Janno Järve,
Eesti rakendusuuringute keskuse CentAR vanemanalüütik
Majandussurutise tingimustes on viimasel ajal päris palju räägitud sellest, et ettevõtted võiksid piltlikult öeldes kahe töötaja koondamise asemel vähendada poole võrra nelja töötaja töökoormust.
Töökoormuse langus ei pea kindlasti just nii suur olema, kuid osaajatöö laiem levik võiks tõesti töötusega seotud probleeme mõnevõrra leevendada.
Tuleb tunnistada, et osalise tööajaga töötamine ei ole Eestis kunagi olnud eriti levinud: võrreldes Euroopa keskmisega (18%) on meie osaajatöötajate osakaal hõivatute seas oluliselt väiksem (7%).
Osaajatöö vähese leviku taga on ühest küljest see, et töö eest saadav tasu ei võimalda äraelamist. Teiseks oluliseks põhjuseks on aga kahtlemata see, et osakoormusega töötajate tööle võtmine on ettevõttele madalama oskusteabe ja väikeste palgakuludega töötajate puhul otseselt rahaliselt kahjulik.
Kindel karistus
Kujutame ette näidet, kus ettevõte soovib palgata töötajat, kes töötaks ühe nädala kuus, ja on nõus maksma talle tehtud töö eest kahekordset miinimumpalka, mis ühenädalase töötamise korral oleks 2175 krooni. Kui vaadata aga seda, kui palju peab ettevõte selle töötaja pealt sotsiaalmaksu maksma, siis ei ole vahet, kas inimese kuine töötasu on 2175 või 4350 krooni – sotsiaalmaksu miinimumsumma, mis tuleb töölepingu alusel töötava töötaja pealt maksta, on ikkagi 1435 krooni. Sisuliselt tähendab see, et eelkirjeldatud juhtumi korral makstaks inimese palgalt sotsiaalmaksu mitte 33%, vaid 66%.
Eeltoodu ei ole oluline mitte ainult majandussurutise kontekstis. Eesti tööturul on ka majandustsükli helgemas faasis riskigruppe (nt puuetega töötajad), kelle tööturule minekut oleks riigil paslik toetada, ja päris arvestatavale osale neist riskirühmadest ei sobi täisajatöö. Mõneski riigis on riskigruppide (kas või osaajaga) tööturule toomiseks rakendatud maksusoodustusi.
Ma usun, et Eesti teeks õigesti, kui ta vähemalt lõpetaks madalapalgalisi osaajatöötajaid värbavate ettevõtete kõrgendatud sotsiaalmaksuga karistamise.
