Harry Tuul, Kelli Seiton
ärileht.ee
Kõrvaltööga hõivatud palgatöötajate ja ettevõtjate arv on kümnendiga kasvanud ligi poole võrra.
Kui 2004. aastal oli kõrvaltööga hõivatud 21 000 inimest, siis mullu oli neid juba poole rohkem ehk 32 600. Nad moodustavad hõivatutest 5,25%, mida on rohkem kui Euroopas keskmiselt, kuid oluliselt vähem kui Põhjamaades ja Hollandis. Kõrvaltööga hõivatute kasvutrendi kinnitab ka palgainfo agentuuri uuring: töötajate ja tööotsijate küsitluses osalenutest tegi peale põhitöö kõrvaltööd isegi 7,8% vastanuid.
„Kõrvaltöö tegijate seas on keskmisest rohkem kõige madalama palgatasemega töötajaid, kuid ka tippusid on suhteliselt rohkem kui majanduses tervikuna,” ütles majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) analüüsitalituse ekspert Mario Lambing. Nii palgainfo agentuuri kui ka statistikaameti andmed näitavad, et kõrvaltöö sissetulek võib moodustada kogu sissetulekust kolmandiku või isegi rohkem.
„Kõrvaltöö tegemiseks võib olla mitmeid põhjuseid. Lihtsamate ja madalapalgaliste tööde puhul on selleks ilmselt lisaraha teenimine. Iseasi, kas töökorraldus ja tööaeg seda võimaldab,” selgitas palgainfo agentuuri juht Kadri Seeder. „Tippspetsialistide puhul ei ole lisaraha teenimine ka vähetähtis: kõrvaltöö tegijate põhitöökoha netopalk on keskmiselt 7–10% madalam võrreldes ainult põhitöökohal töötajatega.” Teisalt soosib kõrvaltöö tegemist Seederi hinnangul töö iseloom ja tööaja korraldus. „Mõnede tippspetsialistide puhul, näiteks IKT, kultuuri ja teistes sarnastes valdkondades, võivad olla põhjuseks ka huvitavad erialased väljakutsed, mida kõrvaltööd pakuvad,” lisas Seeder.
Ka MKM-i eksperdi Mario Lambingu sõnul on üks peamisi kõrvaltöö tegemise põhjuseid majanduslik vajadus. Statistikaameti 2012. aasta uuringu põhjal töötas veerand kõrvaltöö tegijaid põhitööl osa tööajaga. Osa ajaga töötajad moodustavad kõigist tööl käijatest kümnendiku. „Peamiseks põhjuseks osa ajaga töötamiseks oli küll soov mitte töötada täisajaga, kuid sellele järgnesid juba n-ö sunnitud põhjused: ei ole leitud täistööajaga tööd tellimuste või töö vähesuse tõttu,” selgitas Lambing.
Teiseks põhjuseks nimetas majandusministeeriumi ekspert töökorraldust. „Ligi pooled kõrvaltöö tegijad on tippspetsialistid, paljud teevad kõrvaltööd samal tegevusalal nagu põhitöölgi – haridus, tervishoid –, kuid kõrvaltöö tegijaid võib leida üsna palju ka avalikust sektorist, sealhulgas korrakaitse- ja päästeteenistusest,” selgitas Lambing. Tema sõnul ei pruugi põhitöö anda piisavat koormust, kuid tippspetsialiste võivad kõrvaltööd tegema sundida ka majanduslikud põhjused. Töövaldkondadest on rohkem kõrvaltöö tegijaid hariduse ja koolituse, kunsti ja kultuuri, reklaami ja suhtekorralduse, rahanduse ja raamatupidamise ning tervishoiu ja meditsiini valdkonnas. Ametite lõikes teevad kõrvaltööd kõige sagedamini raamatupidajad ja õpetajad.
Lambing tõi esile, et inimeste tööturule kaasamisel kasutatakse Eestis praegu osalist tööaega pigem vähem. Suuremat rolli mängib see eelkõige noorte jaoks, kes soovivad ühitada õppimist ja tööd, ning vanemate inimeste jaoks, kellele täistööajaga töötamine võib olla liiga koormav. „Kui Eestis töötab täistööajaga umbes 90% hõivatutest, siis Euroopa Liidus 80%, Hollandis koguni 50%,” tõi ta näite.
Tulevikus veelgi paindlikum
Eesti Panga ökonomist Orsolya Soosaar lisas, et Euroopa Liidu riikides töötas 2012. aastal mitmel töökohal keskmiselt 3,8% hõivatuid, seega on mitmel kohal töötamine Eestis levinud rohkem kui Euroopa keskmiselt, kuid siiski vähem kui Põhjamaades ja Hollandis. „Teistes riikides, kus on mitmel kohal töötamine levinud, on samal ajal kõrge ka põhikohal osaajaga töötajate osakaal, kuid Eestis on see suhteliselt vähe levinud,” selgitas Soosaar. „Mitmel töökohal töötavad suurema tõenäosusega kõrgharidusega inimesed ning töötavate naiste ja meeste võrdluses on tõenäosus mitmel kohal töötada suurem naiste puhul.”
Ühtlasi võib mitmel kohal töötamist veidi mõjutada Eesti tööturu regulatsiooni eripära. „Näiteks töökohale, kus töötundide arv on väike ja makstav palk jääb kuus tunduvalt alla miinimumpalga, tasub tööandjal palgata juba mujal töötav inimene, sest nii pääseb minimaalse sotsiaalmaksu maksmise nõudest,” selgitas Soosaar. Tema sõnul peab 2014. aastal töötaja eest sotsiaalmaksu maksma minimaalselt 320 euro pealt 105,6 eurot kuus. „Sellest on vabastatud küll paljud grupid, nagu pensionärid, väikeste laste vanemad ja enam kui kolme last kasvatavad vanemad, õppurid, teatud ajaks ka varasemad töötud. Samuti on mõnes valdkonnas, näiteks meditsiinis, kehtestatud ranged tööajapiirangud, kuid töötajatel on võimalus teisel töökohal lisatööd teha,” rääkis Soosaar.
Eesti Panga ökonomisti hinnangul on tuleviku märksõna töökorralduse paindlikkus, sest see aitab ka töö- ja pereelu paremini ühitada. Peale selle suurendab tööaja ja töökorralduse paindlikkust edaspidi rahvastiku vananemine. „Kindlasti suureneb tulevikus surve seadusandjale, et regulatsioonid soosiksid senisest enam osalist tööaega, ning surve tööandjatele on liikuda paindlikuma töökorralduse suunas,” ütles Soosaar.
Noor kunstiõpetaja: ühele ametile spetsialiseeruda on veel vara
Karel Rahu märkis, et on endast alati mõelnud kui kunstiõpetajast ja seega võib tema põhitöökohaks pidada põhikoolis poole kohaga õpetamist. Peale selle annab ta tunde kunstikoolis, juhendab gümnaasiumiõpilasi näitlemises, on huvijuht ja mängib mitmes bändis. „Olen mõelnud, et peaks spetsialiseeruma ja tegelema ühe valdkonnaga sügavamalt, aga ma veel ei taha,” nentis Rahu. Ta sõnas, et jookseb mitme ameti vahet sellepärast, et oleks endal huvitav. Rahu tööpäevad võivad venida hilisõhtusse. Näiteks kirjeldas ta esmaspäevast tööpäeva, mis algab kell kaheksa hommikul koolis kunstiõpetaja ja huvijuhina, jätkub kunstikoolis tunde andes ja lõpeb gümnaasiumis näitlejaid juhendades umbes poole kümne paiku õhtul. Vahepeal tuleb umbes 15 minutit kõndida: põhikoolist kunstikooli ja kunstikoolist gümnaasiumi. „Nende 15-minutiliste pauside ajal ma planeerin oma päeva ja tegemisi,” märkis Rahu.
Algklasside õpetaja suurema põhipalga korral teist tööd ei teeks
Ilotana Haaleni põhitöö on samuti õpetamine: ta on algklasside õpetaja, kes annab pärast põhitööd lasteaias inglise keele tunde ja juhendab ka eelkooli õpilasi. Üks põhjus, miks Haalen mitmel pool lapsi õpetab, on materiaalne. Ta tunnistas, et kui põhitöökoha palk oleks suurem, siis ei oskaks ta öelda, kas läheks pärast koolipäeva veel lasteaeda või eelkooli õpetama. „Aga näiteks kui ma olen lasteaias ühe aasta õpetanud inglise keelt ja järgmisel aastal, kui küsitakse, kes tahaks veel õppida, siis samad lapsed tulevad tagasi,” kirjeldas ta. Raske on lapse õpetamist pooleli jätta, kui on juba alustatud.
Ametnik: kaks tööd väsitavad
Ülle (täpne nimi toimetusele teada – K. S.) jagab oma aega peamiselt kahe ametikoha vahel.
Ta on maavalitsuses noorsootöö nõunik ja samal ajal spordiliidu tegevjuht. Peale selle lööb ta kaasa ühes noortevaldkonna MTÜ-s ja spordialases sihtasutuses. „Noored ja sport on mulle väga südamelähedased teemad,” nimetas Ülle põhjuse, miks ta jagab aega kahe ametikoha vahel. Teine põhjus on soov neis valdkondades midagi reaalset ära teha. „Aga riigis on projektipõhisus nii suur, et selle võrra jääb üha vähem aega asjaga sisuliselt tegeleda,” märkis Ülle.
Bürokraatiat ja paberitööd on mõlemas ametis palju. Kuigi ametid on eri valdkondades, on töö iseloom sarnane: palju on arvutiga töötamist, kuid ka suhtlemist. Seetõttu liigub Ülle palju ringi. „Aga üha rohkem hakkan mõtlema oma tervise peale,” tunnistas Ülle ja vihjas, et mitmel kohal töötades on kerge väsida.
