7.–9. märtsil kavandatav haridustöötajate streik mõjutab töötasu nii streikijatel kui ka streigi tõttu töölt puuduvatel lapsevanematel.
Tööinspektsiooni juristid selgitavad, millistest seadustest tuleks lähtuda palga maksmisel.
Streigis osalejatele streigipäevade eest palka ei maksta, sätestab kollektiivse töötüli lahendamise seaduse § 25. Ent juhul, kui streikijate nõuded rahuldatakse täielikult või osaliselt, maksab tööandja streigi väljakuulutanud töötajatele, töötajate ühingule või liidule hüvitist poolte vahel kokkulepitavas suuruses.
Kas ja millist palka peab maksma töötajatele, kes streigis ei osale, kuid streigi tõttu siiski tööd teha ei saa? See küsimus puudutab näiteks kooli kokka või lasteaia majandusjuhatajat. Kui töötaja kollektiivlepingus ei ole vastavat kokkulepet või sellist lepingut üldse polegi, siis tuleks rakendada töölepingu seaduse paragrahvi 35, mis kohustab tööandjat maksma keskmist palka aja eest, mil töötaja ei saanud teha tööd temast endast mitteolenevatel põhjustel. „Tööandjal ei ole õigust keelata töö tegemist inimestel, kes streigis ei osale,” kinnitas Lõuna inspektsiooni tööinspektor-jurist Elina Soomets.
Mida peab tegema lapsevanem, kes ei saa minna tööle, kuna õpetajate streigi tõttu ei ole tal võimalik viia last kooli või lasteaeda?
„Streigile eelnenud ajal võiks lapsevanem enda tööandjale teada anda kujunenud olukorrast ja asuda läbirääkimistesse mõlemaid pooli rahuldava tulemuse leidmiseks,” soovitas tööinspektsiooni peajurist Meeli Miidla-Vanatalu. Kuna streik on võlaõigusseaduse § 103 lõige 2 kohaselt vaadeldav vääramatu jõu asjaoluna, siis lapsevanemal ei ole seadusest tulenevat õigust nõuda palka streigipäevade eest, mil ta oli sunnitud lapsega kodus olema. Töötajale soodsamate kokkulepete sõlmimine on aga alati lubatud.
Streigi ajal tööd jätkava töötaja jaoks ei muutu midagi - tööandja maksab talle töölepingujärgse palga.
