Priit Simson, arvamustoimetaja
Paljud töölepingu keelud on ebaseaduslikud, ütleb transpordi- ja teetöötajate ametiühingu juht Peep Peterson.
Eesti Päevalehe sarjas „Mis meist saab?” ilmus ühe turvatöötaja kirjeldus oma elust („Turvatöötaja lugu”, EPL 28.1), aga tema isikut polnud võimalik avaldada, sest tööleping ei luba tal meediaga suhelda. Ka mõnigi teine sarjas kirjutanu on tundnud muret tööandjate reaktsiooni pärast. Kuivõrd õiguspärane selline piirang on?
Meie hinnangul on töövõtjatel samasugune sõnavabadus nagu tööandjatel. Inimõiguste kallale ei saa töölepinguga minna. Selle kohta on seadused olemas, missugune konkreetselt on ärisaladus, mida tuleb pidada, mida mitte. Tavaliselt tehakse see viga, et öeldakse näiteks, et sinu palganumber on meie ärisaladus. See on ekslik järeldus. Tegelikult on palgasaladus suunatud töötaja kaitseks, tähendab, töötaja võib iseenda palgast rääkida, aga tööandja ei tohi rääkida töötaja palgast avalikult. Tihtipeale kiputakse seadusi tõlgendama vastassuunas, kui nad tegelikult kehtivad. Seega, töötaja saab vajaduse korral oma palgast rääkida ka meedias. Aga loomulikult on tööpaigal oma sisemisi kokkuleppeid, kus eeldatakse ka lojaalsust, seda, et iga küsimust esimese asjana ei lahendata meedias, vaid püütakse ikka kohapeal lahendada.
Kui sageli on töölepingutes meediaga suhtlemise keeld?
Mulle tuleb meelde juhtum, kui pilootide esindaja rääkis oma palgast Postimehes ja sai kohe vallandamisähvarduse. Aga me suutsime seda põhjendada ja täna see inimene töötab omal kohal.
Meiega rääkinud turvatöötaja kurtis, et öösel töötamise eest ta lisatasu ei saa, sellest hiilitakse mööda, öeldakse, et see olevat juba palgas sees. Kui tihti selliseid juhtumeid esineb?
Neid katseid ikka tehakse ja sellistel juhtumitel astuge ametiühingu liikmeks, tulge ja konsulteerige juristiga. Vahel antakse ka telefoni teel suulist nõu.
Eesti Päevalehes on mitut puhku olnud juttu sellest, kuidas inimesed eelistavad mitte hakata oma muret otse tööandjale kurtma, vaid pigem lähevad minema. Kas see on nii?
Kahjuks on see tõsi. Valdavalt see nii ongi. Sama asja teine külg on ju see, et inimesed lähevad tööle Soome, selle asemel et püüda asja oma töökohal mingilgi määral parandada. Isiklikus plaanis tundub lihtsam leida endale parem tööandja. Meie soovitaksime vastupidist. Kui teile see töö meeldib, siis tasub ka vaeva teha oma asjad seal korda. Selleks muidugi on vaja tarkust. Aga selleks et vältida vaenulikku reaktsiooni, mis võib esile kerkida kahel juhul kümnest, soovitame meie tegutseda tasa ja targu, rahulikult. Rääkida kõigepealt kolleegidega, tuvastada, kas on ühine mure, ja siis väljendada kollektiivset arvamust, sest siis ollakse kaitstud. Enamikul juhtudel on võimalik teravused ära hoida.
Üks kollektiivse kaitse võimalus on ametiühingud, kuid teisalt on räägitud tööandjatele allutatud „nukuametiühingutest”. On nad kõik usaldusväärsed?
Eestis on tööandjate huve eelistavaid „nukuametiühinguid” paar korda loodud, aga need kipuvad hääbuma. Eesti ametiühingute keskliidu liikmed teevad oma tööd hingega. Sealt nukuametiühinguid ei leia.
