Noored ei ole hukas, kuid nad on muutunud. Nende ootused tööle, ülemusele, iseenda arendamisele ning muule tööga seonduvale on muutunud. Tööandjad peavad sellega kaasa minema ja suutma tekitada noores tunde, et ta on vajalik, tekitama temas uhkustunde. Nii kirjutab oma loos karjäärinõustaja ja Proeksperdi personalijuht Tiina Saar.
Jah, meil on käes aeg, kus noortel ongi täiesti teistsugused ootused tööelule. Nad soovivad, et see oleks arendav ja et see väärtustaks neid sellistena nagu nad on. Eluaastaid 18. kuni 30. nimetatakse Odüsseuse aastateks, eneseotsingu aastateks, kus me ei tea tingimata, mida teha tahame ja kogemus tuleb erinevaid asju proovides, kasvõi peas läbi mõeldes.
Noored on nõudlikumad juhtimisstiili suhtes, nad vajavad kaasatust, eelistavad demokraatlikke töösuhteid. Vanamoodsad juhtimisvõtted stiilis: mina ütlen ja sina teed, nende puhul ei toimi. Jah, nad on kärsitumad. Jah, nad on vahel liiga enesekindlad, vahel jälle ei usu endasse piisavalt, aga neid peab armastama sellisena nagu nad on. Sest need on ainsad noored, kes meil on. Ja kui meil on probleem sellega, et nad pole töökad või kohusetundlikud, siis on see juba lastetoa küsimus ja vanematel peeglisse vaatamise koht.
Seda tralli, et teenindussektor ei saa endale noori tööle, olen ma vaadanud juba mitu aastat pealt ja eriti suvel. Ikka ja jälle on mu küsimus, mida see ettevõte omalt poolt teeb, et noor tahaks tulla:
Kus on äge ja tasemel teeninduspsühholoogia väljaõpe? Õppisin kunagi noorena ettekandjaks tervelt ühe aasta Juhkentali kaubanduskoolis ja selle aja jooksul sain lisaks tööoskustele ka ametiuhkuse.
Kus on väärtusõpetus?
Kus on lahe motivatsioonisüsteem?
Ja kus külgetõmbav tööandjabränd?
Miks ei pane tööandjad end noore kingadesse ja ei mõtle, millisesse toitlustusasutusse ja millistel tingimustel ma ise tahaksin tööle minna? Mida ma veel tahaksin saada sealt oma CV-sse, lisaks sellele, et teenindasin suve jooksul 1500 klienti (jalad valutasid, päevad olid pikad, vahetusevanemad bitšid, palka sai vähe, ok - jootraha sai, aga see oli ka kõik). Noorte soov on see, et töökoht, kus nad töötaksid, tõstaks nende konkurentsivõimet CV-s. Need toitlustuskohad, kes on tõeliselt head tööd teinud personalijuhtimise vallas, ei kurda ka personali üle.
Konkreetset lugu lugedes (Populaarse söögikoha omanik: sulgeme uksed, noorte tööotsijate tase on kohutav - toim.), kui on tervislikule toidule orienteeritud söögikoht, siis võiks ka tööpakkumine olla suunatud just selle valdkonna fännidele, mitte kõigile. Ja lisaks teenindustööle ja töökogemusele võiks ettevõte pakkuda sel erialal inimesele ka näiteks täiendkoolitust: õpetada ta välja toitumisnõustajaks. Kui noor tunneb, et tööandja on valmis astuma tema jaoks karjäärinõustaja kingadesse, on pilt hoopis teine.
Väga paljud tööintervjuud mööduvad ka täna gestaapo stiilis, kus peamiselt pinnitakse tööle tahtjat, vähem räägitakse endast, vähem müüakse ennast tööandjana. Väga palju on negatiivse kuvandiga teenindusasutusi, kes kohtlevadki oma inimesi halvasti. Tean tuntud toitlustusketti, kelle juht kutsub töötajaid: primitivnõi makk-ideks ja maksab ümbrikupalka. Tean ettevõtteid, kes ei sõlmi noortega töölepingutki. See kõik õõnestab noorte usku ja tahet töötada teeninduses. Lihtsam on minna välismaale tegema sama tööd, kus on helgem atmosfäär ja kindlasti saab lisaks raskele töökogemusele (mida nad seal ju suudavad teha!!!) midagi lisaks - kasvõi keeleoskuse.
Veel, miks on vaja võtta siis sellistesse kohtadesse teenindajateks tööle noori? Miks meil ei võiks olla teenindajateks hoopis auväärsemas eas prouad ja härrad nagu Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal ja mujal? Pole ju saladus see, et ka 50+ inimesed otsivad hetkel tööturul oma teise ja kolmanda karjääri osas eneseteostust.
Kokkuvõttes, kui saaks paika teenindaja ameti ametiuhkus, et see on väärt töö ning vajab väljaõpet ja tuge (nt. supervisiooni töökohal, sest saad ka palju negatiivset tagasisidet), kui ettevõtted pingutaksid olemaks paremad tööandjad ja paneksid end enne värbamist noorte (või on nad valmis võtma tööle ka kedagi teist peale noorte) kingadesse - saaks asi palju parem ja kohti poleks vaja sulgeda.
