlmida endale kahjulikke lepinguid. Kui millegi eest tuleb maksta, küsida endale seda tõendav kviitung ning pettuse korral pöörduda politseisse.
«Viimastel aastatel on paljud inimesed avastanud võimaluse töötada välismaal. Alati ei kulge aga teise riiki tööle minemine takistusteta probleeme võib tekkida nii vahendajatega Eestis kui tööandjatega välisriikides. Murede ärahoidmiseks on oluline tunda oma õigusi ja koguda piisavalt infot sihtriigi kohta,» märkis ministeerium.
Tuleb meeles pidada, et tasuta töövahenduse reegel ei kehti renditöö puhul. Töövahenduse ja tööjõurendi peamine erinevus on ministeeriumi sõnul selles, kellega sõlmitakse töösuhe.
Töövahenduse puhul vahendab töövahendusfirma tööpakkumisi ning otsib töötajaid ettevõtete jaoks, kes pöörduvad tema poole sooviga töötajaid leida. Tegemist on tavapärase personaliotsinguga, sellise põhimõtte alusel tegelevad näiteks tööturuamet ja tuntud personaliotsingufirmad.
Tööjõurendi puhul võtab rendifirma ise tööd otsiva inimese tööle, sõlmib temaga töölepingu ning n-ö rendib oma töötajaid vastavalt vajadusele teistele ettevõtetele teatud perioodiks teatud tööülesannete täitmiseks.
Töövahenduse puhul on nõutav registreering majandustegevuse registris, tööjõurendi puhul registreeringut ei nõuta. Töövahendus peab olema tööotsijale tasuta, kuid tööjõurendi puhul ei ole see küsimus reguleeritud, vastavat õiguslikku regulatsiooni töötatakse välja. Töövahendust pakkuv ettevõte peab omama tegevusluba või olema registreeritud majandustegevuse registris töövahendusteenuse osutajana.
Kuni eelmise aastani andis tööturuteenuseid (sh töövahendust) osutada soovivatele firmadele ja FIEdele tegevuslube sotsiaalministeerium. Tegevusload kehtisid 3 aastat ning seejärel võis neid pikendada. 2006. aastal lihtsustati olemasolevat korda ja tegevusload asendati registreeringuga majandustegevuse registris.
Praegu kehtivad ministeeriumi sõnul paralleelselt nii tegevusload kui teenuse osutamise registreeringud. Selles, et tegemist on legaalselt tegutseva ettevõttega, saab kindel olla, kui kontrollida tegevusloa või registreeringu olemasolu.
Tööturuteenuse osutamise tegevusluba omavate ettevõtete nimekiri on sotsiaalministeeriumi kodulehel www.sm.ee (tööturg - tööturuteenused - tööturuteenuste osutajad).
Majandustegevuse registris registreeritud ettevõtteid on võimalik näha aadressil mtr.mkm.ee (valides avalehel vasakul asuvast menüüst «Otsingud registreeringu otsing» ja valides ettevõtte tegevusalaks «tööturuteenuse osutamine»).
Lisaks tähelepanelikkusele töövahendusfirmadega suhtlemisel on oluline ka informeeritus elu- ja töötingimustest teises riigis. Siin on abiks näiteks EURES-võrgustik, mille ülesanne on just sellise teabe andmine. Infot saab nii kodulehelt www.eures.ee kui ka tööturumetis www.tta.ee töötavatelt EURES-konsultantidelt (telefoni või e-maili teel või ise vastuvõtule minnes).
Toimetas Kaire Uusen, Postimees