Harri Taliga
EAKL esimees
Töölepinguseaduse eelnõu, mille teksti ametiühingud, tööandjad ja valitsuse esindajad jüripäeval kokku leppisid, võeti riigikogus vastu. Muudatusettepanekutega tutvudes avastas ametiühingute keskliit üllatusega, et valitsus oli ühepoolselt muutnud eelnõus nelja sätet, halvendades töötajate olukorda.
Valitsus proovis petta
Ometi kinnitas valitsus kevadel, et kokkulepitud teksti muudetakse vaid juhul, kui sellega on nõus kõik kolm osapoolt.
On pehmelt öeldes kummaline, et valitsuse esindajad otsustasid kuritarvitada partnerite usaldust ja proovisid kasutada lihtlabast pettust käitumist, mis ei üllataks näiteks pisisuli puhul.
Enesestmõistetavalt avaldas EAKL teravat protesti sellise teguviisi vastu ja nõudis kokkulepitud sõnastuste taastamist seaduseelnõus.
Valitsuse väited, nagu oleks olnud tegu vaid keelelise toimetamisega, ei vasta tõele. Ametiühingute protesti õigustatust kinnitas selgelt ka parlamendi juriidilise osakonna hinnang, mis võrdles kõnealuse nelja sätte sõnastusi.
Valitsus soovis muuta kevadist kolmepoolset kokkulepet, kuid ainult nende teemade puhul, mis on talle olulised. Ametiühingute tõstatatud töötajatele tähtsate küsimuste arutelust valitsus ja tööandjad keeldusid.
Nüüd on töötajate õigusi kaitsvad sõnastused siiski leitud ja said õiguskomisjoni heakskiidu 1. detsembril.
Valitsuse ettepanekul lepiti aprillis kolmepoolselt kokku, et uus seadus jõustub aasta pärast selle vastuvõttu, see on 2010. aasta algul.
Ent siingi taganesid poliitikud kokkuleppest ja parlamendi õiguskomisjonis hääletasid kõik valitsusliidu esindajad selle poolt, et seadus rakenduks 2009. aasta juulist.
Ametiühingute keskliit ei nõustu seaduse varasema jõustamisega, sest selleks pole ei võimalust ega ka vajadust.
Mis takistab seaduse varasemat jõustamist? Esiteks peaks olema elementaarne, et valitsus täidab kõik endale võetud kohustused, sh tõstab jõustamishetkeks poole alampalgani riigi töötutoetuse. See punkt on lahutamatu osa kevadisest kokkuleppest.
Valitsus kavatseb töötutoetuseks eraldada vähem kui 80 miljonit krooni.
Selle summaga tagab riik järgmiselgi aastal töötule, kel pole õigust kindlustushüvitisele, häbiväärsed 1000 krooni kuus, mida on raske isegi toetuseks nimetada.
Valitsus tahab taas kord ühepoolselt taganeda kokkuleppest ja teha näo, et midagi pole juhtunud.
Seaduse täitmisega jääb hätta riik
Märksa tõsisem takistus on asjaolu, et uue seaduse rakendamise ettevalmistamiseks jääb vähe aega.
Et uus töölepinguseadus erineb kehtivast oluliselt, on hädavajalik laialdane selgitustöö nii töötajate kui ka tööandjate hulgas.
Parandamatu hoobi riigi usaldusväärsusele annab see, kui seaduse täitmisega jääb hätta riik ise.
Juba teisel päeval pärast uue seaduse jõustumist võib tekkida esimene töövaidlus, mida lahendavad kohtud ja töövaidluskomisjonid.
Ametiühingute juristid koostavad praegugi massiliselt töövaidlusavaldusi, sest seaduste ja töölepingute rikkumine on majanduslanguse ajal võtnud epideemia mõõtmed.
Olen veendunud, et uue seaduse jõustumine suurendab töövaidluste hulka järsult. See nõuab vältimatult kümnete kohtunike ja sadade töövaidluskomisjonide liikmete koolitamist uue seaduse jõustamise hetkeks.
Kui kohtunikke on justiitsministeeriumil kavas mingil moel siiski koolitada, siis töövaidluskomisjonide liikmete koolitamisest rääkides on sotsiaalministeerium ja tööinspektsioon vähemalt viimasel seitsmel-kaheksal aastal teinud näo, et uppuja päästmine on uppuja enda mure.
Uus seadus suurendab märkimisväärselt töötukassa töökoormust, kellele lisandub täiesti uus kohustus hakata osaliselt välja maksma koondamishüvitisi.
Samas peab töötukassa 30. aprilliks endaga ühendama tööturuameti koos kõigi allasutustega, võtma tööle mitusada uut inimest ja kõik nad ka välja õpetama.
On paratamatu, et ühendatud tööturuasutuse käivitamisel kerkib palju probleeme, mille lahendamine kahe kuuga pole võimalik.
Loetletud ohud pole pastakast välja imetud virtuaalsed hirmud, vaid tegelikud riskid, mis saavad tõeks pigem suuremal kui väiksemal määral. Hammasrataste vahele jäävad kümned tuhanded inimesed.
Sotsiaalministeerium on aastaid rõhutanud, et kolmepoolsed kokkulepped on nn dentelmenide kokkulepped, mille tagatis on partneri ausõna, mitte võimalus nõuda leppe täitmist kohtus.
Inglismaal saab dentelmen antud sõna murda vaid kord, see välistab ta igaveseks usaldusväärsete partnerite ringist.
Toimetas Kristo Kivisoo
