Tarbija24 lugeja Helgi soovib teada, kuidas on seaduses ette nähtud kolleegi asendamise tasustamine, kui ta teeb seda graafikuväliselt.
«Vanas töökohas sain ma näiteks haigeks jäänud kolleegi asendamisel 1,5-kordset tunnitasu. Nüüd uues kohas makstakse täpselt sama palju ja öeldakse, et nii lihtsalt on. Võin tööl oldud päeva ainult puhkepäevana välja võtta,» selgitas naine.
Vastab tööinspektsiooni tööinspektor-jurist Kaia Taal:
Eraldi asendamistasu pole töölepingu seadusega (edaspidi TLS) sätestatud.
Haige töötaja asendamisel on tegemist tema asendajale ette planeerimata tööajaga, st tööaeg tavaliselt lisandub asendaja tööajakavasse. Seetõttu on see asendajale töötamine üle kokkulepitud tööaja ehk ületunnitöö, mida kohustub töötaja tegema vaid kokkuleppel.
Ületunnitöö tuleb töötajale hüvitada tasulise vaba ajaga või kokkuleppel rahas. Rahas hüvitamisel peab tööandja maksma töötajale 1,5-kordset töötasu.
Kui tööaega summeeritakse, siis on võimalik tööajakava arvestusperioodis kavandada toimunud muudatuse järel arvestades kogu arvestusperioodi (näiteks nelja kuu) töötunde. Nõnda ei pruugi ületunnitööd tekkida ja tehtud töö tasustatakse ühekordse töötasuga.
Tööandjal tuleb tööaja planeerimisel kindlasti silmas pidada ka TLSist tulenevaid töö- ja puhkeaja piiranguid. Seoses asendajale lisandunud tööajaga peab töötajale olema jätkuvalt tagatud igapäevane ja -nädalane puhkeaeg.
Vastab advokaadibüroo Varul vandeadvokaat Karl Haavasalu:
Mõistame olukorda selliselt, et töötaja on antud juhul teinud ületunnitööd ehk töötanud üle kokkulepitud tööaja.
Antud juhul omavad tähtsust töölepingu seaduse (edaspidi: TLS) paragrahvi 44 lõiked 6 ja 7. Vastavalt lõikele 6 hüvitab tööandja ületunnitöö vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas. Lõikes 7 on sätestatud, et ületunnitöö hüvitamisel rahas maksab tööandja töötajale 1,5-kordset töötasu.
Seega kehtib eeldus, et ületunnitöö tegemisel töötaja poolt tööandja n-ö tasub ületunnitöö eest vaba aja andmisega. Ületunnitöö eest peab tööandja maksma raha vaid juhul, kui tööandja ja töötaja on selles eraldi leppinud kokku. Seetõttu oleks töötajal mõttekas ajaliselt enne ületunnitöö tegemist saavutada selgus selles, kas n-ö tasumine toimub vaba aja andmisega või makstakse ületunnitöö eest ka tegelikkuses rahas.
Siinjuures tuleb tõdeda, et TLS paragrahvi 44 lõigete 6 ja 7 regulatsioon on mõneti ebaõiglane. Nimelt kuulub vaba aeg töölepingu seaduse alusel n-ö vastutasuna andmisele vaid ületunnitööga võrdses ajalises ulatuses (näiteks tegi töötaja ületunnitööd 4 tundi ning selle ületunnitöö eest on tal ka õigus saada vaba aega 4 tundi).
Kui aga töötaja ja tööandja on saavutanud kokkuleppe selles, et ületunnitöö eest makstakse rahas, ei saa tasu ületunnitöö eest olla väiksem kui 1,5-kordne töötasu. Miks vaba aja andmine on seatud sõltuvusse üksnes tegelikult töötatud ajast (ja mingit koefitsienti siin kasutada ei saa), kuid raha maksmisel tuleb kasutada koefitsienti 1,5, sellele on raske seletust leida.
Toimetas: Liis Velsker, reporter
