Artiklid

Mikk Salu

Tööotsijate puhul on diplomi puudumisest suuremaks probleemiks suhtumisene.

„Pooled neist, kellega lepitakse töövestlus kokku, ei ilmu kohale,” ütles Renrekon Tradingu juht Veiko Tamm, kes müüb vett säästvaid dušiotsikuid. Paar kuud on aktiivselt tegutsetud, käive kasvab ja töötajaid otsitakse juurde. Praegu on tööl 20 inimest, suve jooksul tahetakse jõuda 50 töötajani. Parajaks üllatuseks on aga see, et isegi suure tööpuuduse kontekstis on raske leida tublisid töötajaid.

„Korralikud müüjad saavad 10 000 krooni kätte, aga tundub, et see polegi raha,” tõdes Tamm retooriliselt. „Olgu, müügitöö ei sobi kõigile, kuid hilinemine, lohakus, laiskus, ebakorrektsus, kirjavigadest kubisevad CV-d? Telefonis on paljud indu täis, lepid kohtumise kokku, kuid töövestluse aja saabudes helistatakse: ei saa tulla, kas homme sobib? Järgmine päev helistatakse uuesti: ikka ei saa tulla, kas homme sobib?”Ja ka nendega kes tööle võetud, on aeg-ajalt probleeme. „Üks vend ütles, et läheb suitsu ostma, aga siiamaani vist ostab, sest tagasi pole igatahes tulnud,“ meenutab Tamm ühte juhtumit.

„Ega see jutt ei tule mulle üllatuseks,” ütles elamute tootmisega tegeleva AS-i Kodumaja juhataja Lembit Lump. Tippajal oli Kodumaja palgal üle 400 inimese, praegu on alles jäänud 220. Lump ütleb oma kogemusele tuginedes, et tema arvates ei ole suurim probleem Eesti tööturul mitte diplomid, koolitused ega ümberõpe, vaid distsipliin, täpsus, vastustunne. „Töökultuur laiemalt,” sõnab Lump. „Ühele osale pole olukorra tõsidus veel kohale jõudnud, aga ilmselt on tegu lihtsalt lastetoa küsimusega. Kui inimesed ikkagi on lohakad ja laisad, siis poole aastaga suhtumist ei muuda.”

Murelapseks töölisklass

Nii Tamm kui ka Lump lisavad, et loomulikult ei saa niimoodi öelda kõigi töötajate kohta. On palju tublisid, täpseid ja korralikke, aga ülal kirjeldatud probleemid on liiga igapäevased, et neid ainult üksikjuhtumite kraesse ajada. Tamm räägib, et elas varem Soomes ja kuigi ka seal leidus igasuguseid inimesi, oli töökultuur kraadi võrra parem. „Juhtide ja kontoritöötajatega niisuguseid probleeme pole,” lisas Lump. „Aga see ametiühingute kaader, kuvaldamehed…”

„Tuttav teema,” tõdeb ka CV-Online’i turundusjuht Raimo Matvere. „Meie klientidest ettevõtjad räägivad sama.” Matvere sõnul on tööpuuduse kasv küll suurendanud kandideerijate arvu, aga mitte kvaliteeti. „Lohakus algab CV-de vormistamisest kuni kokkulepetest mitte kinnipidamiseni,” lisas Matvere.

Põhjuseid võib-olla mitmeid. Kriisiajal jõuab tööturule ka neid, kes on paarkümmend aastat juba Nõukogude ajast saadik ühes firmas töötanud. Nende jaoks on tööotsimine esmakordne kogemus ja nad lihtsalt ei oska. Teisalt on ikkagi väga palju ka hoolimatust ja üleolevat suhtumist. „Meri on ikka veel põlvini,” nentis Matvere.

Kommentaar

Kaire Võitra
Fontese partner

Kuna Fontes tegeleb spetsialistide ja juhtide personaliotsinguga, siis nii suuri probleeme pole, kuid mõni tõrvatilk satub meepotti ikka. Loomulikult on ka spetsialistitasandil praegu ärevamad ajad. Spetsialist, kellele tehakse tööpakkumine konkureerivast firmast, eelistab pigem stabiilsust ja oma senist töökohta isegi siis, kui pakkumine tähendab sissetuleku kasvu.

Nende töökohtade puhul, kus väga kõrgeid nõudmisi ei ole, võib massiline kandideerimine kaasa tuua taseme langust. Elektrooniline suhtlus ise soodustab mõnevõrra lohakust, kandideerimine iseenesest on ju lihtne. Ka tööotsijad ei kes­kendu piisavalt ega mõtle kõike korralikult läbi.