toimetas: Ragnar Teeveer
Olin minagi sunnitud haige lapsega koju jääma. Lastehoidu teda saata ei saanud, kuna see oleks olnud ülekohtune nii pisikese enda kui ka tema kamraadide suhtes. Jäin siis koju ja teavitasin sellest oma tööandjat ning loomulikult ka perearsti. Kuna sümptomiks oli lisaks nohule ja köhale ka palavik, siis broneerisime lapsele arstiaja.
Perearst soovis veel head paranemist ja tol hetkel näis, et selle küsimusega on kõik korras ning ainsaks mureks jääb vaid pisikese paranemine.
Suur oli minu üllatus, kui paar päeva hiljem helistas tööandja esindaja ja ütles, et kui ma sellist "kodusistumise skeemitamist" ära ei lõpeta, siis peame töölepingu minuga paraku lõpetama ning sellisel juhul ei pidanud aitama enam ei ussi- ega püssirohi.
Kuna antud asutuses näivad nii haiguslehel kui ka hoolduslehel olevad inimesed üsna tihti sattuvat persona non grata seisusesse, siis tundus mulle tagantjärele mõeldes see jutt skeemitamisest lihtsalt minu hirmutamisena - olin sattunud tahtmatult nende katkiselt toimiva süsteemi hammasrataste vahele. Eriti vihaseks näis neid ajavat tõsiasi, et olin sunnitud hoolduslehte kasutama mitmel korral.
Tegelikult on Eesti Vabariigis igasugune haiguslehe võtmine või kellegi hooldamine täielik luksus, mis võimalik vaid vähestele. Vaatamata vanemapalgale, mis peaks Eestis propageerima sündimust ning nii-öelda ühiskonna juurdekasvu, ei näi paljud tööandjad ikkagi väärtustavat peresid ning laste kasvatamist. Igasugune haige lapse eest hoolitsemine nimetatakse kohe skeemitamiseks ning haiguslehelt tööle naasnut koheldakse kui kurjategijat.
