Põhjusi, miks inimesed ühest Eesti äärest teise tööle käivad, on mitmesuguseid. Enamasti on asi selles, et elukoha lähedal sobivat tööd ei leidu. Palju reisivad tööasjus tippjuhid ja kõrgelt haritud spetsialistid.
Ariko ReServi konsultant Igor Päss ütles, et suure ettevõtte juhti on sageli kohapealt raske leida. «See sõltub sellest, kuidas keegi oma karjääri kavandab. Tavaliselt saab kaugel tööl käies head palka,» tõdeb ta. Eestis on tõmbekeskus Tallinn, kus käiakse tööl. Samas sõidetakse Harjumaalt tööle Loksale, Narva, Tartusse, Lõuna-Eestisse ja mujalegi.
Autosõit 1–1,5 tundi tööle ja sama kaua koju on paljudele harjumuspäraseks kujunenud. Kui aga tööle sõitmine võtab kaks kuni neli tundi päevas, siis ollakse sageli pikemalt seal, kus on töökoht – esmaspäevast neljapäeva või reedeni. «Sellisteks esmaspäevast neljapäeva või reedeni töölkäimise kohtadeks väljapoole Eestit on paljudele juhtidele ja tippspetsialistidele Stockholm, Riia, Helsingi, kuid ka teised Euroopa linnad,» lausub konsultant.
Halb tee ja aeglane sõit
Pikka autosõitu peab Päss juhile lisariskiks ja soovitab tööandjail võimalikke kurbi hetki ette nähes töölepingu paketti kindlasti lisada elukindlustus. See peaks kehtima müügi- ja teiste asjameeste kohta, kelle tööülesannetesse kuulub pidev ratastel olek.
Vandeadvokaat Leon Glikman ütleb, et sõidab Tartu vahet nii palju, kui on hädavajalik. «Olen pikaldase ja nüristava sõidu tõttu loobunud paljudest tööasjadest. Püüan küll sõidu ajal mõelda tööasjadele, aga seda takistab kartus, et puudutan gaasipedaali nii tugevalt, et kiirus ületab lubatut 6 km võrra. Püsikiiruse hoidjat on raske kasutada alla lubatud kiiruse sõitva autokolonni taga jõlkudes. Sellist mõttetut täpsust on isegi jalgrattal raske saavutada,» pahvatab ta.
«Põhjendamatult loiu tempoga venimine ja iga paari kilomeetri järel kiiruse vähendamine 70 kilomeetrini on mulle piinarikas ja usun, et enamik tegusatest inimestest tunneb sama,» nendib Glikman ja lisab, et sellist väiklast kiirusemõõtmise kadalippu pole ta üheski teises riigis näinud. Ta meenutab halenaljakat lugu, kus üks USA klient soovis Tartusse oma firma kohtuasja kuulama tulla: «Ameeriklasele oli harjumatu näha enam kui kahe tunni vältel otse vastu tulevaid sõidukeid. Ta küsis, miks ma ometi ei pööra linnadevahelisele magistraalile.»
Tallinnast juba neljandat aastal Pärnus tööl käiv Pärnu Postimehe peatoimetaja Peeter Raidla teekonna üle ei kurda. Vaid talvel kehvade ilmadega on tulnud mõnikord venida 70 km tunnis, muidu on aga maantee suhteliselt normaalses seisus.
«Vahel olen imestanud järjekordsest teelt välja sõitnud autost möödudes, kuidas ometi on võimalik laial ja sirgel teel kraavi põrutada.» Esmaspäeva hommikul üritab Raidla tippliikluse ehk rekka-aega vältida ja kodust varem välja tulla. Selleks tuleb Tallinnast sõitma hakata vähemalt kell 6.15. Kiiruskaamerate kohta lausub mees, et need asuvad aastaid samas kohas, mis on kõigile teada.
Kuna Tallinna-Pärnu maanteel on liiklus üsna tihe, siis mõtteid mujale lasta eriti ei saa, räägib Raidla. Pärnust välja sõites kuulab ta kohalikku raadiojaama ja Libatse kandis keerab raadio Kuku peale – «lihtsalt selleks et ennast kodulainele häälestada».
Töö Eesti teises otsas
Iga päev peab mööda Eestit ringi sõitma Järva tarbijate ühistu juhatuse liige Priit Teder, kes elab Rakveres, kelle kontor on Paides ja kauplused mööda Eestit laiali. Paar tundi on päevas seega sellist aega, kus ta aktiivselt tööd teha ei saa. Samas võimaldab telefon paljud tööasjad teel olles korda ajada. «Aga kui ma mõtlen tuttavate peale, kes Viimsist Järvele tööle käivad ja 45 minutit närvilisena ummikus istuvad, siis olen tugevalt võidus,» lausub ta. Aastaid kilomeetreid mõõtnuna teab Teder täpselt öelda, millised teelõigud on kehvasti hooldatud. Näiteks ei meeldi talle Tapa-Aravete tee, mille läbitavusega on sageli probleeme.
Kaugtöö kohta ütleb Teder, et kaubanduses seda rakendada ei saa, sest vaja on inimestega suhelda ja teada tegelikku olukorda. «Äri tehakse ikka inimeste vahel. Suuline kokkulepe on enamasti palju tõhusam kui digiallkirjastatud leping,» on ta kindel. Atria Eesti juhatuse esimees Olle Horm annab kommentaari autoroolis (käed-vaba-süsteemi kasutades), sest suure osa oma ajast ta seal veedabki. «Minu elukoht on Tartus, kodu Tallinnas ja põhitöökoht Valgas. Kuus sõidan läbi ligikaudu 5000 km.»
Lihatööstuse juht ei saa öelda, et ta autosõitu naudiks, pigem see väsitab teda, aga teisiti pole mõeldav. Ehkki videoside firma juhtide vahel toimib, ei asenda see Hormi sõnul vahetut suhtlemist. Korra nädalas soovib ta oma alluvaid silmast silma näha, et küsida, kuidas neil läheb. «Pean üheks juhi oluliseks omaduseks empaatiat ja seda saab rakendada siiski vaid inimestega koos olles,» lausub pikaaegne tippjuht.
Atrial on lihatööstus Valgas ja Vastse-Kuustes, seakasvatus Palamusel ja Linnamäel, kus kõikjal tuleb aeg-ajalt kohal olla. Töö on pingeline, sest konkurents lihatööstuses on tihe.
«Tööd tuleb teha seal, kus seda on, ja huvitavate väljakutsete järele tuleb teinekord kaugele sõita. Igal asjal on oma hind. Kui inimene ei ole valmis kaugele sõitma, on tema valikuvõimalus ahtam ja palk pahatihti pisem,» lausub Horm.
Horm on omal nahal kogenud, et suured sõidukogemused muudavad hooletuks. Selle aasta mais põrutas ta maanteel seisvale autole tagant sisse. Olles sõitnud sama teed sadu kordi, ei osanud ta oodata, et keegi ses kohas keset teed seisma jääb. Õnneks inimesed kannatada ei saanud.
Häälega tööle!
Ajakirjanik Jüri Saar rääkis järgmise loo. «Mõni nädal tagasi võtsin Tallinna-Tartu maanteel Imavere ristis hääletanud vanema naisterahva auto peale ja sõidutasin Põltsamaale, kus ta elab.
Tuli jutuks, et miks ja kuidas. Selgus, et proua tuleb Tallinnast töölt ja ta käibki Põltsamaale häälega, sest bussi või autoga oleks liiga kallis, aga palk on väike. Ta töötab valvurina, teeb 12-tunniseid vahetusi ja nii ta siis lähebki pärast vahetuse lõppu tee äärde hääletama. Kõne all oli seegi, et Põltsamaa korteri eest ta Tallinnas elamispinda ei saaks.»
Kommentaar
Kadri Seeder
Targa Töö Ühingu projektijuht
Põhjusi, miks inimesed sõidavad töö pärast pikki vahemaid, on mitu. Ühed tulenevad inimesest endast – tema soovidest, tahtmistest ja tööharjumustest. Teisalt sõltub palju organisatsiooni töökultuurist ja tavadest, kuivõrd need soosivad distantsilt töötamist. Vahel pole lihtsalt mõeldud, kas inimesed võiksid teatud aja ka kontorist väljas tööd teha.
Tavapärase kontorikultuuri juures, kus üksikud töötajad elavad kaugel ja tahaksid vahel eemal töötada, kaugtöö variant enamasti ei toimi, sest kõik on üles ehitatud koos tegutsemisele.
Tegelikult võiks juhtkond otsustada, et näiteks esmaspäev ja neljapäev on koostööpäevad, aga teisipäeval, kolmapäeval ja reedel töötame igaüks iseseisvalt. Kuid seda ei ole, on kogu aeg mingid koosolekud, ukse peal kõõlumised ja arutamised, mistõttu jääb töö tegemiseks vähe aega ja need, kes eemal, jäävad infost ilma.
Kaugtööd saab rakendada paindlikult ja vastavalt sellele, kuidas muutub töö iseloom. Mõnikord on vaja süvenemist ja mõnikord koostööd. Meie töökohad seda eriti ei toeta. Kasutusel on kas kabinetisüsteem, kus igaüks istub oma toas, või on siis avatud kontorid, kus kõik koos istuvad.
Ma elan Tallinnast 60 km kaugusel Kuusalu vallas. Me tegime koos mõne mõttekaaslasega Kolgale väikese kontori, et mitte iga päev Tallinna sõita. Sellist lahendust soovitame nüüd teistelegi. Kui igaüks ei taha või ka ei saa mingil põhjusel oma kodus tööd teha, siis on mitme peale kasutatav kontor väga hea alternatiiv. Mõnel pool saab selleks kasutada kohalikke raamatukogusid, mis ju enamasti tühjad.
Paraku takistab selliseid lahendusi leidmast inimeste vananenud mõtteviis ja asjad liiguvad visalt. Targa Töö Ühing soovitab tööandjail läbi mõelda, kas on vaja iga päev kõigil ühes kohas koos olla. Inimesed väsivad ajapikku üksteisest ja teises keskkonnas võib töö palju tõhusamaks osutuda.
Tarbija24
Sirje Niitra
