Raul Veede
Eile Tallinnas toimunud konverentsil Palga Päev 2009 kõnelesid majandusanalüütikud, teadlased ja praktikud sellest, mis toimub Eestis palkadega lähiaastatel, mida on ettevõtted majanduskriisis hakkamasaamiseks juba teinud ning millised tegutsemisvõimalused ees ootavad.
Päeva esimeses ettekandes kõneles SEB makroanalüütik Ruta Arumäe tööjõuturul toimuvast järgnevatel aastatel.
Arumäe hinnangul on ajakirjanduslikule furoorile vaatamata jäänud palgad siiani 2008. aasta tasemele. Samas on ettevõtete tulu langenud 2005. aasta tasemele. Olukord, kus kulud ületavad tulusid, ei ole kahtlemata jätkusuutlik.
Praegu on palkade ja tootlikkuse vahe 21 protsenti. Niisuguses situatsioonis on ettevõtetel kaks võimalust: tõsta tootlikkust või alandada palku.
Palgad kui lühiajalises perspektiivis eelkõige psühholoogiline nähe on oma olemuselt jäigad. Seetõttu on väheusutav, et neid oluliselt langetada suudetaks.
Tootlikkuse tõstmine restruktureerimise ja ümber profileerumise kaudu on keerukas ning aeganõudev. Seepärast tõstetakse meie firmades tootlikkust eelkõige töötajate arvu vähendades.
Arumäe sõnul jääb tööpuudus Eestis veel pikaks ajaks samale tasemele, kuna pakkumine tööturul küll väheneb, ent nõudlus kahaneb sellest veelgi kiiremini. Samas ei kipu inimesed halbadel aegadel tööle, vaid otsivad alternatiivseid lahendusi nagu koolitus, õppimine ja kodune tegevus muude sissetulekute varal.
Palgaskeem peaks olema põhjendatud
Katri-Triin Maripuu personalifirmast Fontes rääkis Eesti palgaturu arengust 2009.-2010. aastal alapealkirjaga "Kes kuidas kurvi võtab".
Vormelimaailma metafooriga illustreeris Maripuu ettevõtete liikumist viimaste aastate kurvilisel palgagraafikul. Kui 1999-2005 oligi Eestis palgakasv kiirem kui lääneriikides, püsis see siiski ennustatavana. Esimese kurvi võtsid palgad 2007, mil majandusbuum need järsult üles suunas.
Mõnigi ettevõte kaotas sellistes tingimustes juhitavuse. Kuna liiga kiirelt tõusnud palgad ei seostunud enam tootlikkusega, ei olnud sellised ettevõtted valmis majanduse aeglustumiseks.
Paremini tulid omadega välja need firmad, kus palgatase ületas keskmise ja seetõttu ei olnud surve palkade tõstmiseks nii tugev, kuid samal ajal oli palgasüsteem läbimõeldud ja põhjendatud.
Toores seadus nõuab firmadelt ettevaatust
Üks Eesti tuntumaist tööõiguse ekspertidest Heli Raidve lahkas uut töölepinguseadust ning juhtis tähelepanu selles leiduvatele probleemsetele kohtadele.
Raidve pikkis oma ettekannet hulga praktiliste soovitustega laadis "seda võite te proovida", "seda ärge mingil juhul tehke" ja "selles asjas kasutage igaks juhuks arvutusskeemi, mis annab kõrgema tulemuse; kohtulahendit veel pole ja kõik on lahtine". Uue töölepinguseaduse praktilise rakendatavuse kohta ütleb säherdune kirjeldus nii mõndagi.
Oma olemuselt pole uus töölepinguseadus (TLS) enam iseseisev seadus, vaid see loetleb võlaõigusseaduse tööõiguslikud erijuhtumid. Uus seadus keskendub eelkõige üksikjuhtumeile, seepärast ongi selles tähtsal kohal võlaõiguslikud mõisted nagu heausklikkus ja mõistlikkus. Suur hulk probleeme lahendatakse põhimõttel: "Mida peaks mõistlikuks kolmas, asjassepuutumatu vaatleja?"
Üks suuremaid muudatusi on, et palga mõiste asendab töötasu. Töötasu on uues TLSis üldmõiste ning sisaldab kõike, mis töötajale makstakse. Tasu spetsiifilised komponendid nagu põhipalk ja lisatasud on reguleerimata ning neid võib kasutada vabal volil, juriidiliselt loeb aga ennekõike nende summa.
See tähendab muuhulgas õigustatud ootuse printsiibi arvestamist kirjalikest lepingutest tugevamana. Kui töötajale on pikka aega makstud kõrgemat tasu kui lepingus kirjas, tekib tal selle suhtes õigustatud ootus. Sellisel juhul lähtub kohus eeldusest, et ehkki kirjalik leping jäi muutmata, asendas seda praktika või suuline kokkulepe.
Samas tekitab mõistete muutmine põhimõttelisi probleeme. Üks vaidlusalune küsimus on puhkusetasud. Osa juriste leiab, et puhkusetasu peab tagama äraelamise mõistlikul tasemel ja seda tuleks arvestada kuue kuu keskmise tasu järgi. Teine osa seevastu väidab, et tegemist on palgakompensatsiooniga, mistõttu juhul, kui töötaja palk tõusis otse enne puhkusele minekut, tuleks talle maksta uut palka.
Kokkuhoid tekitab ootamatuid kulusid
Tallinna Tehnikaülikooli organisatsiooni ja juhtimise õppetooli juhataja Milvi Tepp kõneles usaldusest, kommunikatsioonist ja psühholoogilisest lepingust.
Viimase aasta jooksul rakendatud kokkuhoiumeetmed pole ettevõtete kulusid mitte üksnes vähendanud, vaid ka suurendanud. Eelkõige on tugevalt kulunud eelarvetes kajastamata jääv psühholoogiline ressurss: töötajate usaldus ettevõtte vastu.
Tihti on muudatuste aluseks olnud arusaam: "Kui raha ainult tuleks, küll siis alles teeks (samamoodi nagu varem)!" Sellest lähtudes kärbitakse kulusid ja kasvatatakse pangaarvet, ent ei tehta ettevõtte tegevuses põhimõttelisi kursimuutusi.
Levinud on palkade langetamine sellepärast, et ka kõik teised teevad nii. Püütakse tööturu "soodsat" olukorda ära kasutada, mõistmata seda, et tegelikult ei maksa oodata odavalt tööjõult sama head tööd.
Veelgi enam õõnestavad töötajate lojaalsust kommunikatsiooniprobleemid. Südantlõhestava retoorika saatel kulgenud palgalangetust hakatakse vaatama hoopis teise pilguga, kui lehed kirjeldavad ettevõtte kasuminumbreid.
Kriisi käsi panga kaukas
Signe Kaurson Swedpangast kirjeledas tehtud ja eesseisvaid muutusi Swedpanga tasusüsteemides.
Traditsiooniliselt oli Swedpangas suur osakaal tulemustasudel, mille osakaalu hoiti teadlikult üle 20 protsendi ning kohati küündis see isegi 30 protsendini. Samas moodustab personalikulu Swedpanga tegevuskuludest üle 40 protsendi.
Muutunud majandustingimused sundisid panka tegema mitmeid põhimõttelisi otsuseid. Nii leiti, et parem on sulgeda mõned kontorid kui vähendada allesjäävate töötajate palku. Otsuses lähtuti teadmisest, et palkade vähendamine tasub ennast ära vaid lühiajaliselt, kuid praegu ei ole võimalik töötajatele ütelda, millal endised palgad taastuvad või - veel vähem - millal palgad taas kerkima hakkavad.
Lisaks tulemustasudele, mis uues olukorras niigi langesid, korrastati ka senine lisatasude süsteem ning sisenemispalku langetati 20 protsenti.
Raskel ajal tasub inimestega rääkida
Pärnu Konverentside korraldatud ürituse lõpetuseks kirjeldas rida Eesti juhtivate tööandjate esindajaid mitmest majandussektorist, kuidas on ettevõtted reageeerinud erakorralisele olukorrale viimase aasta vältel.
Esinesid Andres Agasild (MarkIT), Andres Allikmäe (Harju Elekter), Irene Metsis (Skanska), Anu Press (Tallinna Kaubamaja) ja Eela Velström (G4S). Ettekannetele järgnes diskussioon Irja Rae juhtimisel (Fontes).
Kõlama jäi kommunikatsiooni tähtsus: ehkki kommunikatsiooniviga võib ettevõttele kalliks maksma minna, võtavad töötajad hästi vastu seda, kui nendega olukorrast räägitakse ja nende käest arvamust ja soovitusi küsitakse. Tippjuhtkonnas tehtud palgalangetusotsused langetavad aga töömoraali ning seavad löögi alla keskastme juhid, kes peavad edastama otsuse, mida nad ise pole teinud.
