Eelmisel aastal kahekordistus tööst põhjustatud haigestumiste arv. Inspektor selgitab, mida saab teha töötaja ja mida tööandja, et inimesed tööst haigeks ei jääks.
Sageli on töötajaid küll formaalselt juhendatud, kuid nad lihtsalt ei mäleta, mida ohutusjuhendis nõuti.
Inimese tervis sõltub tema tööst ja vaba aja tegevustest, aga ka harjumustest, teadmistest ja isegi väärtushinnangutest. Tööst põhjustatud haigused ja kutsehaigused on tihti aga just kellegi tegemata töö või hooletuse tagajärg.
Töötervishoiu inspektor Sirje Kremm, kas tööst põhjustatud haiguse puhul pole töötaja järginud tööohutusnõudeid või on tööandja midagi tegemata jätnud?
Tööst põhjustatud haiguste puhul on tõendatud põhjuslik seos haiguse ja töökeskkonna ohuteguri vahel, mis ei pruugi aga olla haiguse peamine põhjustaja. Murelikuks teeb, et eelmise aastaga võrreldes on haigestunute arv selles vallas kahekordistunud – 2010. aastal diagnoositi Tallinnas ja Harjumaal 36, mullu aga 72 juhtumit.
Paljudel sellistel juhtudel on haigused põhjustatud suurest töökoormusest ettevõtetes, kus töötajate arv on viidud miinimumini. Näiteks tootmisega tegelevates ettevõtetes pole sageli võimalik teha puhkepause. Ühelt poolt alahindavad tööandjad töö- ja puhkeaja tasakaalu tähtsust inimeste töövõime säilimisel. Teiselt poolt tahavad aga töötajad teenida rohkem ja tervisele mõeldakse alles siis, kui töövõimetus juba käes.
Enamik tööga seotud haigestumistest leiab aset tootmisettevõtetes, täpsemalt kala-, elektroonika-, metalli-, ehitus- ja pagaritööstusettevõtetes. Sagedasemateks diagnoosideks on käte, õlavöötme ja küünarliigese haigused, mida soodustab pikaajaline suur koormus kätele.
Sobiva töö ja töökoormuse valimiseks peaks töötaja tegema koostööd töötervishoiuarstidega, sest tihti on kahjustuse põhjuseks inimese koormustaluvuse ja tegeliku koormuse mittevastavus. Vähese taastuse ja venituse puhul on valu kerge tekkima ja tavaliselt manitseb alles see inimest puhkama ja ennast ravima. Tegelikult saaks vaevusi pideva füüsilise aktiivsusega ennetada, sest kehalised harjutused vähendavad valusid ning parandavad ka liigeste funktsioone.
Kutsehaiguste puhul on põhjuslik seos töö ja haiguse vahel tõendatud. Kui palju meil neid diagnoositakse ja kellel?
Kutsehaigused on pikaajalised ja nende põhiliseks põhjustajaks on tööga seotud füüsikaline, füsioloogiline, keemiline või bioloogiline ohutegur. Kui 2010. aastal diagnoositi Tallinnas ja Harjumaal 29 kutsehaigust, siis eelmisel aastal oli see arv vähenenud 23 haigestumiseni. Seega võib siin täheldada mõnevõrra paremat olukorda.
Kutsehaigustesse haigestumiste arv oli sagedasem elektroonikatööstuses, teetöödega tegelevates ettevõtetes, ehituses ja tööstusettevõtetes. Kõige enam haigestusid lihttöölised, sõidukijuhid, transpordi- ja teetöölised, haigestunute keskmine vanus oli 53 eluaastat. Enim esines ülajäsemete luu-lihaskonna kahjustusi, mille põhjuseks oli kas pikaaegne sundasend ja korduvad liigutused või suurt pingutust ja tähelepanu nõudev töö.
Füüsilisest ülekoormusest tulenevaid haigusi aitab vältida õige tööasend, sobiv koormus ja lõdvestus. Tugi-liikumiselundkonna vaevusi esineb pooltel tervisekontrolli läbinud töötajatest ja enamik neist on seotud kaela-õlavöötme piirkonnaga. Diagnoositud kuulmiskahjustuste ja hingamisteede kahjustuste põhjuseks on enamasti puudulik isikukaitsevahendite kasutamine.
Mida saaks tööandjad teha, et terviseriske vähendada?
Paljud tööandjad ei ole töötajatele taganud regulaarset tervisekontrolli, mis ei tohi olla harvem kui kord kolme aasta jooksul. Samuti pole töötajaid piisavalt teavitatud töökohtadel esinevatest ohuteguritest ja nende toimest tervisele. Sageli on töötajaid küll formaalselt juhendatud, kuid tegelikult ei ole nad omandanud olulisi oskusi tervist kahjustamata töötada. Kasutatakse valesid töövõtteid ja sellega soodustatakse haiguse süvenemist.
Üks probleeme on sageli ka see, et töötajad varjavad terviseriske, sest soovivad rohkem teenida. Kui küsida, siis enamik kutsehaigetest ei mäleta ohutusjuhendis kirjas olevaid nõudeid. Tööandjad ei ole ka nõudnud kehtestatud reeglite täitmist. Näiteks on tööandja hinnanud riske ja näinud ette kohustuse kanda isikukaitsevahendeid, kuid kuna nende kandmine on ebamugav, siis töötajad neid ei kasuta ja tööandja seda ka ei kontrolli.
Tööandjate teadlikkus ergonoomiast on sageli puudulik ja seetõttu ei suudeta ette näha sundasenditest või korduvatest liigutustest tingitud tervisekahjustusi. Puhkepausid on ette nähtud töövõime taastamiseks ja lihaspingete lõõgastamiseks, kuid sageli neid ei tehta.
Sirje Niitra
