Riik võiks võimaldada inimestele saada lühikese aja jooksul nii osalist töötushüvitist kui ka töötasu - see on üks kümnest ettepanekust, mille tegid Eesti tööturgu analüüsinud eksperdid.
Riigikantselei Tarkade Otsuste Fondi rahastatud ning ametiühingute keskliidu tellitud uuring, mille viisid läbi Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus ja poliitikauuringute keskuse Praxis, analüüsis turvalise paindlikkuse (flexicurity) kõiki nelja komponenti: paindlik tööseadusandlus, tõhus sotsiaalkaitse süsteem, tulemuslik aktiivne tööpoliitika ja efektiivne elukestva õppe süsteem.
Uuringust ilmnes, et Eesti tööturg küll paindlik, kuid vaeslapse rolli on jäänud eriti aktiivne tööpoliitika ja sotsiaalkaitse ning ka elukestev õpe. Sellest lähtuvalt andsid eksperdid kümme soovitust.
Aktiivne tööpoliitika
1. Aktiivse tööpoliitika kulutuste suurendamine. Need on praegu Eestis Euroopa Liidu madalaimad nii osakaaluna SKTs kui ühe töötu kohta.
2. Sihtgrupi laiendamine. Mitmeid tööpoliitika meetmeid võiks pakkuda mitte ainult töötutele, vaid ka riskigruppidesse kuuluvatele töötavatele inimestele, näiteks nendele, kes saavad miinimumpalka või on ületanud teatud vanuse.
3. Poliitikameetmete kombineerimine. Näiteks võiks majandusraskustesse sattunud ettevõtte ja selle töötajate aitamiseks jõud ühendada nii haridusministeerium, sotsiaalministeerium kui ka majandusministeerium. Praegu on sellist koostööd väga vähe.
Täiskasvanuharidus
4. Töötajate toomine tagasi koolipinki. Üheks suuremaks takistuseks inimese osalemisel elukestvas õppes on uuringu kohaselt psühholoogilised barjäärid. Inimeste motiveerimiseks täiskasvanuhariduses osalema tuleks kombineerida eri meetmeid, näiteks õppe rahastamine, paindlikud õppimisvõimalused ning õppe tunnustamise süsteem.
5. Monitooring ja tulemuste hindamine. Praegu puudub Eestis ülevaade, kas ja millist mõju pakutavad meetmed sihtrühmadele omavad ning kui efektiivselt on nendesse suunatud ressursid kasutatud.
Sotsiaalkaitse
6. Vähendada töötute vaesusriski, suurendades töötutoetusi. Eestis on praegu ELi suurim töötute või mittetöötava leibkonna suhteline vaesusrisk.
7. Pikendada pensionieelses eas töötute töötutoetust või töötuskindlustushüvitist. See soodustaks nende kontakti tööturuga ning vähendaks enneaegselt pensionile jäämist.
8. Kaaluda suuremat sotsiaaltoetuste süsteemi sihistatust vaesematele, seda eriti juhul, kui sotsiaalkulutuste üldist taset ei tõsteta. Sihistatust saab suurendada madalama sotsiaaltoetuste laega, aga ka sidudes sotsiaaltoetuste suuruse sissetuleku või leibkonna struktuuriga, näiteks suurendades töötushüvitist ja toimetulekutoetust lastega peredele.
9. Võimaldad osalist töötushüvitiste ja töötasu samaaegset saamist lühikese perioodi jooksul. Siirdumine töötusest tagasi hõivesse osa-ajaga või madala palgaga ei ole praegu rahaliselt soositud, kuna väike tööpanus toob kaasa töötushüvitise või toimetulekutoetuse kaotamise. Samas mõndes riikides saab inimene osaliselt töötushüvitist edasi, kui leiab näiteks kaheks päevaks nädalas töö.
10. Suurendada osa-ajaga ja mitte-tüüpiliste lastehoiuteenuste kättesaadavust. Praegu on need Eestis väga vähe levinud. Nende parem kättesaadavus suurendaks osaajaga ja paindliku töögraafikuga töötamise võimalust väikelastega peredes.
Uuringu lühikokkuvõtet saab lugeda
http://www.eakl.ee/?&pid=470&lang=5 .
Toimetas: Laura Raus
