Priit Simson
-Andres Võrk, teie ja magistrant Magnus Piiritsa hiljutisest analüüsist jääb mulje, et kui teha nii nagu pangad soovitasid - suurendada sissemakseid teise pensionisambasse, siis see on hoopiski kahjulik. Kuidas nii?
Ei saa öelda, et see oleks kahjulik, kuid see pole ka nii kasulik, kui pensionifondide haldurid oma reklaamikampaaniat tehes väidavad - et panusta ise üks protsent ja saad 9 protsenti vastu. Kui inimene suurendab oma panust teise sambasse sotsiaalmaksu arvelt, kust praegu läheb esimesse sambasse 16 protsenti ja teise neli, nii et teise sambasse hakkab minema kuus protsenti, siis tema pensioniõigused esimesest sambast samal ajal vähenevad.
-Nii et kui öeldakse, et pane üks ja saad üheksa, toimub kuskil ikkagi mingi mahaarvamine sotsiaalmaksu kahanemise arvelt esimesse sambasse?
Just. See võit on tunduvalt väiksem. Kokkuvõttes, kas inimesele on kasulik või mitte vahetada osa oma esimese sama õigusi teise samba reaalse raha vastu sõltub esimese ja teise samba pensionide arengust pikas perspektiivis. Kui me tugineme pikaajalistele prognoosidele rahvastiku ja majandusarengu kohta, siis võib öelda, et niikaua, kui pensionifondide reaaltootlus on ikkagi positiivne, st katab ära inflatsiooni, on inimestel mõttekas makseid teise sambasse suurendada. Kuid see võit on mõni protsent tulevasest pensioni suurusest.
Meie oma analüüsiga tahtsime näidata, et lisaks sissemakse aspektile ja pensionide suuruse võrdlemisele pensionile jäämise hetkel, mida teeb rahandusministeeriumi avalik kalkulaator, tuleb uurida ka seda, kuidas need pensionid käituvad pärast seda, kui inimesed on pensionile jäänud.
-Analüüsist võib lugeda, et teise samba pensioni osakaal hakkab kogu saadava pensioni hulgas kahanema?
Just, see pigem kahaneb ajas. Esimese samba pensioni, kui inimene kord juba pensionile jääb, indekseeritakse edasi, vastavalt hindade ja sotsiaalmaksu laekumise kasvule. Kuid kogumispension leitakse jagades meie kogutud raha igakuiseks pensioniks kogu pensionipõlve jooksul, arvestades oodatavat eluiga pensionile jäädes ja kogutud raha võimalikku tootlikkust pensioniea jooksul. Ja see arvutus annab ühe kindla summa kuus.
Mida aeg edasi, seda suuremaks võib kujuneda inimeste jaoks esimese samba pensioni osakaal, kui nad juba kord pensionil on. Ja kui me võrdleme, kas mõttekam on olla rohkem esimeses või teises sambas, peaksime kogu inimese pensioniea arvesse võtma. Juba pensionil olles nii esimese kui teise samba pensioni suhe keskmisse palka väheneb igal juhul, seega tulevaste pensionäride olukord kord juba pensionil olles muutub ajapikku kehvemaks võrreldes töötavate ühiskonna liikmetega.
-Mis siis teie käitumine teise samba osas on olnud? Mida soovitate?
Mina näiteks - kui oli 2010. aastal võimalus makseid jätkata, siis jätkasin oma makseid kogumispensioni skeemi. Ja nüüd siis mu maksed kogumispensioni süsteemi suurenevad, sest ma tegin juba 2010 selle otsuse. Kriitiliseks kohaks on pensionifondide tootlus. Aga kui nad vähegi katavad ära hindade kasvu, siis meie arvutused näitavad, et inimestel on mõttekas suurendada kogumispensioni makseid, eeskätt noorematel inimestel ja kõrgemapalgalistel inimestel.
Noorematel seepärast, et nende kogumisperiood on palju pikem, ja kõrgemapalgalistel seepärast, et esimeses sambas toimub ümberjaotus läbi solidaarse baasosa ja kõrgemapalgalised võidaksid teises sambas rohkem, sest nende oma säästud koguksid rohkem raha. Igal juhul, arvestades seda, et Eesti inimeste säästud on väga madalad, on oluline riske jagada, mitte jääda lootma vaid esimesele sambale.
-Inimesed saavad siin elus vahetada kõike - lõpetada abielu, vahetada sugu, vahetada kodakondsust- aga teisest sambast, kui see kord juba võetud, loobuda ei saa?
Jah, siin ei ole enam tagasipööramise võimalust. Selle põhjenduseks on see, et üldjuhul inimesed ei mõtle kaugele tulevikku - tavaliselt inimesed alahindavad oma eluiga, nad ei planeeri elada kaua ja tavaliselt ka ei säästa nii palju. Ja seepärast on tehtud teise sambaga liitumine noorematele kohustuslikuks ja vanematel oli alguses võimalus otsustada, kas liituda või mitte kogumispensioniga.
Praegu on siis veel võimalik otsustada, kas suurendada neljaks aastaks sissemakseid või mitte. Pensionisüsteemis kujunevad inimeste õigused väga pika aja jooksul ja neid õigusi ka realiseeritakse väga pika aja jooksul. Kui me laseksime inimestel oma otsuseid muuta, siis inimesed tooksid pikaajalised huvid lühiajalistele ohvriks. Tõsi, kui vaatame Kesk- ja Ida-Euroopa riike viimaste aastate jooksul, näiteks, mis on juhtunud Ungaris või praegu Poolas, siis mõlemad riigid on vähendanud kogumispensioniskeemide rolli.
Riikide üldine finantsolukord on olnud piisavalt kehv, et lühiajaliselt kasutada kogutud sääste riigivõla leevendamiseks. Eesti riigil see olukord pole nii kehv, üldine võlakoormus on suhteliselt väike, mistõttu oht, et kogumispensionisüsteemi ümber pööratakse väiksem. Kahjuks me saame alles tagantjärgi teada, mis on tegelikult õige. See, et mõnes sambas läheb asi untsu, on täiesti võimalik, aga kõiki mune ei saa hoida ühes korvis.
