Tööandjate vildakas hoiak röövib üle 50-aastastelt väärikuse
Väikesest Eestist on võtta hulk näiteid, kus vanus ei ole takistanud silmapaistvaid saavutusi. Ita Ever sai 81-aastaselt parima naisnäitleja preemia. Auväärses eas majandusteadlane Leev Kuum. Käbi Laretei, kes 90-aastaselt annab 30 klaverikontserti aastas. Kust siis tulevad jutud, et 40-aastased on juba best before?
Uhkus mineviku pärast
Nõustan BCS Koolituses ettevõtjaks pürgivaid vanemaealisi tööotsijaid ja MTÜ-s Eesti Filmi Andmebaas humanitaarvaldkonna eakaid töötuid, keda on koolitatud audiovisuaalteoste sisutoimetajateks ja andmesisestajateks.
Kas istus mu vastas 50- või 74-aastane – kogemus, mida ta oma elust jagas, oli imekspandav. Siiski, enamik aktiivses tööeas tööotsijaid, kes on pidanud endale viimaste aastate jooksul tööandja leidma, tõdeb mõrult, et neid ei vaja keegi. Ilmselt plingib andmebaasides nende CV küljes sünniaasta kui punane tuli. Igakuine töötukassas n-ö vaibal käimine ja aruandmine, kas on 50 CV-d välja saadetud, eneseusku just ei suurenda. Nagu oleks tänane 30–40-aastaste juhtide põlvkond otsustanud, et 15–20 aastat endast vanemate töötajate palkamine ohustab nooruslikku kollektiivi, mõjub surmavalt innovatsioonile või vallandab neis emakompleksi. „Me oleme kasutud,” nendib üks kursuslane. Teine parandab: „Oleme pigem kasutamata ressurss, peaksime tegema oma taaskasutuskeskuse.”
Miks ikkagi eelistatakse nooremaid tööle võtta? Tööandja rolli võtnud kursuslased loetlevad ridamisi argumente: nad on kiiremad, sallivamad, ajakohasema haridusega, neil pole terviseprobleeme, nad valdavad keeli paremini, ei karda arvutit. Kui palume neil nimetada argumente, mis oleksid üle 50-aastaste värbamise kasuks, jäävad kõlama: püsivus, lojaalsus, kogemused, õppimisvõime, kannatlikkus, tahe, pühendumisvõime, lastega seotud kohustuste puudumine. Argumente koguneb võrdselt, aga ikkagi jääb küsimus, miks siis eakamaid ei taheta.
Eneseanalüüsi tehes töötame läbi nii tugevad küljed kui ka arenguruumi. Lõpuks jõuame hobideni. Mida kõike võiks teha inimene, kes oskab tipptasemel käsitööd või tunneb huvi puuetega laste arendamise vastu, unistab eralasteaia loomisest, tegeleb koduloo uurimisega või kirjutab luuletusi ja korraldab üleriigilisi luulevõistlusi, tegeleb aiandusega või tipptasemel koerakasvatusega ja mida kõike veel? Kõik hobide kaudu arendatud oskused saab üle kanda ka töövaldkonda. Isegi siis, kui oled neid harrastades 50–75-aastane. Meie kursuslaste selg läheb sirgemaks. Kerkivad küsimused, kas võiks teha oma elustiiliettevõtte, ja sellest taas ennast tümitavad mõtted: äkki on see liiga keeruline, kust saada kapitali, kust leida kliente? Saab selgeks, et riskide võtmine pole selle põlvkonna tugevaim külg. Aga tahe on tekkinud ja kui keegi kutsuks kampa, võiks asjast asja saada.
Nagunii-suhtumine
Kui tegeleme CV-de ja tööintervjuude teemaga, saab selgeks, et tööintervjuul on enamikul kuklas mõte: niikuinii praagitakse mind välja. Sellepärast läheb ka soovitud palga küsimine väga vaevaliselt. Iga päev nüüd ka personalijuhi kingades seistes võin kindlalt öelda, et sellisel juhul ei saa saatuslikuks mitte kõrgem vanus, vaid inimese endasse suhtumine. Kui eneseväärtus ja väärikus on kadunud, siis on raske sõlmida võrdset töösuhet.
Veelgi enam, enamik tööandjaid pelgab läbipõlemissündroomiga töötajaid, sest lihtsalt ei oska nendega midagi peale hakata. Tekivad küsimused: kas nad vajavad eraldi psühholoogilist tuge, kuidas nad kollektiivi sulanduvad? Kas nad julgevad ikka tulla abi küsima, kui millestki aru ei saa? Kuidas neid juhendada, kui nad oma varasemas elus on näiteks ise olnud juhtival või auväärsel positsioonil?
Olemegi nokk-kinni-saba-lahti-probleemi ees. Vanuseline diskrimineerimine on viinud selleni, et vanemaealise tööotsijaga käivad kaasas hoiakud, mis võivad neil tõesti olla tõrjumisest tekkinud. Eneseusu taastamine ja julguse leidmine, et jälle kõike avatud meelega vaadata, ei sünni aga üleöö.
Eksperimendid kinnitavad, et kui sünniaasta CV-st ära võtta ning jäävad ainult teadmised, oskused ja kogemused, muutuvad vanemaealised palju ihaldusväärsemateks töötajateks, kui nad on koos sünniaastaga. Kahjuks jäävad need pärlid tööandjate hirmude ja hoiakute tõttu tööturult kätte saamata. Samal ajal on tööturul siiski ka helgeid näiteid, kus vanus ei ole probleem, sest selle omanik on säilitanud sirge selja ja ärksa meele, on oma alal kirglik ja vaba hoiakuga.
Tiina Saar,
karjäärinõustaja ja koolitaja
